VIIES PÄEV - 22.06.2015.
8:00 äratus. Karmen ja Tarmo, kui kõige varasemad ärkajad igal hommikul, olid selleks ajaks juba hommikusöögi valmis teinud. Sõime. Pakkisime asjad. Ees ootas kaks päeva Farö saarel. Saime osad asjad, mida me ei vaja järgmise kahe päeva jooksul, jätta Gerdi ja Ilme juurde hoiule. Mina sain terve suure kiletkotitäie asju, mida ma arvasin kahe päeva jooksul mitte vaja minevat. Katariinagi leidis mõned liigsed asjad. Paljud neist asjadest tegelikult olidki mittevajalikud. Lihtsalt lastiks kaasa veetud. Et rattakotid liiga kerged ei oleks. Hiljem selgus muidugi, et osad poisid vedasid kõiki asju kaasa, ka sööki, mida nende kahe päeva jooksul vaja ei läinud. Lihtsalt ei viitsinud kotti ringi pakkida! No võib ka nii. Saabki tugevama trenni.
Natukene jagasime ka grupivarustust ringi. Triinu rattal oli kolm päeva olnud tüdrukute telk. Kuna keegi temaga ühes telgis olnud tüdrukutest ei avaldanud soovi vabatahtlikult jagada Triinuga seda koormat, siis otsustas õpetaja Karmen, et nüüd on lihtsalt Eliisi kord telk oma rattale võtta. Väga hea meelega telki muidugi keegi endale ei võta. Aga vähemalt sai Triingi edasi sõita natukene kergema rattaga. Poisidki jagasid mingil hetkel oma telkide tassimise korda. Asjad jagatud, suuremate ja väiksemate emotsioonide saatel, sõitsime sadamasse. Praam oli ees, saime kohe peale. Üpris kohe hakkas see ka liikuma ja kaheksa minuti pärast olimegi Farö saarel. Praamisõit sinna on kusjuures täiesti tasuta. Mitte ainult kohalikele elanikele, nagu Gerdiga sellest vesteldes algul arvasin, vaid kõigile. Kui uurisin, mis kella ajal praamid sõidavad, sain vastuseks, et kogu aeg. Ja kui juhtub, et soovime keset ööd näiteks saarelt ära tulla, tuleb lihtsalt helistada, ja meile tullakse järele. Samuti täiesti tasuta!
Saarele jõudes käisime sadama kõrvalt putkast läbi ja ostsime kaardi. Maksis 35,0 krooni. Esialgu sõitsime hästi pisikesi kruusateid pidi. Mõned kohad olid sellised, kus andis valida. Aga hiljem loobusime. Tundus, et kruusateed mõjuvad veel hullemini meie rataste rehvidele. Asfalttee oli ikka parem valik. Natukese sõitmise järel jõudsime Farösse. Pisikene küla samanimelisel saarel. Aga seal oli väga ilus ja kuulus kirik. Kõigepealt on ta kuulus ühe väikese maali ja sellega seonduva loo pärast. Kunagi läksid Farö saarelt 15 hülgekütti jääle hülgejahile. Aga jääpank murdus lahti ja hakkas triivima. Mehed olid jääpangal kaks nädalat, toitudes hüljestest. Lõpuks jõudsid nad Stockholmi lähistele välja. Seal said lõpuks päästetud. Aga veel teadmatuses olles oma pääsemisest või mitte, olla kõik 15 meest lubanud pääsemise korral Farö kirikule üheskoos maali annetada. Ning see maal nüüd seal kiriku seinal seisabki. Maali teemaks nende meeste enda seiklus. Kas selline just päris kirikumaali teema on jääb ilmselt igaühe enda otsustada. Kirikus sees olles saime ka imeilusa kontserdi osaliseks. Üks pianist ilmselt harjutas seal või mängis niisama oma lõbuks. Igal juhul saime meie fantastilise kõlaga kirikus uskumatult ilusat klaverikontserti kuulata. Mõnikord ikka õnnestub olla õigel ajal õiges kohas!
Teisena on Farö kirik kuulus sellepärast, et sinna surnuaeda on maetud Ingmar Bergman. Kiriku juurest edasi sõites natukene ongi kohe Bergmani muuseum. Külastamas käisime ka seda. Lapsi pidi muidugi natukene meelitama, et nad oleksid nõus sisse tulema. Piletit neilt jälle ei nõutud. Enamus muuseume on Rootsis lastele tasuta. See kord sain ka mina, mitte küll päris tasuta, aga ainult 20,0 krooni eest muuseumi külastada. Kuna arvasin, et tütarlaps, kes sissepääsu juures laua taga midagi müüs, müübki pileteid. Ja tema vist ei süvenenud üldse sellesse, et mina küsisin ühte piletit. Kui üks, siis üks, andis mulle mingi brožüüri ja küsis 20,0 krooni. Saadud asjandusega ei osanud ma küll midagi peale hakata, osutus see mingiks suveürituste kavaks, üleni rootsi keeles. Muuseumis käidud, selgus alles mulle, et teised olid maksnud oma pileti eest 90,0 krooni. Läks siis nii.
Muuseumist tulles ja edasi sõitma hakates selgus muidugi, et jälle üks rehv katki. Ja jälle Karli rattal. Temal oli neid senini kõige rohkem purunenud. Mitu tükki päevas. Või midagi taolist. Tarmo ja Karl tegelesid katkise rehviga, teised said muuseumi ees terrassil päevitada. Uskumatu jah, täna ei sadanudki vihma (tegelikult ei sadanud juba ka eile). Hoopis hommikust peale oli ilus päike paistnud. Kui saime hakata edasi sõitma leppisime kokku koha, kus teeme lõuna. Et seal siis esimesed ootavad. Aga kui nende esimestega siis sõitsime seal ja mõtlesime, et nüüd võiks see koht juba tulema hakata, selgus naljakas tõsiasi: olime nii hoos olnud, et peaaegu poolele saarele ringi peale teinud! Harjumatult väikesed vahemaad on sellel saarel! Kuna olime ikka väga suure hooga ja pikalt mööda pannud plaanitud lõunakohast, siis tagasi ei hakanud minema kohe. Ootasime teised ära, sõitsime otsemat teed mere äärde ja tegime lõuna seal. Juhuslikult või olude sunnil valitud koht osutus väga ilusaks.
Pärast lõunat käisime Karini ja Karmeniga mere äärt pidi päris pikal jalutuskäigul. Vahelduseks rattasõidule oli väga mõnus jalutada. Lapsed pikutasid niisama rannal. Pärast lõunat liikuma hakates, oli Emily rattal rehv puru. Jälle väike viivitus. Enamuses rehve on vahetanud Tarmo. Poisid päris ise selliste asjadega veel hakkama ei saa. Välja arvatud Karl. Tema on enda rattaga tavaliselt ikka ise tegutsenud. Aga heaks kooliks on see poistele küll. Ilmselt ei ole nad kunagi enne olnud sunnitud nii palju ratta rehvivahetusi pealt vaatama. Midagi ikka külge jääb. Naljakas on ainult see, et kogu aeg läksid katki ühtede ja samade rataste kummid. Kõige rohkem Karlil, Hendrikul ja Gregoril. Paar korda Karinil. Siis Triinul, Emilyl nüüd. Teistel on rattad ilusasti vastu pidanud siiani. Ja Hendrik julgeb juba kõva häälega öelda, kui on mingi probleem rattaga jälle. 
Kuna me olime enda teadmata juba poolele saarele ringi peale teinud enne lõunat, tuli meil nüüd ikkagi tagasi sõita, et jääda ööbima algselt plaanitud kohta. Sõitsime Farö majaka juurde. Majakast palusime vett omale õhtusöögiks. Lahke pererahvas lubas meil kõik oma pudelid ja veenõud ära täita. Sõitsime majakast paar kilomeetrit eemale ja leidsime jälle omale laagriks kena kohakese. Olime suhteliselt vara laagrisse jõudnud. Aega oli meil küll. Läksime Kariniga siis uuesti jalutama mere äärt pidi. Gotland on mõnes mõttes tõesti rohkem sarnane Hiiu- ja Saaremaale kui Rootsi mandriosale. Rootsis on igal pool graniit aluskivimiks. Gotlandil aga mitte. Gotland, nagu Eestigi, rajaneb paekivil. Jalutasime tagasi majaka juurde ja sealt veel natukene edasi. Peaaegu sinna maani tagasi, kuhu olime lõuna ajal mööda ranna äärt tulnud. Mere ääres oli väga palju erinevaid linde. Meil tavaliselt näeb ainult paari sorti kajakaid. Majaka juures jõudsid meile järele Karmen ja Tarmo. Kui tagasiteel olime helistas Katariina. Neil olevat kõht tühi.
Tegime siis õhtusöögi. Ükski õhtu pole nii palju teed joodud kui täna õhtul. Rattaga sõitsime aga täna suhteliselt vähe - ainult 35 kilomeetrit.
No comments:
Post a Comment