Sunday, July 12, 2015

JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!


SEITSMES PÄEV - 24.06.2015.

Nüüd olid meil kõik asjad jälle kuivad! Tublimad meist pakkisid õhtul isegi telgi lahti ja kuivatasid sellegi ära. Mina nii tubli ei olnud. Seega tassisin edasi märga telki. Täna pidime Farösundist lahkuma. Enne lahkumist sõitsime aga Ilme juurest läbi. Tänasime teda kõige eest ja jätsime hüvasti! Gert ootas meid veel muuseumi juures, sest seal jäi meil nägemata Bunge koolimuuseum. Ja see on Gerdile, kui eluaegsele õpetajale, eriti südamelähedane. Seega soovis ta meile seal ekskursiooni teha. Mis oligi minu meelest väga tore, sest päris muuseumikülastuse ajal jäi see koht minul küll märkamata. Alles pärast avastasin, et seal oli selline muuseumi osa ka.

Gert ootas meid vana koolimaja ees. Hoone ongi kunagi koolimajaks ehitatud ja paiknenud kõik aastad ühel ja samal kohal. Lõpuks tehti temast muuseum. Töötav kool asus hoones aastatel 1840-1920. Maja ühes otsas olid kooliõpetaja (meesterahva) eluruumid. Palju erinevaid tube, uhke mööbel ja sisustus. Igati mugav ja kena elamine. Pööningul elas koolipreili. Kitsukene kamber, kus voodi aset täitis imelühikene diivan. Veel pisem köögiuberik. Vaadates nende kahe tegelikult võrdset tööd tegeva õpetaja eluruume, võib tolle aja ühiskonda küll diskrimineerimises süüdistada. Samas olid ka vajadused erinevad: tolle aja koolipreilid olid alati vallalised (abielludes tuli tava kohaselt tööl käimisest loobuda ja pühenduda pere eest hoolitsemisele); õpetajahärradel oli aga mõnikord päris suur pere (siinsel koolihärral olid näiteks üleval pidada naine ja viis tütart).

Ringkäik tehtud, tänasime ka Gerti, jätsime hüvasti ja jätkasime oma teed ikka vihmasajus. Sest meie muuseumikülastuse ajal oli hakanud jälle sadama! Õnneks sai vihm varsti otsa ja päike tuli välja. Nüüd sõitsime mööda Gotlandi idarannikut allapoole. Nagu ikka, oli esimene ots eespool meist ja tagumist oodati aeg-ajalt järele, et me väga laiali ei valguks. Ühes tee otsas tuli jälle tavalisest kauem oodata. Varsti jõudis Karin kohale. Siis selgus ka ootamise põhjus. Olime siiani pääsenud igasugustest õnnetustest. Nüüd oli aga korraga kaks kukkumist olnud. Üks oli Hendrik, kellel oli kogu aeg häda oma rattakottidega. Need ei tahtnud tal kuidagi ratta peal püsida. Koormarihmaga olid need küll kinni tõmmatud, aga sellega tegelikult asi ei püsi. Enne matka küll kinnitasime, et peavad olema spetsiaalsed konksudega kummid. Aga kes siis kõike jõuab teha täpselt nii kuis peab! Igal juhul kukkusid tal rattakottide peale kinnitatud asjad kogu aeg maha. Nii sõidu ajal, kui vahepeal, pidi vaene Hendrik kogu aeg neid sättima. Ning mingil hetkel oli ta kogu oma laguneva krempliga sügavas kraavis. Õnneks oli seal pehme. Teine kukkuja oli Karl. Kes, kui kõige osavam rattasõitja meie hulgast, suutis teha enamus toiminguid, mille jaoks teised rattalt maha tulid, ära ratta seljas. Kukkumise hetkel tegeles ta riietumisega. Tema ise oleks sellega kindla peale väga osavalt ja õnnelikult lõpule jõudnud. Kui mitte Kauri poleks talle ette sõitnud hooga. Karl lendas suure kaarega üle ratta. Mõlemad kukkujad on meil siiski õnnesärgis sündinud ja pääsesid vaid ehmatusega!

Lähemaks sihtkohaks oli meile Slite. Seal plaanisime lõuna teha ja poes käia. Lapsed olid oma valesti sõitmistest nii paljugi õppinud, et enne sõitma hakkamist enamus juba küsisid, mis on järgmine sihtpunkt? Ütlesin selle muidugi ka alati üle. Et ehk keegi kuulab ja kellelegi jääb meelde. Tore, kui need oleks ühes isikus. Minu ja osade tüdrukute Slite´sse jõudes, olime jälle keskmises grupis. Kuskil teeristis ootasime neid järele, kes pärast meid tulid. Olles nad ära oodanud sõitsime edasi. Mõne minuti pärast selgus, et ootasime täitsa vales kohas! Oleks võinud paarsada meetrit edasi sõita: oleks saanud kogu grupiga koos oodata. Esimesed olid ootamiseks väga ilusa koha valinud. Tegemist oli puhkekohaga suure karjääri veerel või kaldal. Meist allpool, kõrge traataia taga, oli meeletult suur karjäär. Traataia sees oli ruudukujulised augud. Pildistamise jaoks turistidele. Sest tõesti: selle aja jooksul, mis meie seal lõunatasime, sõitis kohale 3 suurt bussi turistidega, kes kõik käisid vaatamas ja pildistamas karjääri. Mina ei suutnud muidugi aru saada, mis vaatamisväärsus see on? Kuigi jah, pildistasin minagi läbi selle augu.

Kui me seal mõtlesime, mis pidi teha, kas käia enne poes ja siis teha lõunapaus või vastupidi, tekkis mul äkki küsimus: et kus on Triin? Otsimise ja mõtlemise peale kokku selgus, et selles peatuses ei olegi keegi Triinu näinud. Kerides aega tagasi, kes ja millal teda viimati nägid, selgus, et need olid Emily ja Eliis. Siis kui Eliisi rattal tuli kett maha ja ta seda tagasi pani. Mina sõitsin ka neist siis mööda, küsisin kas saavad hakkama. Jaatava vastuse peale sõitsin edasi. Aga Triinu mina ei näinud. Triin olla just enne mind neist mööda sõitnud. Kui mina tüdrukute juures seisma jäin, sõitis meist mööda Hendrik. Jaa, aga kus on siis Hendrik? Selgus, et ka Hendrik on puudu. Ilmselt sõitsid nad viimasest suurest teeristist otse üle, kuigi oleksid pidanud vasakule keerama. Hanna Laura nägi Hendrikut enne seda eksiteele viinud ristmikku, aga ta ei näinud enam, kas Hendrik keeras õigele teele. Üsna varsti helistas Triin (õnneks olid nad Hendrikuga koos) ja arvas, et nad on valel teel. No, me arvasime sama! Juhatasime õige suuna kaardi järgi kätte ja palusime neil tagasi sõita. Mina otsisin priimused välja ja hakkasin lõunaks vett keetma. Nüüd oli vähemalt otsustatud, et me teeme lõuna kohe.

Natukese aja pärast helistas Triin uuesti. Hendriku rattal rehv katki jälle! Nüüd ei jäänud küll muud üle, kui Tarmo pidi sõitma Hendrikule appi. Triin hakkas meie poole tagasi sõitma. Tarmo läks vahetas rehvi ära ja siis tulid nemadki tagasi. Aega muidugi kulus. Ning siis läksime poodi! Poisid olid vahepeal õnneks poe üles otsinud. Gregor juhatas nüüd grupile poe kätte. Kuna täna oli Eestis jaanipäev, siis oli meil plaanis seda tähistada vorstide grillimisega. Pidime ostma vorste ja grilli. Sest lõkke tegemine on Gotlandil igal pool keelatud. Vajalikud asjad ostetud, sõitsime edasi. Ööbima mõtlesime jääda natukene Gothem´ist edasi mere äärde. Gothem'ist mööda sõites paistis tee ääres väga ilus kirik. Aga meil oli selline hoog sees, et pidama küll ei saanud. Otsisime seda õiget teeotsa, kust keerata mere äärde. Olles selle lõpuks leidnud, oli meie järgmine mure hankida vett õhtu- ja hommikusöögiks. Pidime minema jälle mõnest majast küsima. Varsti jäigi meile teele imeilus maja. Keerasime hoovi sisse ja Karmen läks koputama. Tükk aega ei vastanud meile keegi, aga siis tuli üks vanaproua uksele, Saaremaa spaa särk seljas. See oli üks uskumatult tore vanaproua! Ja milline maja! Helekollane muinasjutumaja keset metsa. Koos unistuste vanaemaga. Ma ei ole kunagi varem nii ilusat maja näinud. Nii seest kui väljast. Proua elas seal üksinda keset metsa ja arvas, et see on parim tema jaoks. Kuuldes, et me oleme Eestist, oli ta väga õnnelik meiega kohtumise üle. Tema käib peaaegu igal aastal korra Saaremaal. On isegi jääteed mööda Saaremaalt Hiiumaale sõitnud. Ning oktoobris ootab teda taas Saaremaa reis.

Saime jälle kinnitust, et Gotlandil on imelised inimesed. Oleme oma reisi jooksul kohanud palju inimesi, kes muutuvad väga jutukaks kuuldes, et me oleme Eestist. Paljud neist on ise Eestis käinud. Saaremaad ja Hiiumaad nimetavad nad erilise heldimusega. Vahepealsete suletud aastatega, mil välismaalased eriti Eestisse ei saanud, ei lõika läbi õnneks aastasadade jooksul tekkinud sidemeid nende saarte vahel. Sõitsime edasi koos väikese ekslemisega mere äärde telkima. Pärast õhtusööki grillisime vorste, tüdrukud püüdsid kala. Eliis uputas ära oma tassi merre. Täna oli meil mere ääres üks äraütlemata tore õhtu. Ikkagi jaanipäev! Kogu eesti rahvas tegi kodus suuri lõkkeid, aga meil oli ühekordne grill. Tüdrukud leidsid mingil hetkel õhtul meie telkimiskoha lähedalt paadikuuride juurest kaevu. Tegelikult oli väga tore, et me seda ette ei teadnud. Sest kohtumine toreda vanaprouaga kustutas mälestuse päevasest vihmast ning kulutatud aeg oli väärt iga sekundit! Sõitsime täna 72 kilomeetrit.

No comments:

Post a Comment