JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

TEINE PÄEV - 19.06.2015.

Vaatamata väga hilisele magamaminekule me palju üle kümne ei maganud. Pärast esimest priimusel tehtud sööki pakkisime laagri kokku. Läbimärjad riided olid enamuses õnneks lühikeseks jäänud ööga siiski ära kuivanud. Mis veel märjad olid, riputasime rattakottidele tuule kätte kuivama. See on parim matkariiete kuivatamiseks! Alustuseks sõitsime Visby kesklinna. Otsisime üles Visby turismiinfopunkti. Saime sealt mõned Gotlandi ja Visby kaardid. Kahjuks oli tänasel päeval kinni Gotlandi muuseum, kuhu oleksime soovinud minna. Vähemalt täiskasvanutel oli selline soov. Lapsed ilmselt oleksid parema meelega niisama linna peal aega veetnud. Muuseumikülastuse otsustasime jätta tagasitulekuks: ka siis oli meil plaanis veeta üks päev Visbys. Nüüd andsime lastele paariks tunniks linnaloa ja suundusime ka ise vanalinna jalutama. Visby puhul on tegemist tõesti väga armsa ja ilusa väikese sadamalinnaga. Siin on väga palju säilinud keskaegsete kloostrite, kirikute ja muude ehitiste varemeid. Mõnedesse on kontserdisaalid tehtud, mõned ilmestavad niisama linnapilti oma suuruse ja võimsusega. Ma lihtsalt imestasin, et miks neid tühjalt seisvaid varemeid kunagi taastatud ei ole? Võib-olla on nad muidugi oma otstarbe tänases ühiskonnas juba minetanud.

Täna oli Rootsis jaanipäev. Nimetavad nemad seda aga hoopis midsommeriks. Ja lõket nad samuti eriti ei tee. Nemad ehitavad meiupuu ja tantsivad vanade kommete järgi ümber selle. Ja siin ei ole see selline kindlalt kuupäevaga seotud püha. Vaid liikuv püha, mida tähistatakse alati reedesel päeval. Seetõttu ka haruldaselt tühi vanalinn ning enamus kohtasid üldse suletud. Linna peal jalutamas nägime siiski mõningaid aasalilledest pärgadega kaunistatud tütarlapsi. Selline on üks siinsetest jaanipäevakommetest. Meil mingeid plaane kohaliku jaanipäeva tähistamiseks ei olnud. Võtsime asja rahulikult. Kella neljaks olime plaaninud kogunemise uuesti. Natukene hiljem olidki kõik ilusasti kohal ja hakkasime Visbyst sõitma mööda läänerannikut üles põhja poole.  Visbyst välja jõudes tegime varsti peatuse lõunasöögiks. Lõunateks olid meil kaasas pakisupid enamusel. Mõnel ka muud kiirsöögid: kellel puder, kellel makaronid või nuudlid. Priimusel tegime kuuma vett ja teed.

Kui lõunaga hakkasime ühele poole saama tuli vihm jälle. Paar tundi sõitsime endiselt lõputuna tunduvas tihedas sajus. Kuidagi harjuma kippusin mina sellega. Et ongi loomulik see pidev märg olemine. Pärast esimest tundi sajus sõitmist olin jälle üleni märg. Märg olemise juures on kõige vastikumad märjad jalad. Aga jalanõud saavad tavaliselt suhteliselt kiiresti läbimärjaks. Samas kuivavad kõige aeglasemalt. Vihm ei olnud külm õnneks. Sõitsime järjest põhja poole mööda rannikut. Läbi Lummelunda. Mingit konkreetset kohta meil ööbimise jaoks valmis vaadatud ei olnud. Oli paar valikuvarianti. Kuna mina ja Karin olime täna grupi eesotsas olevad täiskasvanud, tegime ühel teeristil otsuse, et ööbime Lickershamn´is. Lapsed pooldasid seda otsust väga rõõmsalt! Neile meeldis loomulikult see, et rohkem täna sõitma ei pidanud. Kuigi hetkel ei olnud sõitmisel häda midagi. Vihm oli pool tunnikest tagasi järgi jäänud. Nüüd kuivatas tuul just sõites märgi riideid kõige paremini.

Teadmata, mis kohaga tegu, tegime tegelikult pimesi hea otsuse. Sest tegemist oli väga kauni kohaga. Väike küla oma sadamaga. Kohe sadama kõrvalt algas looduskaitseala. See tundus väga ilusa kohana telkimiseks. Minu telgis ööbivad tüdrukud, ehk siis Katariina ja Hanna Laura, olid kohe ka telgiplatsi välja valinud. Veel oli Karin, Gregori ema, minu telgis. Ülejäänud tüdrukud oli Triinu telgis. Poisse oli samuti kahe telgi jagu. Siis veel Karmen ja Tarmo. Kokku jaguneski siis meie 16 inimest viie telgi peale ära. Täiskasvanud, no vähemalt mina ja Karmen, jäime küll korraks kõhklema, et kuidas suhtutakse looduskaitsealas telkimisse. Uurisin põhjalikult natukene eemal olevat vastava ala infotahvlit. Kuid üllataval kombel oli kogu info seal ainult rootsikeelne. Ning ühtegi rootsi keele valdajat meie grupis ei olnud. Nii pingsalt, kui ma seda tahvlit ka uurisin, ei leidnud ma sealt mingit vihjet telkimise keelamise kohta antud piirkonnas. Õpetaja Karmen käis küll kohalikust kohvikust küsimas telkimisplatsi kohta. Sest kaardil tegelikult näitas Lickershamn´i kämpingut. See pidi aga asuma sadamast ja meie praegusest asukohast kõvasti eemal. Pika mõtlemise tulemusena otsustasime, et jääme siiski sinna, kus juba olime. Ja kui tõesti keegi peaks meiega pahandama tulema, saame viidata ilusasti sellele, et me ei lugenud infotahvlilt välja, et telkida ei tohi. Aga ei seganud me kedagi!

Pärast õhtusööki istusid tüdrukud kai ääres ja jõid teed. Täiskasvanud käisid aga natukene jalutamas. Läksime teisele poole sadamat muulile. Kohalikus kohvikus oli juba üpris kõva melu. Ikkagi jaanipäev. Muulilt tagasi tulles saime päris kõva ehmatuse. Ristteel tuli meile vastu kohutavalt lärmav ja meeletute täistuledega agregaat. Alguses ei osanudki sellele nime anda. Tarmo arvas, et kombain. Mulle tundus sajakordse suurendusena lärmava jäätiseautona see monstrum. Tegelikkuses oli tegemist lihtsalt suure traktroriga, millel taga kast hoogsas pidutujus olevate jaanipäevalistega. Kõlarid oli võimsad ja tuled veel võimsamad! Siiski tore viis, kuidas pidulisi külast külla vedada. Ka Lickershamn´ist lisandus "diskotraktorile", nagu meie selle nähtuse ristisime, veel hulgaliselt pidulisi.

Meie läksime varsti ikkagi magama. Pidu kestis kohalikel aga varaste hommikutundideni. Täna me erinevalt eilsest päevast ei olnud sugugi palju sõitnud, ainult 27 kilomeetrit, aga väsinud olime ikkagi.