JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KAHEKSAS PÄEV - 25.06.2015.

Hommikut alustasime nagu ikka imemaitsva pudru ja kohviga. Või siis tee. Äratus oli meil kell 10:00. Olime tavaliselt teinud hommikul kaasa lõunaks tassisupi juurde võileivad. Jätkasime seda traditsiooni. Täna enne sõitma hakkamist vaatas Tarmo kõikidel ratastel pidurid üle. Eile selgus, et matka jooksul on enamusel tagumised piduriklotsid läbi kulunud. Sellise asja peale ei osanud enne matka meie seltskonnast küll mitte keegi mõelda. Nüüd tuleb lihtsalt pidurdada esipiduritega. Eks see äkkpidurduse juures võib natukene ohtlik olla, aga oleme siis lihtsalt ettevaatlikumad. Suuna võtsime Dalhem´i poole. Hörsne´s tegime järeleootamise peatuse ilusa kiriku juures. Järgmine peatus oli Dalhem´i kiriku juures. Seal saime ikka pikalt oodata. Vihma täna ei sadanud, aga õues oli kuidagi ootamatult külm. Meeletu tuul. Vihmaga oli küll olnud märg ja vastik. Kuid mitte nii külm. Kirik tundus ka olevat täitsa suletud. Muidu oleks saanud sinna sooja minna. Samas tuli üks bussitäis turiste ja käis kirikus. Arvasin, et äkki neil giididel on kirikute võtmed näiteks. Siis nad saavad turiste sinna viia. Aga mingil ajal sattus Kariniga rääkima üks naisterahvas, kes palus pärast kirikus käimist meil korralikult kontrollida, et kirikuuks ikka kinni saaks tõmmatud. Sellest järeldasime, et uks on lahti. Oligi. Uksed olid värskelt üle tõrvatud. Pidime olema väga ettevaatlikud, et ise ülepeakaela tõrvaseks ei saaks. Tõrvalõhn mulle aga meeldib!

Sellist kirikut ei olnud mina enne näinud. See oli nii ilus! Kõik kiriku seinad olid täis maalitud. Traditsioonilisi valgeid seinu siin ei leidunud. Kõik seinad, nurgad ja isegi laed olid kaetud fantastiliselt ilusate maalingutega. Jalutasime kirikus ringi. Tegelikult ei olnudki kirik tühi. Peale meie oli siin vähemalt üks põlisasukas veel - kirikurott. Ilusasti ennast sisse seadnud seinakappi altari kõrval. Kirikus olemise ajal jõudsid ka meie oodatavad järele meile. Hendriku rattal oli jälle rehv katki läinud. Kui kirikust lahkuma hakkasime, jäi mulle ukse juures seinal, silma üks huvitav tahvel. Selle all rippusid ilusasti reas värvilised tolmulapid. Ja tahvlil kiri:"Kallis külaline, kui Sul pole võimalik meie kirikut rahaliselt toetada, aga sooviksid ikka meid kuidagi abistada, siis palun pühi natukene tolmu! Sinu kirikurott." Kahju, et see kiri mulle kirikusse sisenedes silma ei hakanud. Ma oleksin hea meelega nii ilusas kirikus natukene tolmu pühkinud. Ees ootas meid aga Roma. Ja klooster. Roma´sse rajati tsistertslaste klooster 1164 aastal. Nimegi sai koht Itaalia Rooma eeskujul. Praeguseks ajaks on säilinud ainult kunagise kloostri varemed. Suveti kasutatakse kloostrivaremeid teatrisaalina, kus mängitakse suve läbi Shakespeare´i. Samas on säilinud paljud kõrvalhooned, mis on tänaseks ka ilusasti restaureeritud. Jalutasin territooriumi läbi. Leidsin soovide kabeli, kloostri kõrgemate vaimulike elumaju, ürdiaia ja palju muid abihooneid. Pärast selgus, et olin meie seltskonnast ainukene, kes jõudis selliste kohtadeni.

Ja loomulikult leidsin ma käsitööpoe! Kus oli müügil gotlandi lamba lõng. See on selline siidine ja pehme. Palju pehmem kui eesti lamba lõng. Mina, kui lootusetu kudumisfanaatik, olin peaaegu valmis juba ostma sealt mõned kilod lõnga kaasa. Aga kaine mõistus sai siiski lõpuks võitu unelmatest. See lõng ei oleks mahtunud mulle rattakottidesse. Ja nii ta minust sinna jäigi. Siin tegime ka lõunasöögi. Roma´st edasi oli meil veel otsetee Visby´sse 15 kilomeetrit. Selle sõitsimegi järjest ühe jutiga ära. Korraks tegime ainult ühe viieminutilise joogipeatuse. Teele jäi meile veel paar imeilusat viljapõldu moonide ja rukkililledega. Gotlandil oleme neid väga palju näinud. Mulle tundub, et siin ei mürgitata põlde sellisel viisil, kui Eestis. Sest Eestis ma ei ole selliseid põlde näinud mitte kunagi. Visby´sse jõudes sõitsime samasse telkimiskohta, kus Gotlandile tulleski olime ööbinud. Meile meeldis see koht väga. Seega ööbisime seal hea meelega veel mõne öö.

Laager üles pandud, läksime poodi. Õhtusöögi juurde oli vaja jälle salatimaterjali. Katariina tuli ka meiega kaasa - jäätist oli hädasti vaja temal. Mina leidsin oma lemmikud pistaatsiasaiad. Loomulikult pidin ma neid ostma õhtuse tee juurde. Ostsin meile kummalegi kaks saia lootuses, et jätkub ka hommikukohvi juurde. Õhtueineks olid täna spagetid tomatikastmes koos värske salatiga. Salati tegemine oli meil alati väga keeruline. Meil ei olnud ühtegi nii suurt anumat, kus sees seda teha. Suur pott oli meil küll kaasas, mida Hanna Laura tassis, kuid sinna läks alati söök. Seega pidime salati tegema suures kilekotis. Nii saigi meie igaõhtune salat nimeks "kilekotisalat". Pean ütlema, et kilekotisalat oli alati väga hea. Täna õhtul olid väga head ka saiakesed ja kuum tee.

Ja külaline käis meil õhtul. Kohe selline, kes pani tüdrukud kiljuma ja poisidki laua peale ronima. Üks rebane jalutas meie laagris ringi. Esimese hooga kutsus Kauri väikest rääbakat rebast suures hasardis endaga võitlema:" Tule ja võitle minuga!" Ilmselt oli tegemist ennatliku sooviga, sest kui loomakene lähemale jalutas, leidis Kaurigi olevat ohutuma koha tüdrukute kõrval laua peal. Eliisile tundus aga kõige kindlam koht hoopis õpetajate laual.

Sõitsime täna 50 kilomeetrit maha. Sellega oli meie matk matk Gotlandil lõppenud praktiliselt. Ees ootas homne vaba päev veel Visbys. Siis laevale minek ja sõit Nymashamn'ist Stockholmi. Rattaga sõitmist Gotlandil tuleb ette veel nii palju, kui keegi poes või linna peal rattaga viitsib sõita. Õhtul käisime meie poes küll jala. Sest poiste jutu järgi pidi poodi olema 500-800 meetrit. Karl arvas, et 500. Gregor, et pigem 800 meetrit. Tegelikkuses oli kaks kilomeetrit umbes. Väike jalutuskäik kulus aga ära. Kui oleksime teadnud, et kummagi noormehe distants pole õige, oleksime ilmselt läinud rattaga. Kuigi jalutamine meeldis rohkem. tegelikult. Saime liigutada natukene teisi lihaseid kui jalgrattaga sõites.