JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

KUUES PÄEV - 23.06.2015.

Öösel hakkas vihma sadama. Sadas ja sadas. Mingil ajal tegid Karmen ja Tarmo hommikusöögi valmis. Vihma tõttu ei raatsinud nad aga ilmselt kedagi telgist välja kamandada. Ronisin siis ise välja. Rohkem kedagi liikvel ei olnudki. Viisin meie telgis olijatele söögi telki ja ronisin ka ise oma kohvi ja pudruga sinna tagasi. Vastik ilm! Aga kuna selle kohutava ilma paranemiseks ei olnud mingit lootustki, siis kõige mõistlikum oli hakata liikuma. Ajasin kõik telkidest välja sööma. Sellise vihmaga oli see ilmselgelt väga ebapopulaarne otsus. Märgade telkide kokku pakkimine ei ole ka just kõige meeldivam tegevus. Aga ilma selleta ei saa kuidagi. Meil on neid veel vaja. Tüdrukutel oli märgadest jalgadest igal juhul täiesti kõrini juba. Täna hommikul läksid loosi kõik abivahendid. Kuivad sokid, kilekotid, siis jalanõud. Selline on üks variant. Mina toppisin botased hoopiski kotti ära. Jalga panin crocsid. Sõitma hakkasime nüüd teise saare otsa. Kivikujusid vaatama. Need on loodusliku erosiooni tulemusena tekkinud meeletult suured kivisambad. Ka Farö saare aluskivim on paekivi enamuses. Mis allub suhteliselt hästi erosioonile. Praegused sambad on aga paekivi vahel olnud graniidist. Vesi on mere ääres paekivi ära uhtunud ja graniit jäi alles. Nõnda ongi need kujud Farö saare rannikule tekkinud. Ja siin on neid väga palju!

Terve saare üks külg on neid tihedalt täis lükitud. Nimetatakse sellist nähtust raukideks. Peale Farö saare, ja mõnes kohas ka Gotlandil, neid mujal maailmas ei leidu. Nii et, tegemist vastuvaidlematult täiesti ainulaadse loodusnähtusega. Farö saar on tervenisti üks suur looduskaitse ala. Pärast II maailmasõda oli kogu saar aga suletud pikalt Rootsi sõjaväe poolt. Ning jällegi oli selles süüdi NSVL. Rootslased pidid ikka kohutavalt kartma tolle aja Venemaad, et muidu alati nii rahumeelne ja kõikides viimastes sõdades neutraalne riik, selliseid kaitseehitisi rajas pelgalt "igaks juhuks" nagu Farösundiski nägime. Faröl meenutab saare militaarset minevikku 203 meetri kõrgune raadiomast. Siin asus rootsi kaitseväe rannavalve suurtükiväe üksus. Turistidele avati saar igapäevaselt külma sõja lõppedes 1990-ndatel. Praegusel hetkel elab saarel alla 600 inimese. Puudub postkontor, pank, arstiabi ja ka politsei. Kõik need teenused on kättesaadavad Gotlandil ka Farö saare elanikele.

Nii väntasimegi paduvihmas, meeletu vastutuulega, kilomeetrite viisi mäest üles. Suures vihmasajus sõites on kõige vastikum see hetk, kui jalad täiesti märjaks saavad. Märjad riided ei tundu millegipärast kunagi nii hullud kui märjad jalanõud. Mina olin täna aga oma jalanõude valikuga täiesti puusse pannud. Mõtlesin küll hommikul, et olen kaval ja sõidan täna crocsidega ja saan õhtuni kuivi jalgu nautida. Aga vesi voolas igast suunast minu jalanõudesse. Ja seal juba olles püsis ta seal väga kindlalt, sest need jalanõud on ju teadupärast veekindlad. Nii pidingi lihtsalt igas peatuses vee nendest välja kallama. Ning seda kogunes ikka palju sinna. Jõudes lõpuks oma tänase päeva eesmärgini, ehk siis kivikujudeni, olime kõik taas kord aluspüksteni läbimärjad. Kujude vaatamine väga pikaks ei kujunenud. Sellele vaatamata olid nad võimsad ja suursugused. Ilusad. Aga seista ei taha väga mere ääres tuules märjana. Seega ronisime kõik päris hea meelega ratta selga tagasi, et sooja saada. Sellise ilmaga lõuna tegemine hakkas mulle tunduma samuti mõttetu külmetamisena. Tegin ettepaneku jätta lõuna ära, kui kõigil on olemas midagi näksimiseks. Kõik olid ettepanekuga nõus ja kinnitasid kui ühest suust, et neil on kõik olemas, mis vaja.

Mere äärt pidi sadama poole tagasi sõites oli rannik pikalt kaugele paistvaid kivisambaid täis pikitud. Nüüd viis meie tee teist saare äärt pidi sadama poole tagasi. Olimegi saarele ringi peale teinud. Esimesed kohale jõudnud said oodata tagapool tulijaid kahe praami jagu. Ehk siis kaks praami lahkusid ootamise aja sees. Seisime sadamas asuva väikese poekese trepil vihmavarjus. Külm ei olnudki enam väga. Olime kas harjunud juba selliste oludega või olid ilm ja vihm soojemaks läinud. Käisin korra poes sees küsimas, et kas neil vihmakeepe on. Meil oli paljudel keep katki läinud ja oleks uut vaja olnud. Ka selgus esimese suure vihma ajal, et Katariina jope ei pea üldse vett. Vihmakeepe neil ei olnud. Aga poemüüja tõi tagant suure 200 liitrise prügikoti ja meisterdas Katariinale sellest väga uhke vihmakeebi. Kõik kohal, läksime praamile ja olimegi varsti jälle Gotlandil tagasi. Esimene sõit läks poodi. Õhtusöögi juurde oli salatimaterjali vaja. Ostsime ka igaühele ühe saiakese kohe söömiseks. Poe ees jagasime need laiali. Laste arvates oli see parim asi tänases päevas! Natukene vihma, ja juba osataksegi väikestest asjadest rõõmu tunda! Aga nende rõõm muudkui kestis edasi, sest täna meil ei olnudki kavas telgis ööbida. Läksime hoopis hostelisse. Vabade kohtade leidmine võttis muidugi natukene aega. Selles noortehostelis, kuhu läksime, kohtasid ei olnud. Oli aga väga sõbralik ja abivalmis administraator, kes kinnitas, et leiab meile kohad. No ja leidiski! Saime dušši all käia, kuivad riided selga, märjad kuivama ja mustad pessu panna.

Õhtusöögiks tegime risottot. Meil oli ju nüüd täisvarustuses köök kasutada. Söök sai imehea! Tüdrukud isegi tänasid täna õhtul maitsva söögi eest! Gert ja Ilme tõid ära meie asjad. Gert käis meiega ka pärast õhtusööki veel juttu ajamas ja teed joomas. Ja uni tuli hea! Kokku olime sõitnud maha täna 55 kilomeetrit. Uskumatu, et nii pisikel saarel nagu Farö, saab nii palju üldse sõita.