AUTOREIS TAANI!

SEITSMES JA KAHEKSAS PÄEV - 18.-19.08.2015.

Öösel magasime väga hästi. Olime küll suhteliselt maantee ääres, aga tegemist oli väga väikese liiklusega teega. Mingil ajal hommikul leidsime veidi eemal meist ühe auto parkimas. Ilmselt mindi metsa seenele. Või marjule. Eilsest H&M-is käimisest oli kohe reaalne kasu olemas: Karl sai jalga korralikud püksid. Muidu oli tema meil enamus reisipäevi käinud ringi dressides. Kuna juba teel olles avastas ta, et tal ongi kaasa võetud ainult dressipüksid. Lõpuks saime endale viimasteks päevadeks väheke esinduslikuma reisikaaslase! Olles oma kodinad ja kompsud kokku pakkinud võtsime suuna Kalmari poole. Oh seda üllatust küll (lastel) - et ka Rootsis jätkub losse vaatamiseks. Kuid pidev ja järjekindel treening viib sihile: mainides sõna loss, läks Karl kohe elevile küsides, et kas me ikka läheme sinna?

Vastasin, et loomulikult me läheme Kalmari ajalooliselt väga tähtsat (Kalmari unioon!) lossi vaatama. Selle peale ohkas Karl üldse mitte õnnetult (pigem rahulolevalt) ja arvas, et väga tore. Ja ühel ilusalt õhtul toredal külade vahelisel teel sõites ja armsaid maakirikuid nähes, soovis ta minna neid vaatama. Kohe, et sisse jne. Minu imestuse peale, et mis temaga on juhtunud, arvas Karl, et me oleme väga palju käinud suurtes ja uhketes kirikutes. Tema sooviks nüüd näha ka mõnda sellist pisikest ja lihtsalt armast. Kuid õhtuti on kirikud kahjuks suletud juba. Mulle endalegi Karli mõte meeldis ja oleksin hea meelega koos temaga külastanud mõnda väikest ja armast maakirikut. Kalmari lossist kihutasime esimese hooga muidugi mööda. Pidime tagasi sõitma. Kuid see oligi hea, sest siis saime näha lossi teisestki küljest. Lossipargi kõrval oli kohe parkla. Ning kahe tunni parkimise eest pidi tasuma ainult 6 krooni. Ja mis mulle Eestist väljas autoga reisides väga meeldib, on parkimine linnades. Mina oma reiside jooksul ei ole üheski suurlinnas kogenud oma auto parkimisega sellist peavalu nagu näiteks Tallinnas kogu aeg. Ja parkimine on tunduvalt odavam! Kopenhaaageniga ma küll ei oska võrrelda. Seal ma ju teadupärast sain hoopis trahvi. Aga kõikides teistes linnades ei olnud isegi vanalinnas parkimisega probleeme (s.t alati olid olemas vabad kohad). Ning hind vähemalt kaks korda odavam kui Tallinnas. Mulle meeldisid väga mõne linna sildid parklate juures: pargi siia, vanalinna jalutada 3 minutit! Informatiivne, mugav ja väga nutikas!

Kalmari loss on aga tõesti väga ilus. Selline rustikaalne ja võimas. Aga mõneti ka elegantne. Ning see elegantsus on saavutatud mõne väga väikese ja esmapilgul võib-olla märkamatu detailiga. Loss oli väljast ja lossihoovist vaadates väga ilus. Paari ruumi sai niisama sisse. Aga päris sisse me tegelikkuses ikkagi ei läinud. Pidasin kalliks. Meile neljale oleksid piletid läinud kokku maksma peaaegu 40 eurot. Sest ootas meid täna ees veel arvatavalt väga suur väljaminek Vimmerbys. Käisime aga Kalmari lossi poes. Kõikide muuseumide juures on saanud laste üheks lemmikkohaks poed. Müüakse küll nendes kõigis üsna tavalist muuseumi nänni. Ei osta me neist samuti tavaliselt mitte midagi. Aga ikkagi meeldivad! Vaatasime nüüd Kalmari lossi poes ringi. Ja sealt leidis Karl isegi mitu asja, mida osta. Oma reisiraha eest, Karlil oli osa veel järgi, teised kulutasid oma raha H&M-is ära eile. Karl siis ostiski endale jo-jo ja "Reis ümber maailma" mängu. Jo-jo olevat lihtsalt lahe asi. Aga magnetnuppudega "Reis ümber maailma" olevat täiesti hädavajalik asi. Tuletas ta siis mulle meelde minu halba "sõidustiili" Kopenhaageni ringteel, kus nende malelaud koos nuppudega sõitis tagaistmel ringi. Ma ei olnud muidugi kindel, kas peab autos sõidu ajal malet mängima. Selgus, et peab.

Edasi sõitsime me Vimmerbysse. Natukene enne kohale jõudmist jäi mulle silma teeviit Hultsfred´i. Minul hakkas mingi kelluke selle peale helisema peas. Tundus kuidagi tuttav see naljakas nimi. Ja siis tuli meelde! Hultsfredi väljal toimus Astrid Lindgreni raamatus "Vahtramäe Emil" igal aastal augustikuus laat. Ja sõites veel natukene edasi oli tee ääres Hultsfred´i laada reklaam! See oli kuidagi nii tore! Avastada, et see, mida Sa oled kogu aeg (Vahtramäe Emil ja väike Ida on kogu meie pere suured lemmikud!) lugenud raamatust või vaadanud filmidest, on tegelikkuses PÄRISELT olemas. Me oleksime kohe hea meelega põrutanud Hultsfredi väljale laadale. Kuid laadani oli aega. Seega pidime me ikka sõitma edasi Vimmerby´sse Astrid Lindgreni maale. Enne külastasime veel tanklat.

Lindgreni maale jõudes ja autot parkides avastasin, et siin on parkimine tasuline. See tegi küll meele natukene kurvaks. Selline koht, kus küsitakse külastuse eest niigi hingehinda (mina ja kolm last maksime piletite eest 130,0 eurot) ei peaks eraldi veel parkimise eest viite krooni võtma. Ma muidugi unustasin selle pärast maksmata ja summa ei olnud ju suur. Aga ikkagi! Kuid koht ise oli vägev! Kõik need imeilusad ja romantilised väikesed majakesed, tuttavad tegelased ja paigad ja lood. Kõige toredam selle koha juures oligi äratundmisrõõm. Et ma ju tean seda! See on mulle tuttav lugu, ma olen kasvanud sellega koos. Ja Astrid Lindgreni lugudega koos on kasvanud mitmed põlvkonnad. Mina ja minu lapsed. Loodetavasti nendegi lapsed. Minule väga meeldis. Mõnes kohas tundus, et mina olingi suuremas vaimustuses kui lapsed. Eliisabetile muidugi meeldis lastest kõige rohkem. Tema oli tõeliselt õnnelik! Lausa varbaotsteni. Ja loomulikult käisime me läbi kõik poed. Ainukene, kust ostsime, oli aga Pipi kommipood. Sest kommi on lastele väga vaja!

Auto juures sõime veel natukene võileiba. Edasi tuli otsida ööbimise koht. Lapsed arvasid siiski, et on natukene vara laagrisse jääda. Neile kohutavalt meeldib autoga sõita. Olen nüüdseks tegelikult juba aru saanud, et nende jaoks on reisi parim osa autosõit. Ei pea midagi vaatama, kuskil käima ega midagi tegema. Võib rahumeeli tagapingil malet mängida! Ja Katariina ilmselt ei pane mitte midagi enda ümber tähele, sest temal on nina kogu aeg raamatus. Kui ei pea just telefonist teed jälgima mulle. Otsustasime, et sõidame Stockholmi kiirtee poole siis natukene veel edasi. Küll me sealt leiame mingi koha ikka. No selle koha leidmine osutus siiski raskemaks kui me arvasime. Leidsime küll väga ilusa puhkekoha tee ääres. Aga kuna tegemist oli looduspargiga, siis ei tohtinud seal telkida. Kuid koht oli väga ilus ja meeldis meile. Otsustasime õhtusöögi ära teha ja pärast mõelda mis saab ööbimisest. Katariina tahtis autos magada uuesti. Mulle ja Eliisabetile see mõte kohe üldse ei meeldinud. Lõpuks panime siiski natukene teest eemale varjatud kohta telgi üles ja lootsime, et keegi ei tule meid keset ööd trahvima.

Trahvi me ei saanud. Öösel keegi meid üles ajama ei tulnud. Väga kaua küll ei julgenud põõnata. Pool kaheksa pakkisime telgi kokku. Viimast korda siis selle reisi jooksul. Sõime hommikust ja nüüd oli suund juba Stockholmi poole. Väikese peatuse tegime Järnas. Pidin sealt tooma koolile kaks kasti flööte ära. Jah, ja siis oli veel üks kohustuslik peatus. See oli Karli nõudmisel. Sest muidu poleks reis mitte midagi väärt olnud. Ühesõnaga: reisi tegi tõeliselt lahedaks alles selle viimane päev ehk käik MacDonalds´isse. Vähemalt Karli arvates. Minule ja Katariinale see väga ei meeldinud. Või õigemini ei meeldinud see ümbrus. Koht ise oli täiesti normaalne. Viisakas, puhas, isegi meeldiv võiks öelda. Aga kogu see Stockholmi eeslinnade ümbrus ja rägastik ja mustus. Katariina arvas selle peale, et Eestis on ikka nii hea ja ilus elada! Et meil ei ole nii koledaid kohtasid. Ega see suurlinnade kaugem ümbrus tõesti väga ilus alati ei ole. Samas on kindlasti kaunimaid paiku võrreldes nn Suur-Stockholmiga. Aga jõudsime järeldusele, et mida suurem linn, seda suurem on kole eeslinn. Ja küll on hea, et Tallinn on nii väike. Seega on väike ka mitte nii väga ilus Tallinna lähiümbrus.

Aga jõudsime ilusasti sadamasse. Käisime veel sadama kõrval asuvast poest läbi. Ostsime laeva peale õhtusöögi ja natukene hommikuks midagi. Täna öösel saime üle pika aja jälle voodis magada. Ja nõnda saigi läbi meie väike reis Taanimaale. Kui nüüd paari sõnaga kirjeldada riiki, kus viimase nädala veetsime, siis see on armas ja suursugune. Suursuguselt armas! Mõned päevad olime Rootsiski. Rootsimaal oleme käinud aga väga palju kordi. Ja alati on see väga tore olnud!Vimmerby päeval sõitsime 324 kilomeetrit. Raha kulutasime 81,0 rootsi krooni Kalmari lossipoes ja parkimine; 135,0 krooni kommipoes ja 130,0 eurot (kaardimaksed nad arvestavad eurodes) Vimmerby´is Lindgreni maailma piletid. Ning Stockholmi sõitmise päeval sõitsime ka umbes 300 kilomeetrit. Täpselt ei teagi, sest kirjutasin selle küll kuhugile üles, aga kuhu, ei mäleta. Raha kulus hamburgerite peale 22,0 eurot, poes ka umbes 20,0 euro ringis.

Kogu reisi peale kokku sõitsime maha 2727 kilomeetrit. Nii ilus number tuli kokku! Peaaegu kaks korda vähem kui eelmise suve reisil Põhja-Jäämere äärde. Aga olime nüüd ka lühemat aega teel. Raha kulus meil koha peal olles 652,0 eurot. Sinna siis juurde veel laevapiletid Tallinn-Stockholm-Tallinn 360,0 eurot. Kaasaostetava söögi peale kulus 80,0 eurot. Ning kõik kokku siis 1092,0 eurot. Ühe reisiselli peale 273,0 eurot. No ja mida ei arvestanud siia, oli meie arve Nyborg´is H&M-is. See päris reisikulude alla ei lähe. Ilma selle arveta poleks meie reis kuidagi kehvem olnud. Bensiini peale kulus üllatavalt vähe, sest vahemaad ei olnud pikad. Samas kulus väga palju raha sillaületustasudeks (peaaegu 170 eurot). Ma ei tulnud isegi selle peale, et uurida enne reisi järgi millised need summad on. Aimasin küll, et Rootsi ja Taani vaheline sild võib olla tasuline. Aga et nii kallis! Kuid võib-olla oligi hea, et ma seda kohe esimese asjana välja ei uurinud. On tõenäoline, et see oleks mind ära ehmatanud ja siis ei oleks meil seda suurepärast reisi Taanimaale olnudki.

Sügisesel koolivaheajal sõidame Katariinaga aga Küprost avastama!

AUTOREIS TAANI!

KUUES PÄEV - 17.08.2015.

Hommikul võtsime asja rahulikult. Aega meil oli. Ärkasime hilja. Sõime oma igahommikust putru. Nüüd pidime hakkama Rootsi poole tagasi liikuma. Täna öösel oli plaan ööbida juba Rootsi riigis. Uurisin natukene enne sõitma hakkamist ikkagi kaarti. Et äkki saab valida sellise tee, mida mööda me ei ole veel sõitnud. No ja alati leiab mõne sellise tee! Saarel, millel hetkel asusime, olime veetnud kõige rohkem aega Taanis. Kuidagi oli see kujunenud meie lemmikkohaks. Siin olid kõige ilusamad majad, külad ja lossid. Ei olnud ühtegi suurlinna. Kõik väikesed, armsad ja kodused. Nüüd oli isegi kahju lahkuda, sest olime tundnud ennast siin väga hästi. Aitäh Funen´ile!

Tagasiteel mõtlesime käia läbi siiski Nyborgist. Tulles me linna sisse ei sõitnud. Nüüd jäi ta aga jälle tee peale. Lapsed arvasid küll, et sõidame kohe kõige otsemat teed Rootsi. Aga mina tahtsin ikka veel viimases lossis Taanimaal ära käia. Ja Nyborgis on loss! Päris eakas veel pealegi. Ehitatud umbes aastal 1170. 200 aastat ehitamisest alates oli Nyborgi loss ka Taani assamblee (varasem eelkäija Taani parlamendile) asukohaks. Aastatel 1183 kuni 1413 oli Nyborg Taani pealinnaks. Sajandite möödudes oli loss lõpuks küll varemetes. Pärast II maailmasõda ehitati loss jälle üles ja tehti muuseumiks. Tõsi, endisest neljast tiivast koosnevast lossist taastati ainult üks pikitiib. Juulis ja augustis igal teisipäeval umbes kell seitse õhtul, jalutab vahtkond läbi Nyborgi tänavate. Sellega hoitakse elus 18-ndast sajandist pärit traditsiooni kontrollimaks, kas kõik linnas asuvad lõbustusasustused on uksed sulgenud õigeaegselt. Seda ma muidugi ei oska öelda, kas siis neil kahel suvekuul, peavadki teisipäeviti olema kõik kohvikud, restoranid ja muud sarnased kohad kella seitsmest kinni. Või nad siiski reaalselt ei järgi seda kunagist linnavõimude ettekirjutust.

Aga Nyborgi kohale jõudes, meeldis mulle isegi rohkem kui loss, lossi läheduses asuv kaupmehe maja. Tegelikult ei teadnud ma üldse, et seal on selline muuseum. Mulle jäi silma lihtsalt see fantastiliselt ilus vanaaegne maja. Ning kui juba midagi niiviisi silma jääb, siis peab minema kohe vaatama. Astusime sisse. Ja seal sees oli väga huvitav. Ühes toas olid õmblejad. Rääkisin nendega natukene juttu. Nemad õmblesid keskaegseid kostüüme. Samadest materjalidest nagu keskajalgi. Valmistatud samal viisil, värvitud samade värvidega. Neid võis ka selga proovida. Aga sellest me siiski loobusime. Nägid nad meie jaoks liiga uhked välja. Parasjagu olidki valminud ülikute riided. Edasi minekuks piletit ostes selgus, et saab osta pileti korraga kahte kohta - kaupmehe maja ja loss. Ei pea üldse kahtlema, et just seda ma tegingi! Rikka kaupmehe majalgi oli vanust sadu aastaid. Massiivsed tammepuidust põrandad olid kiivas ja viltu, seinad tumedaks tõmbunud, ahjud ja korstnad olid tahmunud läikivmustaks. Aga kõik see kokku nägi välja imeilus! Vanade majade puhul mulle meeldib alati mõelda kuidas seal kunagi on elatud ja oldud ...

Maja sisehoovis oli üks töömees. Ta juhatas lapsed hoovi nurgas olevate klotside juurde. Need olid Nyborgi vanalinna majade maketid. Seal oli kaupmehe maja, loss, kirik. Nendest sai teha uue linna või järgida juba olemas olevat. Meesterahvas näitas mulle veel ümberkaudseid maju, rääkis natukene nende ajaloost ja otstarbest. Tema oligi see, kelle käest sain teada, et tänaseks päevaks on Nyborgi lossist alles ainult neljandik. Oma targast raamatust ma sellist infot ei leidnud. Seal oli lakooniliselt ainult kirjas, et loss ehitati üles pärast II maailmasõda ja avati muuseumina. Ma olen selle reisi jooksul pannud tähele, et taanlased tunnevad oma kodukoha ajalugu väga hästi. Nad teavad sellest üllatavalt palju, räägivad sellest hea meelega, on väga uhked oma teadmiste üle oma küla/linna/riigi kohta. Aga siis tuleb nagu mingi sein ette. Kuskilt maalt lõpevad need teadmised ära. Ja ka huvi. Hea näide oli Kopenhaageni infopunkti preili, kes rääkis mulle siiralt, et tema teab ainult Kopenhaagenist. Ülejäänud Taanist ei tea tema mitte midagi. Enamus taanlasi loodetavasti muidugi ikka teavad oma riiki paremini ja vast midagi ikka neid ümbritsevast muust maailmast ka. Aga kui me lõpuks lossi jõudsime, läks meil ringkäik väga kiiresti kuni selle hetkeni, kui Karl leidis raudrüüd. Ning avastas, et neid võib ka selga proovida. Järgmised pool tundi me riietasime Karli raudrüüdesse. Ja siis pärast jälle lahti.

Kaupmehe maja ja ka lossi poes olid tasuta postkaardid, mida igaüks võis kaasa võtta. Valisime sealt meiegi mõned kaardid. Olles muuseumides lõpetanud, jalutasime tagasi auto juurde, mille olime jätnud infopunkti ette. Võtsin autost paar pastakat, istusime infopunkti ette ja kirjutasime kaardid kohe valmis. Samast kõrvalt saime margid osta ja kaardid posti panna. Vanaemale ja vanaisale ja issile ja tädile ja koju. Saadame alati reisil olles koju kaardi. Et me varsti jõuame. Infopunkti lähedal oli jalakäijate tänav. Jalutasime sellel natukene. Varsti pistis Karl kisama:"Katariina vaata, Katariina vaata!" No asi, mida Katariina pidi kohe vaatama, oli pood. H&M. Kuna meil kiiret kuskile ei olnud, siis läksime kõik koos Katariinaga poodi. Poest tulime välja kahe kilekoti täie riietega. Karl sai kaks paari teksaseid. Katariina sai kaks kleiti ja kampsuni. Eliisabet sai püksid. Minagi sain ühe kleidi. Ja siis veel mingit pudi-padi igaühele natukene. Pean ütlema, mõnes riidepoes, mille bränd on ka näiteks Eestis olemas, on meil siiski suhteliselt kehv kaubavalik. Samuti on meil alati vähem allahindluseid kui mujal lähiriikides. Tänagi oli H&M-is enamik kaupa 70% alla hinnatud. 

Nyborgist sõitsime otse sillale, mis ühendas Funen´it ja Zealand´i. Sillal oli selline külgtuul, et auto teel hoidmine oli päris keeruline. Eriti hädas olid suured rekkad. Mingil hetkel sattus üks selline minu ette sõitma. Meeletu tuule käes edasi rühkiv ja teel vänderdav veoauto tundus mulle aga liiga ohtlikuna. Sõitsin mööda ja üritasin oma autoga hakkama saada. Zealand´ist sõitsime nüüd otse läbi. Enne päris Taanist lahkumist käisime veel bensiinijaamas. Mul oli järel sularaha. Taani kroonid. Soovisin need ära kulutada bensiini ostmiseks. Maksin ilusasti kassase ära kogu oma raha. Auto juurde tagasi jõudes ei saanud ma aga hakkama ikkagi tankimisega. Ei tulnud sealt tilkagi bensiini. Läksin siis natukene löödult (et nii rumalaks osutusin!) kassasse tagasi ja palusin abi. Noormees tõttaski kohe appi. Küsis tšeki mu käest. Piiksutas selle korra tankurist läbi ja tuli küll bensiin! Sellist süsteemi polnud mina enne näinud. Pärast tankimist tegime veel peatuse lõunasöögiks. Lõuna söödud, ootas meid järgmine sild. Ehk siis jälle see kõige suurem ja uhkem. Ja endiselt kõige kallim. Tuulega pidime ikka võitlema ja nüüd veel pikemalt. Aga lõpuks olime õnnelikult Rootsimaal. Võtsime suuna Karlskrona poole. Seal käisime poes jäätist ja saiakesi ostmas. Ilmselt ostsime ka midagi söögiks. Muidu me poleks sinna läinudki. Kuna ei jäätis ega saiakesed ei ole minu suured lemmikud, siis ei ole minu ära rääkimine ainult nende pärast poodi minekuks, sugugi kerge. Nii et, midagi pidi olema veel ...

Nüüd hakkasime ka ööbimiskohta otsima. Sõitsime kiirteelt maha. Kõik, mis vaja, oli meil olemas. Isegi vesi oli meeles püsinud. Hommikul olime suure nõu täitnud. Otsimise käigus leidsime imearmsa külakese mere ääres. Seal olid mingi kindluse varemed. Tegemist oli ilusa kohaga ja Karl soovis sinna jääda ööbima. Kuid seal oli selline meeletu tuul ikka veel, et mina ei olnud sellega nõus. Mulle tuul ei meeldi! Sõitsime ainult natukene edasi. Külast välja. Ja leidsimegi tee ääres männimetsas väga ilusa koha. Tuulevaikse. Õhtu nagu õhtud ikka: söök, tee ja saiakesed. See aasta on naljakas suvi. Sääski ei ole üldse. Lapsed tuletasidki meelde meie eelmise aasta reisi Põhja-Jäämere äärde, kus iga päev võitlesime miljonite sääskedega.

Täna sõitsime 459 kilomeetrit. Raha kulus 80,0 krooni Nyborgi muuseumid, 73,0 margid, 235,0 bensiin. 52,0 eurot sillaületus. Ja 42,0 rootsi krooni poes.

AUTOREIS TAANI!

VIIES PÄEV - 16.08.2015.

Eile õhtul ringi tehtud plaanid tähendasid seda, et me ei ööbi Taani mandri osas mitte ühtegi ööd, erinevalt varem tehtud plaanidest. Sõidame seal lihtsalt ühe päeva ringi, vaatame ära need kohad, mida näha soovime ja tuleme ööbimise ajaks uuesti tagasi Egeskovi. Telgi pakkisime küll hommikul ikkagi kokku, sest kämpingu reegel number viis ütles, et järelvalveta telgid teisaldatakse! Olles ise mandril, oleks meie telk siin ilmselgelt järelvalveta. Aga meil läheb teda veel vaja. Seega tuli telk ka kaasa pakkida. Kuna ees ootas pikk päev plaanisin hommikul vähemalt kella üheksast liikuma hakata. Mingi ime läbi me ka punkt kell üheksa suutsime startida.

Taani kõige suurem vaatamisväärsus (vähemalt laste jaoks!) on muidugi Legoland. Aga meie tegime sellise otsuse, et meie sinna ei lähe. Karlil oli muidugi suur soov minna. Siiski titest peale olnud tõeline Lego fänn. Aga esimene põhjus oli muidugi meeletult kallis hind, mis pani mind mõtlema. Teiseks oli meil soov minna tagasiteel Rootsis Astrid Lindgreni maale Vimmerbys. Ja kui hakkasime valima kumb, siis selguski et meist tugev enamus (3:1) on Vimmerby poolt. Seega oli otsustatud. Ning Karlgi leebus suhteliselt kiiresti. Kopenhaagenis käisime meeletu suures Lego poes ka, mis pooleldi oligi juba nagu muuseum. Vast see kompenseeris natukene seda otsust. Täna ootas meid ees veel üks sild. Sellest võis tasuta üle sõita. Ja pärast silda olimegi mandril jälle. Esimene eesmärk oli meil Aarhus.

Ma ei tahtnud sõita sinna kiirteed pidi. Seega sõitsime natukene väiksematel teedel. Teele jäi näiteks Horsens: Vitus Beringi sünnilinn. Meie käisime siin tankimas. Üllatavalt kaua oleme tankimata läbi saanud. Taanis võtsime nüüd kütust esimest korda. Bensiinihind on enam-vähem sama mis Rootsis. Kallim muidugi kui Eestis, aga pole ka mitte midagi hullu. Osta    tuleb.

Aarhus´i jõudes juhatas meie uhke aparaat meid millegipärast sadama territooriumile. Olin natukene hämmeldunud. Et miks meid kuskile pärapõrgusse mingile tühermaale veeti? Ringi vaadates nägin aga meeletult suurt parklat, kuhu palju inimesi sõitis, oma auto parkis ja siis minema jalutas. Otsisin oma targa raamatu ja sealt vahelt Aarhus´i kaardi välja. Natukene süvenedes sellesse, sain aru, et meie aparaat on geniaalne! Vanalinn oli meie parkimise kohast umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tasusin automaadis kahe ja poole tunni parkimise eest ainult 10,0 krooni. Kohe jalutasime ka meie sadamast vanalinna poole. Tahtsime minna viikingimuuseumisse. Aga kuna täna tegemist pühapäevaga, siis loomulikult oli see kinni.

Käisime siis Toomkirikus. Ehitatud aastal 1201. Hävis tulekahjus 14 sajandil. Ehitati üles uuesti 15 sajandil. 16 sajandil kaeti enamik kiriku seinu freskodega. Pärast reformatsiooni värviti need jälle uuesti valgeks. Kuid praeguseks on paljud neist uuesti restaureeritud. Aarhus´i toomkirik on Taani pikim katedraal. Kiriku suurim vaatamisväärsus minu jaoks oli aga Bernt Notke viieosaline altar aastast 1479.

Kuna viikingimuuseumi me siin linnas ei saanud, otsustasime minna kiriku kõrval asuvasse Naistemuuseumisse, mis oli tänasel päeval avatud. Midagi väga huvitavat, peale äärmiselt toreda ja sõbraliku piletimüüja, seal silma ei hakanud. Jalutasime sadama ja auto poole tagasi. Karl, kui kõige parema suunataju ja orienteerumisvõimega perekonnaliige, arvas, et me tulime ikka väga suure ringiga alguses. Ning et tema teab täpselt, kuidas me peaksime minema. Usaldasime end Karli hoolde. Tegelikult olin ma muidugi nõus tema suunaga, päris võssa ei laseks ennast viia. Lähenesime nüüd sadamale teisest küljest. Mis oli tõesti kõige otsem viis jõuda autoni. Lonkides seal lõputul tühermaal, kus kuidagi vastupidiselt ootustele liikus väga palju inimesi, leidsin ma äkki klaveri. Keset suurt ja tühja platsi oli üksik laternapost ja selle all klaver. Vaatepilt oli rabav! Seisin ja jõllitasin tükk aega. Karlgi oli märganud pilli. Jalutas klaveri juurde, tõstis kaane üles ja mängis. Pilt minu silme ees muutus veel sürrealistlikumaks. Lihtsalt seisin ja vaatasin. Lõpuks taipasin vähemalt kotist fotoaparaadi otsida ja mõned pildid teha lapsest ja klaverist. Klaver oli küll hirmsasti häälest ära. Kuid hääl oli siiski olemas.

Aga järgmisena sõitsime me Silkeborgi laipa vaatama! Jah, minu soov oli näha kindlasti ära Tollund´i mees. Tegemist siis 1950-ndal aastal rabast leitud meesterahva laibaga, kes soodsas pinnases üllatavalt hästi säilinud. Alguses arvati, et tegemist kaasaegse mõrvaga, kuna laibal oli kaelas veel poomisköis. Kohale kutsuti esimese asjana politsei.

Täpsemal uurimisel selgus siiski, et laibal vanust tuhandeid aastaid. Tollundi mehe eluajaks määrati süsinikmeetodiga 400-350 enne Kristust ehk siis varane rauaaeg. Pärast leidmist eemaldati tema pea kehast uuringute jaoks ning säilitati polüetüleenglükoolis. Keha aga lagunes kahjuks. Nüüdseks on keha taastatud vanade fotode järgi silikoonist algses asendis ja ühendatud uuesti peaga. Isegi poomisköis on kaela ümber tagasi pandud. Ausalt öelda seal muuseumis klaaskapi ees seistes ja vaadates vaest tapetud meest, ei ole küll aru saada, et keha kuidagi erineks peast. Ilmselt on taastajad teinud väga head tööd. Kindlaks on tehtud mehe surma põhjus poomise läbi (eks kõige tõsisem ja esmane argument selle poolt oli leidmise hetkeni kaelas püsinud köis), viimane söömaaeg jne.

Segaseks on jäänud aga mehe poomise põhjus. Siiski arvatakse, et tegemist on ohverdusega jumalatele. Samast piirkonnast, kus Tollundi mees, on leitud veel umbes viis laipa samast ajajärgust. Üks neist, naisterahvas, isegi erinevatel andmetel kõigest 40 või 80 meetri kauguselt üksteisest. Erinevad andmed tulenesid muuseumi enda infotahvlitelt: ühes saalis oli märgitud selleks 40 meetrit, teises 80. Saa siis aru kumb õige! Silkeborgi muuseum asub aga Silkeborgi mõisas. Peamine vaatamisväärtus ongi Tollund´i mees. Ning tõesti, enamus külastajaid käibki selles suhteliselt väikeses ja kõrvalises kohas, ainult maailmakuulsa laiba tõttu. Ja pean tunnistama, et nii oli ka meiega. Edasi sõites jäi tee peale meile veel Herning. Linnakesest läbi sõites jäi mulle silma silt - Herning´i loss. Mõtlesin vaatama sõita. Kui me siis seal lossi juures olime, ütles Eliisabet:" Emme see on jälle mõis!" Jah, kusjuures selline pisikene. Me ei hakanud autost väljagi tulema.

Edasi sõitsime Esbjerg´i veel mehi vaatama. Nüüd on aga tegemist lausa nelja mehega. Kes kohtuvad merega. Man Meets the Sea. Tegemist on nelja hiiglasliku istuva mehe kujuga. Oi, kuidas need kujud mulle meeldisid! Mõjuvad väga võimsate, kindlate ja rahulikena seal tuulise ja muutliku mere ääres (tegelikult ookeani ääres: olime ju teisel pool Taani mandriosa ning ees loksus Altandi ookean!). Kujud on 9 meetrit kõrged ning vaatavad kõik kaugele merele. Skulptuurid on loodud kohaliku omavalitsuse 100-nda juubeli puhul Svend Wiig Hanseni poolt Esbjerg´i kalandus- ja meremuuseumi juurde 1995-ndal aastal. Samas kujude jalgade ees oli ka imeilus rand. Täna oli väljas küll punane lipp - liiga külm ja liiga tuuline. Ja meie sellel reisil ju teadupärast ei uju! Piirdusime mõne pildiga hiiglaslikest meestest. Selle mõne pildi pärast pidin ma muidugi tükk aega ootama.

Mulle ei meeldi väga võõrad inimesed piltidel. Seega tuli oodata silmapilku, kui kedagi ei ole kujude juures, et teha need mõned fotod. Aga suutsin sellise hetke ära oodata. Lapsed muidugi nii kannatlikud ei olnud. Nemad istusid ammu autos raamatute taga juba. Esbjerg on kunagi olnud väike kalurite küla, millest tänaseks päevaks on saanud üks Taani suurimaid kaubasadamaid ning põhjamaade kütuse transpordi keskus. Sõitsime läbi veel ka Ribe´st. Käisime seal poes jäätist ja saiakesi ostmas ja tegime tiiru vanalinnas. Ribe on Taani kõige vanem linn! Tegelikult on tegemist isegi Skandinaavia vanima linnaga. Armas, väike ja kodune. Nagu enamus Taani väikelinnu. Ribes on kaks viikingimuuseumi. Kuid meie olime siin sellisel kellaajal, et kõik vähegi huvitavad kohad on juba suletud. Kahju oli mul sellest küll. Muuseumite lahtiolekuajad on siin suhteliselt lühikesed. Suvisel perioodil keskmiselt nelja-viieni. Talvel veel vähem. Mulle oleks meeldinud kui nad oleksid lahti näiteks kella kaheksani. Siis me saaks ühe päeva jooksul vaadata ja näha ja avastada palju rohkem. Nüüd on aga tohutult kahju neist kohtadest, mis nägemata jäävad!

Samas annan endale siiski aru, et kõike ei suuda ega jõua kunagi ära vaadata. Aga sellele vaatamata jäävad need "nägemata asjad" natukene hinge kriipima. Ikkagi tahaks ju. Mis siis, et ei saa! Ribe´st sõitsime aga küll otse tagasi Egeskov´i. Meie ööbimispaika. Kohale jõudsime suhteliselt hilja. Õues on juba hämar. Katariina ja Eliisabet said seda kiiremini telgi üles. Meie Karliga tegime õhtusöögi ruttu. Söök söödud, jõime veel teed ja sõime Ribe´st ostetud saiakesi. Ma ei ole kunagi varem nõustunud selliseid asju ostma. Aga pidin jälle oma sõnu sööma ja tunnistama Karli nõudliku pilgu ees, et tegelikult olid need konkreetsed šokolaadisõõrikud imehead ja viisid keele alla! Mis sest, et ebatervislikud. Maitse oli taevalik! Ja ma ei ole kunagi varem oma elus ka dušširuumis söönud. Siin kämpingus oli nimelt ainuke pink, millel istuda, köögi kõrval dušširuumis. Seega me juba teist päeva järjest sõime seal. Ja teist päeva järjest olime me ka ainukesed külalised kämpingus.

Sõitsime täna 528 kilomeetrit. Raha kulutasime 55,0 krooni poes, bensiin 482,0 krooni, muuseum ja parkimine Aarhus´is 60,0 krooni. Kokku siis 597,0 taani krooni.

AUTOREIS TAANI!

NELJAS PÄEV - 15.08.2015.

Täna hommikul ärkasime siis kämpingus. Pärast ebamugavat ööd autos, oli nüüd telgis ikka väga hea magada. Varsti hakkas vihma sadama. Ja mitte ainult vihma. Tuli väga kõva äike! Mulle äike meeldib! Nautisime siis seda telgis vedeledes ja lugedes. Lõpuks pidime aga ikkagi välja ronima. Sellises madalas kohas nagu asus meie kämping võib vihm muidugi olla äärmiselt ebameeldiv. Nüüdki oleks pikema saju puhul ilmselt osad muruplatsid ja teed muutunud porimülgasteks. Käisime dušši all kõik ära. Asjad kokku pakitud, söök valmistatud ja ka ära söödud, läksin administraatori juurde, et meie kämpingus ööbimise eest tasuda. Ööga oli eelmise õhtu hinnale lisandunud sujuvalt 40,0 krooni. Minu imestuse peale, et õhtul öeldi teine hind, tegi naisterahvas umbes sama imestunud näo ja nentis, et ju ta siis eksis. Nii lihtsalt see siis käibki! Kuidagi pooleldi vabatahtlikult, pooleldi administraatori survel, ostsin ka siis selle 110,0 kroonise kämpingupassi. Ausalt öelda ma päris täpselt aru ei saanudko lõpuni välja, et miks seda vaja on. Kokku maksin öö eest hommikuse seisuga siis 385,0 krooni.

Sõitsime Kerteminde´sse. Mulle tohutult meeldis selle linnakese nimi. Nii armas! Võib-olla natukene sellegi pärast, et meenutab minu nime. Käisime toidupoest läbi. Meie lõunasöögi materjal hakkas otsa saama. Täiendasime seda ja muidugi oli vaja ka jäätist osta. Ma ei suuda aru saada, kuidas lapsed suudavad nii palju jäätist süüa! Aga samas suutsin ka mina lapsena seda ikka lõpmatusena endale sisse ajada. Mingi laste värk! Linna peal jalutades leidsime väikese majamuuseumi, mis oli täiesti tasuta. Maja oli väga vana ja ilus. Ning tänaval oli imearmas silt, mis kutsus kõiki sisse vaatama. Loomulikult tõmbas see silt meidki sinna hoovi. Käisime muuseumi keldrist pööningule läbi. Tegemist oli vana käsitöölise majaga, mille juurde kuulus ka väike tagaaed. Kunagine ürdiaed. Nüüd asus majas kohvik ja muuseum. Ja hoovis olid vanaaja jalgrattad, mida võis ka proovida. Lapsed sõitsid tükk aega nendega mööda munakiviteed ringi. Sai Karli algatusel ja õhutusel peetud maha paar võistlustki. Päris lõbus oli! Aga ilmselt mitte väga mugav seal sadulas rappuda, kui rattad üle kivide sõidavad.

Kerteminde oli tõesti nagu muinasjutulinnake oma väikeste armsate ja värviliste majade, kirjute uste, tohutute lillesülemite, naeratavate inimeste ja väga-väga paljude koertega. Üldse ei ole ma kuskil näinud nii palju koertega inimesi kui Taanis. Kerteminde üks sõpruslinnadest on Loksa muuseas. Jalutasime läbi ka infopunktist, et täpsustada viikingite matusepaadi asukohta. Nimelt pidi Kerteminde lähedal olema üks viikingi muuseum. Saime täpsemad selgitused ja asusime otsima. Sildid näitasid kõik õigesti ning me jõudsime eksimatult kohale. Vihma aga hakkas kohale jõudes sadama uuesti. Katariina ei viitsinud autost välja ronida: jäi lugema sinna. Lugemine on küll väga tore tegevus, aga Katariina on meil viimasel ajal ainult nina pidi raamatus.

Ladby viikingimuuseum on ehitatud kohale, kust on leitud (kusjuures ainukene Taanis seni!) Ladby viikingite matusepaat. Laev avastati 1935 aastal. Leidmisel kaevati ta täiesti lahti uurimiseks. Hiljem ehitati laevale ümber muuseum. Ehitis kaeti pealt mulla ja muruga samamoodi nagu viikingid kunagi tegid. 2007 aastal ehitati laeva ümber uus hoone. Originaallaev on nüüd pandud klaaskappi. Väljast vaadates on tegemist suhteliselt sümmeetrilise künkaga, mis peaks olema väga lähedane oma algsele kujule. Originaalist väikese jalutuskäigu kaugusele on ehitatud teine muuseumihoone, kus on eksponeeritud täissuuruses koopia matuselaevast. Laev on sisustatud arvatavalt sarnaselt tolle 10 sajandil maetud rikka viikingikuninga matusepäevale. Laeva ninas on uhke voodi, millel lamab suursugustes rõivastes kuningas.

Tema voodi ees on ori, et kuningat ka pärast surma teenida truult. Ümber voodi on korvid, kannud ja muud nõud toidu ja joogiga. Pool paadist võtavad enda alla kariloomad. Kuningal ei tohi teises maailmas millestki puudust tulla! Loomulikult maeti ainult ülikuid ja väga rikkaid viikingeid selliselt. Esemed, milleta mitte kunagi ei maetud ühtegi meest, olid tema relvad. Ning naistele pandi teise ilma alati kaasa puusal kantav nuga ja ehted. Kuningatele ning teistele rikastele meessoost ülikutele anti tavaliselt seltsiks kaasa ka naisterahvas. Üldise tava kohaselt oli see armuke, kes pidi oma elu loovutama. Väga harva, võib arvata, et isegi mitte kunagi, ei leidnud kohta surmapaadis päris ametlik naine. Sest tema kohus oli kasvatada suureks (tolle aja mehed surid üsna noorelt) lapsed. Ilmselt on see ainuke hetk, kus naine võib olla õnnelik, kui tema mehel on armuke!

Jõudes tagasi kõrvalhoones asuvat originaalpaati vaatamast jäime Karli ja Eliisabetiga veel muuseumipoodi natukene ringi vaatama. Issi oli lastele andnud kaasa igale ühele oma raha reisi peal kulutamiseks. Nüüd otsisidki nad võimalust selleks. Korraga hüüdis keegi sulaselges eesti keeles, et kas ta kuulis kedagi rääkimas siin eesti keelt? Ega me varjama ei hakanud: kuulis tõesti. Tuli välja, et Ladby viikingimuuseumis töötab tore naisterahvas Kehrast. Loomulikult pidime nüüd natukene juttu rääkima. Varsti hakkasime siiski edasi sõitma. Õues oli hakanud jälle vihma sadama. Meie suundusime aga nüüd Odense poole. Suuruselt kolmandasse Taani linna.

Kohale jõudes leidsime eest aga sellise unise ja välja surnud pärastlõunase linnakese. Minule tundus väike linn. Ilmselgelt sain ma jälle valesti aru millestki! Suuri plaane meil seal ei olnud. Aga kuna tegemist on linnaga, kus 2. aprillil 1805. aastal, sündis kõige kuulsam Taani kirjanik, Hans Christian Andersen, siis on Odense siiski üks Taani olulisemaid linnu. Suundusimegi väikese ringiga Anderseni majamuuseumisse. Pisikesse majakesse, kus ta elas kuni neljateistkümnenda eluaastani. Ehk siis selle hetkeni, kui ta rändas Kopenhaagenisse. H.C.Anderseni isa oli kingsepp ning ema töötas pesunaisena. Hans Christian oli pere ainukene laps. Ausalt öelda, käies ringi selles tibatillukeses majas, ei oleks sinna rohkem inimesi mahtunudki. Seda enam, et majas asus ka pereisa töökoda. Muuseumi juures avastasin, et olin autosse unustanud oma fotoaparaadi. Seega pildistada ei saanud. Katariina tegi oma telefoniga mõned pildid palutud kohtadest. Muuseas, Odense oli esimene linn Taanis, mis sai endale vee- ja gaasivarustuse.

Järgmine peatus oli Egeskovi loss. Seda lossi peetakse Taanis üheks ilusamaks ja uhkemaks. Loss on eravalduses. kuid enamus ruumid on külastajatele aastaringselt avatud. Egeskov tähendab taani keeles tammikut. Loss on ehitatud 16. sajandi keskpaigas tammepuust vaiadele, kuna paikneb viie meetri sügavusel väikesel järvel. Lossi ehitamise tarbeks võeti maha kogu ümbruskonna tammed. Meil ei olnud päris kindlat plaani lossi külastuse osas. Et kas läheme sisse või ei. Vihma ka sadas ikka veel. Mõtlesime, et läheme Eliisabetiga vaatame palju maksavad piletid. Piletid maksid väga palju. Ja siin pidi need ostma lastele ka. Mõnes mõttes oli see isegi mõistetav, sest tegemist lausa nagu muuseumite kompleksiga. Peale mitmete erinevate parkide ja aedade ja lossi enese, olid siin veel automuuseum, mootorrattamuuseum, lennukimuuseum, turvatehnikamuuseum, nukumuuseum jne.

Ning väga suur aianduskeskus! Kuna piletihinda pidasin kalliks ja õhtu hakkas lähenema juba, aega oleks külastamiseks jäänud napiks, otsustasime kahekesi kõigi eest, et me ei lähe lossi sisse. Aga tahtsin minna ilusasse aiapoodi! Jalutasime siis seal poes ringi, imetlesime kauneid asju ja lilli. Kuni ühel hetkel avastasime, et me olemegi juba lossiaias. Pood oli sujuvalt läinud üle aiaks. No ma mõtlesin, et kui me juba juhuslikult sinna sisse sattusime, vaatame siis ees paistvat roosiaeda ka tsipake. Ja siis pärast roosiaeda tuli ilus aiapaviljon. Seda tahtsin ka näha. No ja pärast seda paistis uhke labürint. Eliisabet pidi selle kindlasti läbi käima. Siis paistis loss ise juba. Mõtlesin, et kui me juba nii kaugel oleme, siis ma ometi pean lossist mõned pildid ka tegema. Ning siis oli Eliisabet näinud eriti head kohta lossi pildistamiseks ja soovis seda mulle kindlasti näidata. Ja nii me olimegi jõudnud köögiviljaaeda (maailma ilusaimasse!!!) ja ürdiaeda (mitte vähem ilus!!!) samuti. Saime uhkeid pilte lossist. Aga kaugemale minu südametunnistus minna ei lubanud! Seega me sisse lossi ei läinud. Jalutasime tagasi.

Teised istusid autos ja lugesid. Tulles lossi värava eest läbi saabudes, oli jäänud mulle silma telkimisplatsi silt. Sõitsime nüüd sinna tagasi, kuna jalutada keegi ei viitsinud, et vaadata, mis sellel sildil siis ikkagi täpsemalt kirjas oli. Tuli välja, et siin asus täiesti tasuta telkimisplats. Kaks päeva ja kaks ööd järjest võis siin telkida. Oli olemas WC, dušš (küll ainult külm vesi), köök. Ning kõik see asus umbes 200 aastases iidses palktarekeses. Igal juhul oli tegemist väga laheda kohaga! Hetkega otsustasin, et siia me jääme ööbima. Kell oli küll suhteliselt vähe, alles viis. Aga sõime natukene võileibasid, lugesime ja veetsime aega, kes kuidas oskas. Telgi panime ka esimest õhtut nii vara üles. See eest oli telgis mõnus lugeda.

Õhtusööki tehes selgus muidugi, et meie võileibade söömine oli täitsa asjata olnud, nüüd polnud kellelgi kõht eriti tühi. Midagi ikkagi siiski sõime kui söök juba valmis oli tehtud. Kõht uuesti täis, pugesime telki tagasi lugema. Karl ja Eliisabet korraldasid maleturniiri endale. Mina tegin ruttu ringi järgmiste päevade plaanid. Muutus siis tingitud nii ootamatult leitud tasuta ööbimiskohast. Seda tuli loomulikult ära kasutada maksimaalselt. Sõitsime täna ainult 116 kilomeetrit. Raha kulus: pood 90,0; kämping 385,0; viikingimuuseum 60,0; H.C.Anderseni majamuuseum 60,0 taani krooni.

AUTOREIS TAANI!

KOLMAS PÄEV - 14.08.2015.

Mina pean nüüd ausalt tunnistama, et autos magamine (kui pole just võib-olla suur vooditega automaja!) ei ole päris minu rida. Mina eriti magada ei saanud. Sama oli Karlil ja Eliisabetil. Nemad magasid ka halvasti. Aga meie Katariina olevat maganud ülihästi! Täiesti kadestamisväärne! Üsna vara hommikul hakkasid koeraomanikud käima koeri jalutamas platsil, kus parkisime. Pidasime paremaks autost välja ronida ja hakata süüa tegema. Kõht täis, tegin ettepaneku minna ujuma. Lapsed olid vastu. Karl teatas eriti tähtsalt, et sellel reisil, erinevalt eelmise aasta autoreisist, ei käi tema mitte kordagi ujumas. Naljakad lapsed mul ikka! Karl loomulikult pidas oma lubadusest ka kinni!

Ujuma siis ei läinud. Sõitsime hoopis tagasi Hornbaek´i keskusesse, et käia läbi infopunktist. Äkki ikka keegi kuskil teab, kuhu on peidetud väga hoolikalt need Taani ligi 700 väidetavat kämpingut? Ja mis imeloom on kämpingupass? Seekord meil tõesti vedas! Infopunkti töötaja oli sõbralik, abivalmis ja suhteliselt hästi informeeritud. Võrreldes siis eelmisega. Kämpingute asukoha kindlaks tegemiseks saime kämpingute kataloogi. Aga mis asi on kämpingupass, ei teadnud isegi tema! See on nagu kiivalt hoitud riigisaladus, mida vanaisad avaldavad ainult pojapoegadele täiskuuöödel nelja tee ristis. Minu mõistus ei võta, et kuidas saab eksisteerida mõni turistide jaoks nii oluline reegel või seadus, mida pole võimalik mitte täita. Aga samas, millega ükski turiste informeeriv asutus kursis pole!? No vot, on alles müstika.

Jääb üle vaid loota, et kämpingutöötajatele on see tohutu saladus siiski teada. Selleks oleks meil vaja aga mõni kämping leida, suuta jõuda sinna lahtiolekuajal jne-jne. Minu jaoks on äärmiselt hämmastav, et siin kämpingud suletakse nii vara õhtul! Mõned on juba kella kuuest-seitsmest kinni. Ma ei kujuta ette, kui lühikesi päevi peaks nendes ööbida soovivad turistid siis ometigi tegema. Edasi sõitsime Frederiksborg´i. Lossi vaatama. Kui nüüd etteruttavalt öelda, siis sellest sai meie põhitegevus järgmiste päevade jooksul. Losse on Taanimaal meeletult! Hetkelgi oli meil valida: kas läheme Helsingoer´i vaatama Kronborg´i lossi (Hamleti loss) või Frederiksborg´i. Meie valisime viimase. Loss ehitati Frederik II poolt 1560 aastal. 

Nagu ilmselt kõigi nii vanade ehitistega on juhtunud, põles ka see loss 1859 aastal (samal hetkel ööbis lossis ka Taani kuningas!). Hävines peaaegu kogu sisekujundus. Taastamistöödeks saadi enamus raha avalikest korjandustest ning suure osa andis kuningas. Lossikirikus (muuseas fantastiliselt ilusas ja suures!) toimuvad endiselt avalikud jumalateenistused. Lossi rohkem kui kaheksakümnes ruumis hoitakse vapikilpe ning riigi suurimat portreede ja ajalooliste maalide kollektsiooni. Minule meeldis kõige rohkem kuninganna Sophie saal, kus olid eksponeeritud praeguse kuninganna kostüümid. Ja samas näidati kõrvalt ekraanilt salvestusi üritustest, kus kuninganna oli neid rõivaid kandnud. Vaadates ühte eriti uhket roosilist ballikleiti, tuli mulle meelde Kopenhaagenis Amalienborg´i lossis nähtud grupifoto kogu Eurooopa valitsevatest monarhidest. Ja sellel fotol oli Taani kuninganna samas kleidis! Omaette vaatamisväärsus on ka lossipark.

Pärast Frederiksborg´i lossi sõitsime edasi, või siis tagasi, vabaõhumuuseumisse. Kuna eile oli see juba suletud meie kohale jõudes, siis üritasime veel kord. Sissepääs oli tasuta. Võtsime omale lõunaeine kaasa, et ilus piknik muuseumis ringkäigu vahel teha. See oli üks äraütlemata tore ja huvitav muuseum! Ühe rikka taluniku majja oli lavastatud ajastutruu öö. Ehk siis majas oli pime, sisse minnes pidi võtma laterna kaasa ukse tagant. Pererahvas, sulased, teenijad ja muud majalised magasid kõik. Maja oma öiste helide, õhustiku ja asukatega. Sest öösiti ilmselgelt tegutsevad need, kes päeval vait on. Ega öösel ei olegi vaikus magavas majas. Seal on igasuguseid hääli: vihma sadas ladinal, keegi norskas, keegi lihtsalt norises, hiir krabistas, kilk laulis ahju taga, keegi peeretas ... jne. Kõrvalhoones sai ka ise proovida 200 aasta vanustes voodites pikutamist.

Mina ei hakanud ronima nendesse väga lühikestesse vooditesse. Lapsed proovisid küll ära. Vooditest välja roninud, tuli üks fotoaparaadiga vanahärra minu käest küsima, et kas ta võib lapsi pildistada? Tema nimelt muuseumi fotograaf ja teeb uue infovoldiku jaoks pilte. Loomulikult ma lubasin. Ta siis käis meiega natukene aega kaasas. Oli väga tore vanahärra! Kaks nädalat tagasi oli just Eestist tulnud. Teine maja, mis mulle muuseumis väga meeldis oli kunagine vaestemaja hoone. See oli selline pikk barakitüüpi elamu. Kokku umbes 7-8 eraldi sissepääsuga ühetoalist tillukese esikuga korterit. Igasse korterisse oli sisustatud ühe vaestemaja asuka elamu erinevast ajastust. Kõige varasem oli 1850-ndatest, edasi läksidki korterid umbes 50 aastase intervalliga. Viimane oli 1970-ndatest aastatest. See oli väga hea näide sellest, kuidas inimestel on tekkinud aja edenemisega üha rohkem mittevajalikku kolu: 150 aastat tagasi oli pisikeses toauberikus tõesti ainult hädapärane (voodi, laud, tool, sööginõud, petrooliumilamp, mõned riided); 1970-ndate aastate korter oli aga täiskuhjatud enamuses täiesti mittevajalikku kola.

Ning veel jättis mulle kustumatu mulje kõrtsitalu. Meeletult suures kõrtsitoas olid kõigepealt latrid teeliste hobuste tarbeks. Hea peremees hoolitseb kõigepealt ikka hobuse eest ja siis alles enda eest. Latritest mööda olid kõrtsilauad. Muutumatult sarnased tänapäevastele: kaks kõrge seljatoega pinki vastamisi, nende vahel laud. Selle erinevusega, et siin olid pingi seljatoe taga kardinaga eraldatud magamiskastid. No umbes nagu voodid. Inimeste jaoks siis. Aga need kastid olid rikkamate inimeste tarbeks. Vaesemad ööbisid kõrtsitoa lakapealsel lihtsalt. Heal juhul võisid saada külje alla põhukoti ja peale võtmiseks hobuseteki. Ja need päris rikkad einestasid ja ööbisid eraldi sakstekambris hoopis. Pool muuseumi läbi vaadatud otsustasime teha lõunapausi. Kui olime söömist lõpetamas, tuli üks muuseumitöötaja ja küsis kas me oleme kursis sellega, et täna suletakse muuseum kell neli. Loomulikult me ei olnud sellega kursis! Kell oli kolm läbi natukene. Arvasin, et meil on nüüd ilusasti tunni ajaga aega kõik ülejäänud majad üle vaadata. Aga siis selgus, et muuseum suletakse küll kell neli, kuid kõik majad tund aega varem. No vot, selle peale olin ma päris õnnetu. Sest see muuseum tundus mulle kõikidest seni nähtud vabaõhumuuseumitest kõige parem. Siiski võib loota, et meil sai parem osa läbi käidud. Natukene jalutasime seal veel ja siis alustasime sõitu Roskildesse.

Roskildes vaatasime kõigepealt uhket ja suurt Toomkirikut. Ehitis oli nii suur, et tihedas linnas, majade vahel, ei saanudki täit pilti temast. Ei saanud vajalikul määral taanduda, et kogu ehitis jääks vaatevälja. Sisse me ka ei läinud. Kuigi just siia kirikusse on maetud paljud Taani kuningannad ja kuningad. Aga mulle endiselt ei meeldi kirikus käimise eest maksta. Tundub kuidagi vale. Ja Roskilde Toomkirik nimelt oli tasuline. Kiriku kõrval asus meie targa raamatu järgi Roskilde loss. Jalutasime kirikut ja lossi ühendavast väravast sisse lossi poolele. Eliisabet vaatas tükk aega seda lossi ja teatas siis, et see pole üldse kellegi loss. See olevat hoopis mingi mõis! Eh, lapsed juba ära hellitatud kuningalossidega. Mõnda mõisa ei peeta enam millekski. Kuid mulle see "mõis" meeldis! Just oma väiksuses, lihtsuses ja armsuses. Sellises elaks küll!

Vaatasime veel Raekoda, Raekoja platsi, kloostrit. Auto juurde tagasi jalutades sattusime peale väga armsale vaatepildile. Olen interneti avarustes näinud küll nunnukaid pilte ja videosid igasugustest inimeste poolt päästetud lindudest-loomadest-muudest elukatest. Nüüd sattusime aga ise vaatepildile, kus naisterahvas oli peatanud sõiduteel autoliikluse, et lasta üle tee uhke pardimamma oma kolmeteistkümne pojakesega. Autosse istudes sõitsime edasi järgmise saare suunas. Hetkel asusime Taani kõige suuremal saarel ehk Zealandil. Ees ootas Funen. Sinna saab samuti üle silla. Ning seegi sild on tasuline. Ei pidanud küll olema nii kallis kui Öresundi sild Malmö-Kopenhaageni vahel. Sõitsime sillale, maksmine jälle ruttu ja kergelt automaadis.

Jõudes järgmisele saarele suundusime selle põhjaossa Kerteminde´sse. Nüüd olime küll muinasjuttu sattunud! Sest see koht oli nagu muinasjuturaamatust maha joonistatud. Meie tark kämpingute kataloog oli meid juhatanud siia kämpingu pärast, mis pidavat siin olema. Leidsime kämpingu suhteliselt kerge vaevaga üles. Käisin Karliga koos uurimas ja hinda küsimas. Kell oli umbes kolmveerand kaheksa. Vaevu jõudsime. Seegi kämping suletakse kell kaheksa. Administraator luges kõik mu lapsed kokku ja sai meie telgiga ööbimise hinnaks 245 taani krooni. Ning siin sai paljastatud lõpuks saladuskate kämpingupassilt. Kui ühe öö ööbid kämpingus maksab 35,0 krooni ehk siis võib osta nn transiitpassi. Alates kolmes ööst on aga kasulikum juba päris pass osta. Maksab 110,0 krooni. Ning ühel või teisel viisil on see kohustuslik! Tegemist on lihtlabaselt öeldes riigi rahaahnuse ja spioneerimisega. Ehk siis riik nõuab kämpingutelt iga inimese pealt oma osa. Ja selle jaoks on vajalik väga põhjalik ankeedi täitmine, kus küsitakse igasugu imelikke küsimusi. Meie administraator ütles iga teise rea kohta, et seda pole vaja.

Lõpuks rahuldus ta ainult nime, aadressi, telefoninumbri, soo ja sõidueesmärgiga. Aeg-ajalt kirjutasin talle paberitükkide peale erinevaid sõnu, millest tal oli raske ütlemise peale aru saada. Kui pärast välja trükitud ankeeti vaatasin, pidin pikali kukkuma. Sest selle aadressi järgi, mis sinna kirja oli saanud, ei ole küll võimalik ühtegi kirja minuni läkitada. Aadress oli must-valgel kirjas järgmiselt: Kerti Pellmas, Vabriku talu, Tallinn, siis pikk rida numbreid (nendest lugesin välja oma telefoninumbri), Spain. Ja Tallinn sattus ilmselt sinna lihtsalt muu vestluse käigus, kui naisterahvas üritas tuletada meelde Eesti pealinna. No kui ma selle kämpingupassi, mis nagu selgus, saadetakse hoopis postiga koju, peaksin oma eluea jooksul kätte saama, siis ma luban pühalikult, et ei arvusta enam mitte kunagi mitte ühegi riigi postiteenistust! Näen neis edaspidi vaid imetegijaid ja pühakuid! MA PEAN NÜÜD KÜLL IKKAGI TÕE HUVIDES ÜTLEMA, ET MA SAIN SELLE KAARDI KÄTTE KUU AEGA HILJEM! Ma muidugi ei suuda mõista, kuidas see sai võimalik olla. Aga kõike ilmselt ei peagi mõistma. Üritan lihtsalt oma lubadusest kinni pidada.

Õhtu kämpingus oli aga tore. Õhtud on meil üldse toredad! Meile kõigile meeldib priimusel keedetud teed sidruniga juua, küpsiseid süüa ja lobiseda. Sõitsime täna maha 280 kilomeetrit. Raha kulutasime lossis 145,0 ja sillaületus 235,0 taani krooni. Kämpingu eest pidime maksma hommikul.

AUTOREIS TAANI!

TEINE PÄEV - 13.08.2015.

Kuna ööbisime autoteele suhteliselt lähedal, siis ei olnud hommikul pikka põõnamist. Autode müra äratas meid päris vara. Kuid samas õhtul magama jäädes ei häirinud see üldse, aga võis ka olla, et olimegi nii väsinud, et me lihtsalt ei kuulnud siis mitte midagi. Aga telgist avanev vaade oli endiselt vapustav. Tegime endile putru hommikusöögiks, jõime oma hommikust kohvi ja teed ja nautisime vaadet eesootavale sillale. On ikka võimas ehitis küll! Silla kõrval oli Malmö siluett. Üks maja seal tundus kuidagi väga tuttavana. Kõrgus seal üle terve linna. Selline valge hiiglaslik spiraal. Piltide pealt ja ilmselt ka mõnest filmist/seriaalist väga tuttav ehitis. Nüüd siis sain teada, et see Malmös. Esmalt oli meil täna hommikul sõit aga bensiinijaama. Käisime tankimas. Ja kaarditerminaal suhtles seal minuga üllatuslikult sulaselges eesti keeles! Karl oli täna hommikul kõige rohkem põnevil ja seda tänu just eesootavale sillale! Ta poleks suutnud kuidagi rohkem rahul olla hetkel, kui me siis tõesti olimegi sellel kauaoodatud sillal ja mõlemal pool merd imetlesime. Sild läheb üle mere Taani väina kohalt, kus teadupärast alati väga tugev tuul. Tänagi oli sillal päris korralik tuul. Nii, et pidin päris kõvasti roolist kinni hoidma!

Malmö´s sõitsime kesklinna, parkisime korraks auto ja käisime läbi infopunktist. Küsisime üle sillaületustasu, ostsime kaks postkaarti. Karl valis Öresundi sillaga kaardi issile saatmiseks. Pärast infopunkti tegime linna peal tiiru. Kõige kaunim oli Malmö toomkirik. Väljast ei tundunudki nii uhkena. Aga sisse astudes olime kõik lummatud. Tegemist on tõeliselt uhke, heleda ja valge ning valgust täis kirikuga. Hoone lausa säras seest! Karlile meeldis kõige rohkem aga hoopiski kiriku ümbrus! Eriti üks hele maja kohe kiriku vastas. Vot see pidi olema maja, kus tema tahaks kunagi suureks saades elada! Mulle nii meeldib see laste unistamine ja justkui enda tuleviku loomine või läbi mängimine: et kus ja kuidas ma kunagi elan!? Milline on see maja ja milline mulle meeldiks? 

Edasi sõitsime otse Öresundi sillale, mis ühendab siis Rootsit ja Taanit. Malmö´t ja Kopenhaagenit. Maksmise koht on Rootsi poolel. Ehk siis meie tasusime enne sillale sõitu oma sillaületamise tasu 52,0 eurot. Kes sõidavad sillale Taani poolelt, saavad ilma igasuguse takitsuseta sillale ja tasuma peavad asuma Rootsi jõudes sillalt maha sõites alles. Minul krediitkaarti ei ole, kuid siin kõlbas selle eest minu tavaline deebetkaartki. Ei pidanud mingit PIN-i sisestama isegi. Samas ei tundunud see väga turvaline. Ma oleks võinud suvalise omaniku kaardi sinna automaati pista. Kõik on väga automatiseeritud: kaamera mõõdab auto suuruse ja laiuse, määrab hinna. Makseautomaadis tasud. Samas käib kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Kaherealine tee hargneb vähemalt kümneks maksekohaks. Pärast makseterminaale koonduvad sõiduread jälle kokku. Sillal on pikkust kaheksa kilomeetrit. Osa sellest kulgeb mere all. Mingitel andmetel võtab silla ületus aega kaheksa minutit. Mina ausalt öelda ei mõõtnud küll aega. Nii, et ei oska öelda. Sild on kahekorruseline: ülemisel korrusel sõidavad autod ja alumisel korusel rongid. Tegemist on tõesti võimsa ehitisega ning sellest ülesõitmise oli juba omaette elamus. Ja meie olime veel pärast silla ületamist jõudnud oma eesmärgi ehk Taanini.

Sillalt maha sõites, võtsime suuna otse Kopenhaagenisse. Parkisime auto suhteliselt suvalisse kohta. Hetke pärast selgus aga, et tegemist oli väga hea kohaga: päris kesklinna vahetus läheduses. Taani pealinna kohta olin teinud üle-eelmisel õhtul laevas ära korraliku kodutöö. Ühesõnaga oli meil kaasas raamat ja sinna kaardile veetud/joonistatud marsruut. Esimene koht, mida külastasime oli National Museum. Jalutasime selle läbi. Väga pikalt seal aega ei kulutanud, sest vaatamist jätkus selles linnas. Taani on teadupärast losside maa. Juba Kopenhaagenis on neid kümneid. Meie käisime neist kolme vaatamas: Amalienborg, Charlottenborg ja Christiansborg. Sees otsustasime käia siiski ühes neist. Proovisime minna Charlottenborg´i lossi, aga nii imelik kui see ka tundub, et leidnud me sealt sissepääsu lossi. Kaua ei viitsinud muidugi ka otsida. Kuid kokku tegime küll oma kolm tiiru ümber hoone! Seega läksime sisse hoopis järgmisesse ehk Amalienborg´i lossi. Loss koosneb tegelikult neljast erinevast, ringina ümber keskväljaku paiknevast lossist. Väljaku keskel kõrgub Frederick V monument.

Hooned on välimuselt identses rokokoostiilis. Sisemuselt aga täiesti erinevad. Lossid on ehitatud erinevatel ajahetkedel ning kannavad nelja erineva Taani kuninga nime. Hetkel on need kasutuses Taani kuninganna talveresidentsina. Kuid see osa, kuhu turiste sisse lasti, jättis natukene mageda mulje. Vaadata lubati ainult mõningaid ruume ja nendesse sisenedes pidi ka toppima jalga sinised kilesussid. Sellist asja kogesin oma pika elu jooksul esimest korda! Amalienborg´i lossi juures asub ka Kopenhaageni tuntuim kirik - Marmorkirik. Kiriku projekteerimisel oli eeskujuks Püha Peetri basiilika Roomas. Lossist väljudes jalutasime mere äärt pidi Väikese Merineitsi juurde. Katariina hädaldas hõõruvate sandaalide üle. Lonkis siiski kuidagi Kopenhaageni kõige tuntuma sümboli juurde. Ilma virisemata see muidugi ei saanud toimuda. Ega seal midagi väga palju vaadata ei olnudki. Mul õnnestus saada paar fotot skulptuurist ilma ennast pildistavate ja/või pildistada laskvate turistideta. Sellest piisas meile. Leidsime natuke maad eemalt varjulises kohas pingikese. Puhkasime seal hetke. Sõime natukene. Katariina sai kokkuleppele Karliga: Karl oli nõus vahetama temaga jalanõud. Ehk siis sai Karl pärlitega kaunistatud uhked rihmikud ja Katariina Karli plätud. Arvasin, et vahet pole, ega siin linnas ei tunne keegi Karli nagu nii. Karl arvas aga vastupidist! Kui oleks kõik tuttavad, siis ta saaks selgitada, miks ta käib naiste sandaalidega. Aga siin ei saa ta seda teha. Ja ei oskaks ka.

Väikesest Merineitsist natukese linna poole tagasi asub Kopenhaageni kastell. Praeguseks on see kujundatud ilusaks pargialaks. Jalutasime mööda Kopenhagen´i peamist jalakäijate tänavat Oester Voldgade´i Raekoja poole. Millegipärast muudab see tänav umbes kolm korda oma pikkuse jooksul nime. Teele jäi meil LEGO pood, Guinesse´i rekordite muuseum. Esimeses käisime sees, teises mitte. Põikasime korra sisse ka infopunkti. Et küsida kämpingute kohta. Lugesin enne reisi, et Taanis isegi kämpingutes telkimiseks on vajalik kämpingupass. Lootsin saada täpsemat infot selle kohta. Aga võta näpust! Neiu, kes letis oli polnud kuulnudki sellisest asjast. Samuti ei osanud ta öelda mitte midagi kämpingute asukohtade kohta pealinna ümbruses. Tema teadmised piirduvat Kopenhaageniga ainult. Selle peale ei osanud isegi mina kohe mitte midagi öelda ... Imeilusa Raekoja hoone vastas on Ripley´i "Usu või ära usu!" muuseum. Korraks mõtlesime sinna sisse minna, aga hind oli liiga kallis. Jalutasime auto juurde tagasi. Loomulikult ootas meid seal trahv parkimise eest. Sest ega ma ei teinud küll midagi eelnevalt selle ära hoidmiseks. Lootsin lihtsalt hea õnne peale, et autot ära ei viida. Ja jälle meil vedas!

Edasi sõitsime Kopenhaagenist välja Vabaõhumuuseumisse. See oli aga meie sinna jõudes juba suletud. Tegime siis seal läheduses väikese pikniku ja asusime ööbimiskohta otsima. Sellega läks täna arusaadavatel põhjustel kõvasti aega. Taanis ei tohi seaduse järgi jälle mitte kuskil niisama telkida. Tohib telkida ainult kämpingus. Otsisime siis neid. Ühes ilusas kohas juhatasid viidad väikese hotelli juurde. Mõtlesin, et küsin sealt, äkki tohime ka telkida kuskil läheduses. Läksime Eliisabetiga vaatama. Jalutasime kogu hotelli, alustades tubadest ja lõpetades köögiga, läbi. Ühtegi inimest aga me ei leidnud. Nagu oleks inimesed lahkunud sekundi pealt. Isegi nõud lõpetamata einega olid veel laual. Pärast mitmendat tiiru selles müstilises paigas leidsime lõpuks kuskilt hoovi pealt ühe meesterahva, kes oskas öelda, et hotell tõesti suletud on. Juba paar päeva. No väga palju me ei jäänudki hiljaks! Siis jõudsime ühte pisikesse väikelinna. Käisime sealt kinost küsimas, kus võiks olla kämping. Ei teadnud keegi. Naljakas, Taanis pidi olema ligi 700 kämpingut. Huvitav, kus need siis kõik on? Aga tütarlapsel kinos oli telefonis uhke äpp, mis suudab otsida kämpinguid. Ma usun, et käesolev hetk oli esimene kord, kui tal oli vajadus ja võimalus seda kasutada. Äpp leidis meile lähima kämpingu sellises kohas nagu Hornbaek. Tütarlaps ehmatas ära ja ütles, et sinna on 1,5 tundi sõita. Hetke päras korrigeeris veel, et tund ja 40 minutit. Ütlesin, et sellest pole midagi, tänasin teda abi eest ja läksime auto juurde tagasi. Kui Katariina pani soovitatud koha oma aparaati sisse, väitis see punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat 30 minutit. Sellel korral tundus olevat aparaadil õigus. Olime kohal poole tunniga. Kuid isegi kämpingud on suletud neil kell kaheksa õhtul juba!!! Nüüd tegin nalja, et täna öösel ei jää meil muud üle, kui magada autos! Vastu minu igasuguseid arvamusi ja ootusi, olid lapsed sellest mõttest vaimustuses.

Ega ma siis ka vastu ei vaielnud. Lähedal oli imeilus rand, WC, meeletult suur muruplats parklaks. Koht sobis küll. Laotasime oma piknikuteki laiale ja tegime söögi. Õhtu oli ilus ja soe. Kui pimedaks läks pugesime autosse. Eliisabet magas esiistmetel. Mina, Katariina ja Karl lasime tagumised istmed alla ja magasime põhimõtteliselt pagasiruumis. Asjad suutsime isegi istmete ette ära paigutada. Pagasiruumi katte pidin ainult auto katusele ja veekanistri välja auto kõrvale tõstma.Täna sõitsime suhteliselt vähe võrreldes eilse päevaga - umbes 100 kilomeetrit ainult. Aga selle eest kulutasime kõvasti raha: bensiin 615,0, parkimine 6,0 ja postkaardid 14,0 rootsi krooni; sillaületus 52,0 eurot; lossikülastus 90,0 ja pood 12,0 taani krooni. Oeh, küll oleks hea ja lihtne, kui kõigis neis maades oleks üks ja sama raha ehk euro käibel!