Friday, November 19, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIETEISTKÜMNES PÄEV!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1. august 2021!

Täna pidime ärkama 7.30. Kuid äratust kuulsin hoopis tüdrukute toast. Selgus, et olime unustanud panna meile kella helisema. Aga erk kuulmine kulub ära. Tegime hommikusöögi ja nautisime seda süües aknast avanevat imelist vaadet. Sõitsime kella üheksaks, rongijaama kassa avamise hetkeks, uuesti Mokra Gorasse. Ootamatult selgus, et täiesti vabalt saime koha peal osta piletid esimesele ehk 10.30 väljuvale rongile. Nüüd oli meil lihtsalt natukene aega vaja parajaks teha. Igal juhul meil vedas: ei pea me nüüd sõitma edasi-tagasi, et vaadata üle tänases plaanis olevad vaatamisväärsused. Katariina ja Eliisabet läksid kohvikusse ja meie Eveliniga jalutasime eemal paistva vana kiriku juurde, kust leidsime uuesti need fantastilised hauakivid, mille sarnaseid imetlesime juba Bosnia ja Hertsegoviinas. Ongi väga iseloomulikud siinsele piirkonnale.

Läksime rongi peale. Piletid olid müüdud vagunite järgi. Ronisime oma vagunisse ja valisime istekohad. Raudtee ehitamisega alustati I maailmasõja ajal ning plaanis oli ühendada Serbia Austria-Ungariga, mis oli tol hetkel okupeerinud nii Serbia kui Bosnia ja Hertsegoviina. Ehitamine oli paras väljakutse: raudtee tuli rajada mägedesse, kaevata tunneleid läbi nende, maastik kubises madudest, kohalik elanikkond ei olnud ka vaimustuses ehitusest jne-jne. Suhetele kohalikega ei tulnud loomulikult kasuks ehitajate otsus panna rööpad maha otse läbi Markovo Polje surnuaia. Kuigi tegelikkuses ei hakatud seda raudtee osa kunagi kasutama on surnuaed siiani kaheks jagatud.

Sõja alal lõpuks tööd siiski peatati ning ehitamist alustati piirkonnas taas 1921. aastal. Muudeti marsruuti, mis nüüd muudeti number 8 kujuliseks ning sai omale nimeks Sargan Eight. Trassil on kokku 22 tunnelit. Kogu mägede piirkond on siin äärmiselt veerikas, millest tuleb ka Mokra Gora nimi - märjad mäed. Sargan Eight oli oluline osa kitsarööpmelisest raudteest, mis ühendas omavahel Belgradi ja Sarajevo ja Dubrovniku. Kogupikkust oli raudteel üle 15 000 kilomeetri. Kujutan ette, kui mugav oli tol ajal, nendel kitsastel puupinkidel sõita selliseid vahemaid! Raudtee suleti lõpuks 1974. aastal. 90ndate keskel algatas Mokra Gora Kodukandi selts plaani taastada raudtee kohalik osa, mis riigi abiga ka täide viidi. Turistide hulgas on see atraktsioon igal juhul väga populaarne.

Rongisõit kestis kokku paar tundi. Loodus oli ilus loomulikult. Aga kui nüüd ausalt öelda, siis mina isiklikult olin vist oodanud rohkemat. Ma ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud see reis, meeldis väga, aga ootasin vist ise liiga palju. Ja natukene alla nende minu ülikõrgete ootuste jäi küll see sõit. Midagi poleks juhtunud, kui need vaated oleksid nägemata jäänud. Autoga sõites olime näinud isegi ilusaimaid. Kuid rongisõit ise vana, ligi saja aastase rongiga, oli lahe! Ja kui muidu me oma reisi jooksul teisi turiste kohtasime palju vaid Balkanimaade lõunaosa rannikuäärsetes linnades, siis Mokra Goras oli neid samuti suhteliselt palju. Samuti meie järgmise vaatamisväärsuse juures, mis asuski kohe raudteejaama kohal mäe otsas.

Drevngrad on Serbia filmirežissööri Emir Kusturica loodud küla tema filmi "Life is a miracle" võttepaigaks, mille eest pälvis 2005. aastal ka Philippe Rotthieri Euroopa arhitektuuri auhinna. Drevngrad on tuntud ka kui Küstendorf. Nimemäng saksa keelest: "dorf" on küla ja "Küsten" tuletis Emir Kusturica hüüdnimest "Kusta". Külas on raamatukogu, loengusaal, kunstigalerii, kinosaal, restoran, poed jne. Kõik need kohad on Kusturica ristinud inimeste järgi, kes on talle mingil moel tähtsad või keda peab oluliseks. Näiteks on kino Stanley Kubricu nimeline ning külas on Nikola Tesla, Diego Maradona, Ernesto Che Chuevara, Frederico Fellini, Ingmar Bergman´i ja Novak Djokovic´i nimelised tänavad.

Drevngrad on ehitatud küll võttepaigaks, kuid siin on privaatsed ruumid ka Emir Kusturicale ja tema perele. Kusturica on öelnud, et kaotas 90ndate aastate sõjas oma linna Sarajevo ning soovis ehitada seetõttu oma küla. Drevngrad on täpselt selline koht, kus ta sooviks elada. Kõik hooned on ehitatud puidust järgides traditsioonilist Serbia ehitusviisi olles seetõttu justkui vabaõhumuuseum. Filmi "Life is a Miracle" puhul on tegemist komöödia/draamaga (eks igaüks otsustab ise!), mis valmis 2004. aastal ning 2005. aastal pälvis Cannes´is juba parima võõrkeelse filmi auhinna.

Filmi tegevus toimub 90ndate aastate alguses ning on seotud tihedalt siinse raudteega: nimelt on üks filmi peategelane tulnudki ehitama maalilist Bosnia ja Hertsegoviinat ja Serbiat ühendavat raudteeliini. Tulenevalt filmi seotusest raudtee temaatikaga ongi valitud võttepaigaks just Mokra Gora. Insener Luka armastab oma naist Jadrankat ning imetleb jalgpallifännist poega Milost. Kaos saabub aga siis, kui Jadranka põgeneb Ungari muusikuga, puhkeb Balkani sõjaline konflikt ning Milosest saab sõdur ja seejärel pantvang. Pean ausalt nüüd üles tunnistama, et pole seda filmi ise näinud... aga plaanin selle vea lähiajal kindlasti parandada!

Jalutasime küla läbi: mulle meeldis! Kuid rahvast oleks võinud olla muidugi vähem. Me ilmselt pole harjunud enam suurte rahvamassidega. Samas on hetkel kindlasti vähem isegi turiste igal pool maailmas ringi liikumas tulenevalt kogu sellest koroonaviiruse olukorrast. Ja kindlasti oleks soovinud külastada neid ilusaid maju ka seest, kuid sisse ei lastud, sest majad on kasutusel hotellina. Ja arusaadavalt saavad sinna vaid kliendid. Tänane ilm oli kohutavalt kuum: tundus, et ligi 40 kraadi sooja oli kindlasti õues. Seetõttu oli auto juurde tagasi jõudes päris hea, kui sai konditsioneeri sisse lülitada ja hakata sõitma Sirogojno vabaõhumuuseumisse.

Nagu ikka on reisil kõige olulisem ressurss aeg. Seega üritasime ka meie sellega igati säästlikult ümber käia ning valisime seetõttu Sirogojnosse sõitmiseks otsema tee. Paar korda olime sellega küll puusse pannud, kui tee osutus tavalise auto jaoks läbimatuks. Albaanias pidime ühes kohas otsa ringi keerama näiteks. Aga otsustasime ikka proovida. Vähemalt kaardi järgi tundus tee läbitav. Põhimõtteliselt oligi. Kohati poleks olnud võimalik kahel autol lihtsalt üks teisest mööduda. Samas suhteliselt mahajäetud tee ja seda ei olnudki vaja. Päris pika sõidu jooksul, kuskil 20 kilomeetrit, tuli meile vastu ainult üks auto, mille juht uuris meid kui ilmutusi teisest maailmast ja sõitsime mööda ühest metsa vahel seisvast traktorist.

Sirogojno vabaõhumuuseumi puhul on tegemist siia kokku kogutud autentsete 19. sajandist pärit Serbia arhitektuuri parimate näidetega. Kõik hooned on ehitatud päriselt elu-, või abihooneteks ning on täielikult ja ajastutruult sisustatud. Serbia ehitusstiilile on omased kõrgete puidust laudadest või õlgedest katustega palkhooned. Majadel on tavapäraselt kõrged kivist vundamendid, mis moodustavad maja alla omakorda korruse, mida üldiselt kasutatakse laudana. Muuseumi kollektsiooni kuulub 32 erinevat hoonet. Muuseumi kogusse kuulub ka 18. sajandist pärinev Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik ja selle ümber olev pisikene surnuaed. Vabaõhumuuseumid on üldse ühed minu lemmikmuuseumid! Mulle meeldib neis jalutada, nad on alati väga kaunilt korras, natukene nostalgilised ja kenasti haljastatud.

Annan muidugi endale aru, et hetkel ongi nende puhul tegemist muuseumiga ja kunagi 150 aastat tagasi ei pruukinud sugugi kõik majad nii viimase peal üles vuntsitud välja näha. Jalutasime muuseumi läbi. Ühe hoone katusealusesse olid riputatud kuivama lõngavihid. Värvitud looduslike värvidega. Lõngad, eriti nii mahedates ja looduslikult loomulikes toonides, köidavad ka alati mind. Olen mitmeltki reisilt tulnud tagasi mitme kilo lõngaga! Aga nüüd tegin südame kõvaks ja lootsin, et tegemist on siiski vaid muuseumieksponaatidega, mitte käsitööhuvilistele mõeldud väljamüügiga. Sest lõng võib küll kaalult olla kerge, aga mahult suur! Kilo lõnga võtaks suhteliselt suure osa meie auto niigi täistuubitud pakiruumist.

Olles ka selle muusemi läbi jalutanud olime lõpuks näljast nõrkemas. Evelinil oli aga välja vaadatud üks kohaliku serbia köögiga kodurestoran Terzila Avila. Sinna oli küll jupp maad sõita ja tegi väikese ringi sisse meie trajektooril, aga koht oli seda igati väärt! Tegemist oligi omamoodi muuseum-restoraniga. Üks pere oli oma vanast ja arhailisest elamisest teinud restorani. Erinevalt Sirogojnost oli siin aga tegemist täiesti toimiva äärmiselt rõõmsavärvilise elamukompleksiga, mis pererahvale endiselt koduks. Natukene keeruline oli lauda valida - kõik nurgatagused ja kohad oli fantastiliselt huvitavad. Oleks tahtnud igale poole istuda. Lõpuks valisime koha siiski katusega terrassile päikese eest varju.

Toitude valikuga oli lihtne: menüü ei olnud väga pikk ja lasime hoopis perenaisel soovitada meile serbia rahvussööke tema enda maitse järgi. Mina ja Evelin valisime hapukapsa ja suitsuliha hautise ning Katariina ja Eliisabet võtsid endale spinatirullid. Juurde toodi veel kohalikku juustu, leiba ja kastmeid. Ausalt öelda on söök meil siin reisil tõesti fantastiline olnud. Oli nüüdki! Joogiks tellisime jälle perenaise soovitusel kohalike väiketootjate valmistatud mahlasid. Mina tellisin mingitest marjadest mahla, mida ettekandja ei osanud inglise keelde tõlkia, et mis mari see võiks olla. Aga kui mahl kohale jõudis tuvastasime selle kui mustsõstra. Mahl ise viis keele alla! Enamus meist tellis teise veel juurde.

Kõht täis oli tänane kultuuri- ja muu programm meil läbitud. Edasi sõitsime Belgradi, kus ööbisime äärelinnas. Linnaga rohkem tutvuda polnud meil siiski plaanis. Serblased, kellega olime oma plaanidest rääkinud, ei olnud keegi ise oma riigi pealinnast erilises vaimustuses. Seega otsustasime selle vahele jätta ja sõita edasi hommikul vara Novi Sadi. Vaatama sealset kindlust. Belgradi jõudes tuli meil natukene loomulikult otsida oma hotelli. Mis tegelikult polnudki hotell vaid korter. Korter oli igavesti uhke ja kena, aga kohutavalt must! Kuigi just siin maksime lisaks toahinnale veel 10 eurot koristamise raha. Elu paradoks! Evelin käis veel kiiresti poes, et vett osta. Lisaks tõi meile hommikusöögi juurde tomateid.

Käisime kiirkorras kõik pesemas ära, mida pidime jõudma teha enne südaööd, sest siis pidi vesi ära võetama. Vähemalt hea, et meid hoiatati. Tegemist siis mingi Belgradi eripäraga. Hommikul kella viie-kuue ajal pidi tagasi antama. Õhtusööki tehes pidin kõik nõud üle pesema enne kasutamist. Suhteliselt jubedad ja rõvedad nägid need välja. Kui neil siin koristaja ka käib, siis ilmselt on tegemist vaegnägijaga. Aga söök oli hea, jõime veel teed nagu ikka ja sõime küpsiseid. Sõitsime täna  maha 275 kilomeetrit kokku. Raha kulutasime Sargan Eighti rongipiletitele 24 eurot, Dverngradi piletitele 7,50, vabaõhumuuseumi piletid olid 6 eurot, õhtusöök 16 eurot ja ööbimine 38 eurot. Kokku siis 91,5 eurot.

Monday, November 15, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! NELJATEISTKÜMNES PÄEV!


NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 31. juuli 2021!

Äratas meid kohutav palavus! No muidugi - me olime ju telgis ja telk oli jäänud otse päikese kätte. Tahes-tahtmata pidime üles tõusma. Täna hommikul ei lubatud meil köögis isegi süüa teha, püstitasime siis maja kõrvale oma priimuse ja potimajanduse. Kui Evelin veel lõpuks küsis, et kas me ikka vett võime köögist võtta, siis veeti meile aiavoolik: saime ka sellest vihjest aru. Tualeti kasutamist ei hakanud isegi küsima. Imestasime endiselt sellise suhtumise muutumise üle. Aga kuna tegelikult oli pererahvas meile ise pakkunud sellist varianti tänaseks ööbimiseks ja olime vastu vaidlemata ja tingimata maksnud neile küsitud hinna, siis ei lasknud me ennast segada. Perekond, kelle pärast meid kööki ei lubatud ja kes pidi väidetavalt kohe hakkama seal hommikusööki tegema ja sööma, lahkus 10 minutit pärast meie söögi tegemise algust igasuguse söögi valmistamise huvita.

Meie toimetasime rahulikult edasi. Õues laua ääres lubati meil siiski kenasti süüa. Ilm on fantastiline! Auto kokku pakitud asusime teele meie selle reisi viimase uue riigi, Serbia, poole. Jõudes mägedest jälle natukene alla poole sõitsime nüüd üle Tara silla, mida kaks päeva tagasi lihtsalt imetlesime sealt mööda sõites. Tegime pärast silda peatuse ja jalutasime Eveliniga natukene edasi, et leida mõni kena koht vaatega sillale. Pidime tegema seda päris pikalt. Aga selle eest koht, kuhu välja jõudsime, oli tõesti väga hea vaatega! Ja pärast Tara silda oligi varsti Montenegro-Serbia piir. Autosid oli meile üllatuseks väga palju - nii, et pidime pikalt ootama. Aga piiriületus läks ise kõige kiiremini üldse meie reisi jooksul. Piirivalvur vaatas ainult passe ja muu teda ei huvitanud. Bon voyage! Pärast piiri tegime peatuse kohvikus, kus uurisime natukene kaarti leidmaks kohta, kust saaks parima ülevaate looklevast Uvaci jõest selle kanjonis. Tundub, et kanjoneid on siin piirkonnas tõesti väga palju. Uvaci kanjonit ei saa küll sügavuse poolest võrrelda Tara kanjoniga, kust just tulime, aga selle eest võib esimene hoobelda oma maona lookleva jõesängiga. Leidsime paar kiidetud vaatepunkti. Google Maps millegipärast ei leidnud neid kõige paremaid üles ja suurele osale neist ei saanud autoga ligi. Meil polnud midagi paari-kolme kilomeetrise käimise vastu, aga kümme tundus meie praeguste plaanide juures siiski liiga palju. Millestki oleks pidanud siis loobuma, aga seda ei tahtnud.

Teel vaatepunkti oli just teeristil, kust pidime ära keerama, avarii. Kulus tükk aega, kuni ägedalt vaidlevad ja riidlevad osapooled suutsid üksteisele kõige olulisema ära öelda ja taipasid siis keset teed ära liikuda, et meie ja veel mõni ootama jäänud auto saaks mööduda. Loomulikult oli sellist tähelepanuväärset sündmust kogunenud kogu küla vaatama ja sellest osa saama. Olimegi aga varsti kohal. Parkisime auto ja edasi jalutasime umbes pool tundi. Siis olime esimeses märgitud vaatekohas. Siit avanes päris hea vaade, mida rikkusid vaid natukene liiga kõrgeks kasvanud võsa ning kaugel eespool paistev tööstusmaastik. Mina olen õppinud aga sellistest asjadest mööda vaatama. Jalutasime ka teise vaatekohta, kuid sealt ei näinud tegelikkuses mitte midagi. Meile üllatuseks oli siin isegi kaks inimest veel jalutamas peale meie.

Edasi sõitsime Mokra Gora poole. Ja siit peale avanes meile Serbia imeline loodus ja maastik! Tegime päris mitmeid peatuseid, et seda imetleda ja selle üle imestada. Need nüüdseks natukene kõrbenud rohuga laugelt mägised ja meeletult avarad maastikud mõne üksiku puuga on minu ideaalmaastikud! Mis on mõnes mõttes kummaline, sest koduses Eestis meil tegelikult sellist avarust ei ole. Oleme ikka rohkem metsarahvas ja tunneme ennast turvalisemalt metsas võõraste pilkude eest varjates. Kunagi Kõrgõstanis ratsamatkal olles oli meil teejuhtidega õhtuti laagripaika otsides tihti vaidlus. Kohalik stepirahvas eelistas keset lagedat steppi laagri püsti lüüa põhjendusega, et ümberringi siis hea nähtavus (kui keegi peaks üritama rünnata on ta kaugelt näha - see on muidugi ajalooline näide!). Meie soovisime laagrisse jääda siiski eemalt paistvasse metsa (et me oleksime varjus ja keegi isegi ei teaks rünnata). Kuna maksja tellib muusika, siis loomulikult püstitasime laagri võimalusel ikka metsa.

Mokra Gora on ajalooline Serbia küla, mille nimi inglise keeles tähendab "märjad mäed". Küla on suhteliselt tõetruult säilinud ja renoveeritud, mis on teinud sellest päris populaarse ja armastatud sihtkoha turistide hulgas. Üks kuulsaimaid atraktsioone Mokra Goras on aga ainulaadne kitsarööpmeline raudtee, mis täielikult renoveeriti 2003. aastal. Raudtee on ristitud Śargan Eight´iks ning õhust vaadates on selle marsruut number kaheksa kujuline. Jalutasime külas natukene ringi ja jõudsimegi raudteejaama. Tänaseks oli see küll juba suletud, aga plaanisime tulla rongiga sõitma homme hommikul ning edasi asusime otsima oma hotelli, mis pidi asuma Mokra Gora lähedal. Pidime umbes kaheksa kilomeetrit tuldud teed mööda tagasi sõitma pisikesse Kremna külasse.

Aga nagu ikka juhtub mõnikord, ei suutnud meie navigaator nüüdki leida kohta, kuhu pidime välja jõudma. Sõitsime veel teise korra küla läbi. Jäime suure tee ääres ühe restorani juures seisma. Läksime teed küsima. Esmapilgul tundus see jumalast täiesti hüljatud paik olevat. Lõpuks, pärast mitme ukse taga käimist, ilmus kuskilt välja ootamatult väga sõbralik meesterahvas. Inglise keelt ta ei rääkinud, aga purssis mõned sõnad vene keelt. Meie hotelli ta ei teadnud, aga kuna broneeringu peal oli kohalik telefoninumber, siis helistas kohe. Sai teada, kuhu me peame minema, joonistas meile salvrätiku peale plaani ja hakkasime sõitma. Kaks sekundit hiljem, nägin aga tahavaatepeeglist, et meesterahvas jooksis meile järele - hotelli pererahvas olevat helistanud talle tagasi ja palunud öelda, et nad tulevad meile ise järele.

Ilmselt tundus neile endalegi liiga keeruline see tee. Ja selles osas oli neil õigus: senise seletuse ja plaani järgi me poleks küll kohale jõudnud. Meile tulid vastu noor mees ja naine, kes pidasid suviti kodumajutust oma vanemate talus. See, et ainult suviti, on küll meie vägivaldne järeldus naise ütlusele, et talvel nad ei ela siin. Saime oma värskelt koristatud (ning tegelikult lausa värskelt ehitatud!) häärberi kätte. Tõeliselt armas koht! Katariina ja Eliisabet seadsid ennast kohe mõnusalt sisse. Meie Eveliniga kippusime aga kiiresti küla peale jalutama. Olime täna jõudnud jälle suhteliselt vara ööbimise kohta: seega oli meil aega nautida pikka ja valget õhtut ning autentset Serbia küla.

Ja see paik, kuhu me nüüd välja olime jõudnud, oli täiesti lummav! Siin oli säilinud veel vana, ajalooline ja traditsiooniline Serbia küla oma arhailise eluviisiga. Möödusime aedadest, kus pärast pikka ja ilmselt väsitavat tööpäeva, istusid härrad slivovitsi pitsidega valgete laudade ääres puhastes valgetes särkides ning mängisid malet. Kõik nad tervitasid meid tohutult sõbralikult, suur osa neist rääkis vene keelt, seega saime juttu puhuda. Loomulikult kiitsime nende küla ja üldse kogu Serbia ilu ja eripära. Ja täiesti enesestmõistetav oli see nende jaoks. Mulle tundus, et nad teavad ise kõige paremini, et elavad maailma (no vähemalt Euroopa!) kõige ilusamas kohas. Olemata selle üle samas kõrk või uhke. Nende tagasihoidlik sõbralikkus oli hämmastav!

Serbias elab peaaegu 7 miljonit inimest. Serbia pealinn on Belgrad, mis on ühtlasi riigi suurim linn. Paleoliitikumist alates on praegune Serbia territoorium olnud alaliselt asustatud. Erinevalt enamuses teistest Balkanimaadest on Serbia nautinud läbi aegade iseseisvust ja omariiklust. 1217. aastal sai riik Püha Tooli ja Konstantinoopoli tunnustuse. 1346. aastal saavutas impeerium oma hiilguse tipu langedes siiski 16. sajandi keskpaigaks Osmanite impeeriumi ikke alla. 19. sajandi alguses kehtestas Serbia revolutsioon rahvusriigi kui piirkonna esimese põhiseadusliku monarhia, mis hiljem oma piirkonda ka laiendas. Pärast I maailmasõda asutatigi siis koos teiste lõunaslaavi rahvastega Jugoslaavia riik, mis eksisteeris erinevates kooslustes 1990ndate aastate sõdadeni, mis pani paika enam-vähem praegused riigid Balkanimaades.

Balkanimaades ongi üks kõige levinumaid keeli serbia keel. Serblased tunduvad olevat ka kõige häälekamad ning aktiivsemad oma õiguste eest võitlemises. Tihti kipuvad nende õigused küll teiste omadega ristuma. Eks sellest tulenevalt on jäänud neile külge suhteliselt ülbe ja konfliktse rahva märk (meie kontaktid serblastega ja seetõttu mulje neist oli küll ääretult positiivne - mida ei saa näiteks albaanlaste kohta öelda). Näiteks on paljude serblaste poolt seatud kahtluse alla Montenegro riikluse ja montenegrolaste kui rahvuse mõttekus: vastased väidavad, et Montenegro on riigina 1946. aastal loodud kunstlik moodustis, mille kutsus ellu tollane diktaator Tito oma Jugoslaaviat (esimene moodustati pärast I maailmasõda!) moodustades, kui liitis sinna kuus Balkani riiki.

Tegelikkuses olevat serblased ja montenegrolased üks rahvas, mida polnud õige lahutada. Isegi mitte lihtsalt üks rahvas vaid serblased: sellist asja nagu montenegrolased ei eksisteerivat. Keel on neil tõesti peale mõne väikese erandi sama. Kusjuures mõned Montenegro enda poliitikudki arvavad, et tegelikult erinevused puuduvad ja nii Montenegro kui montenegrolased on kunstlikult tekitatud - Montenegro piirkond sai küll 19. sajandil iseseisvuse, mis püsis kuni I maailmasõjani, kuid sealne rahvas nägi ennast eranditult serblastena. Meie läksime oma tiiruga aga ühte pidi küla lõpuni kuni tee lõppes kellegi hoovis. Jalutasime teisele poole küla lõppu. Nii jalutasime kõik teeotsad läbi. Ühes hoovis istus oma kanade, hanede ja partide seas memmekene ube puhastades. Igavuse peletamiseks vestles oma hoolealustega, kes teda korda-mööda äärmise tähelepanelikkusega kuulasid.

Kui jõudsime oma maja juurde tagasi tuli perenaine ja ütles, et ta ei saanud kahjuks meile broneerida homseks rongisõidule pileteid esimesele väljumisele, mida ta oli pakkunud lahkelt, et võib seda teha. Järgmine rong pidi väljuma alles kell kaks päeval. Sellisel juhul pidime oma plaanid ringi mõtlema natukene, aga mis oli ka tehtav. Mõtlesime, et läheme hommikul siiski igaks juhuks esimese asjana Mokra Gorasse ja ostame piletid ära kella kahesele rongile, et siis vähemalt seegi kindel oleks. Käime enne rongisõitu ära plaanitud vabaõhumuuseumis ja sõidame tagasi Mokra Gorasse. Õnneks on siin vahemaad suhteliselt väikesed. Otsustasime homse päeva puhul lihtsalt vahetada päeva esimese ja teise poole ära!

Tegime õhtusöögi. Meil oli armas köök suure söögitoaga. Akendest avanes imeline vaade meie ees laiuvale külale ja imelisele maastikule selle taga. Meie maja asus kõige kõrgemas punktis keset küla nii, et vaade oli parim, mida soovida. Teed juues ja küpsiseid süües vaatasime veel kord üle meie reisi viimaste päevade plaanid, broneerisime ööbimised, mis puudu. Poolas plaanisime ööbida samas kämpingus, kus tulleski. Sest tagasisõit viib meid uuesti läbi Auschwitzi! Süda ei andnud ikkagi rahu, et esimesel külastusel sinna nii rumalad olime ja otsustasime minna uuele katsele! Aga sõitsime kokku täna 240 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul Serbiasse jõudes kohvikus minu kohvile ja tüdrukute coca-coladele 4 eurot, bensiinile 49 eurot ning sellele fantastiliselt armsale kodumajutusele 21 eurot. Kokku 74 eurot.

Saturday, November 6, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KOLMETEISTKÜMNES PÄEV!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 30. juuli 2021!

Ärkasime taas kella kaheksa ajal. Hommikusöögiks tegime soojaks eile õhtul üle jäänud riisi pajaroa, mis tuli imehästi välja, aga mida sai liiga palju. Seega sõime selle ära pudru asemel nüüd hommikul. Pärast sööki pakkisime asjad toast kokku ja tõime alla ära. Tänase öö pidime veetma ju naabrite hoovis telgis. Olime eile naabritega rääkides muutnud jälle oma plaane! Meie ise plaanisime kõrval asuvast suusakeskusest sõita tõstukiga Savin Kuk´i kurule ja sealt jalgsi alla matkata. Kuid kohalikud matkakorraldajad soovitasid tulla ka alla tõstukiga (alla tulev rada pidi olema väga ebamugav käia ilma matkasaabasteta ja neid meil ei olnud, pikk ning vaated pidid jääma kõvasti alla tõstukilt nähtule) ja teisel poolel päevast minna matkale hoopis siin samas Ivan do küla kõrval asuvate järvede äärde. Ja kuna olime kogenud, et sellistes asjades võiks kohalikke kuulata, siis nii plaanisimegi.

Sõitsime suusakeskuse juurde. Ostsime sealt tõstukipiletid. Ja teele me asusime. Sõitma pidime lausa kahe tõstukiga - esimene sõit oli mööda suhteliselt lauget mäekülge, istudes aga teisele ümber, olles vahepeal jupi maad ka jala edasi läinud, ootas meid peaaegu püstloodis mäekülg. Isegi natukene kõhedust tekitas see. Vaated muidugi olid väga ilusad! Ette ei näinud peale kiviseina muidugi mitte midagi, aga seda kaunimad jäid selja taha. Tõstuki sõidu lõppedes jäi meil kuruni veel jupp maad mäkke ronimist. Ja kui me lõpuks siis sinna päris üles jõudsime avanes meile tõesti hingemattev vaade mägedele. Ja kui erinevad võivad vaated olla ühe mäeaheliku piires - vaatad ühele poole on lauged murused alpi aasad ja vaadates teisele poole teravate kaljunukkidega järsakud.

Asi, millest me muidugi aru ei saanud, oli see, et kuidas nad siin talviti suusatavad!? Vaadates ka neid laugeid mäekülgi, oli isegi seal ju vahepeal see järsk püstloodis sein, mida mööda vaid tõsised ekstreemsportlased või enesetapjad laskuda võivad. Aga tavalised suusatajad? Meie aga ronisime Eveliniga natukene veel kõrgemale. Ja esimest korda elus avastasin, et kõrgemal ei ole sugugi ilusam ega vägevam vaade. Pigem vastupidi. Katariina ja Eliisabet olidki jäänud alla poole pildistama. Jalutasime nende juurde tagasi ja istusime ning imetlesime kaunist vaadet veidikene. Ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Seda enam, et juba mitu päeva olime saanud teateid Eestis sadava vihma kohta. Meil siin aga oli paradiis!

Jalutasime natukene veel ringi ja siis hakkasime alla tõstuki juurde tagasi minema. Allaminek, nüüd esimese ehk järsema tõstukiga, oli meeldivam. Ei olnud seda kiviseina silme ees, mis kogu aeg lähenes. Ainult imeline vaade! Alla jõudes sõitsime poodi. Me tahtsime õhtusöögi juurde osta salatimaterjali. Poes jäid mulle silma aga ime odavad kohalikud veinid. Osad olid Serbiast, osad kohe päris kohalikud ehk siis Montenegro enda omad. Liitrised pudelid maksid kas 1,5 eurot või 2,5. Nii odavaid veine ei ole ma vist mitte kuskil maailmas näinud. Minu mäletamist mööda olid isegi meie eelmisel autoreisil Rumeeniast ostetud veinid kallimad. Ladusin kõiki värve veine korvi mõlema hinnaga. Siis valge, roosa ja punase. Kokku 6 liitrit. Evelin võttis sama komplekti. Etteruttavalt võin siinkohal öelda, et veinid olid täiesti joodavad. Evelini hinnangul olid need 1,5 eurosed veidi paremad. Mina vist ei suutnud isegi vahet teha.

Katariina ja Eliisabet ostsid mingeid ökobatoone kaasa. Need pidid ka hirmus odavad siin olema. Poeskäik tehtud läksime oma kodumajutuse kohta tagasi. Tegime seal lõunasöögiks tatraputru. Edasi oli meil nüüd plaan minna matkama Musta järve äärde. Durmitori rahvuspargis peaksid olema kogu Euroopas kõige paremini tähistatud matkarajad. Vähemalt väidab nii minu Lonely Planet! 25 erineval rajal võib matkata kokku rohkem kui 150 kilomeetrit. Rahvuspargi keskus asub samas külas, kus me ööbisime ehk Ivan do´s ja seega alustasime matka juba kohe oma ööbimiskoha juurest läbi küla jalutades. Valisime raja, mis peaks võtma aega 3-4 tundi ning käima ära kolme järve juures.

Esimene neist, Snake Lake, asus soos ning oli suhteliselt kinni kasvanud. Sellele me lähedale ei saanudki. Piilusime vaid eemalt, et jalgu mitte poriseks teha. Teise juurde matkasime pikalt läbi vana ürgmetsa ning see oligi selline tüüpiline metsajärv. Seal istusime hetke ja puhkasime. Rahvast liikus siin metsas kusjuures väga palju. Enamus olid ilmselt kohalikud siseturistid, aga oli ka päris palju nö päris turiste. Nagu meiegi. Väga mõnusalt läks mingil hetkel meie rada mööda väikesest allikast, kust saime täita oma veepudeleid. Ilmselgelt olime võtnud vett vähe kaasa. Enne viimase järve juurde jõudmist jäi meile teele vana vesiveski. Kunagi oli siin piirkonnas järvede vahel voolanud jõe kallastele neid ehitatud kokku 14. Veskid töötasid ainult osa aastast - suurvee ajal. Tänaseks päevaks üks veski töötab veel (see ei olnud muidugi see, mille juurde meie sattusime), enamus on varemetes ja ainult paar tükki terviklikult säilinud hooned.

Varsti pärast veski juurest edasi liikumist jõudsime ka oma matka lõpppunkti ehk Musta järve äärde. Enamus inimesi, ikka väga suur enamus, tulebki ainult selle järve juurde. Siin sai ujuda, ei pidanud autost väga kaugele minema, sest parkla jäi lähedale ja ka kaubandus ei olnud kaugel. Kohe siin kõrval on ka Durmitori rahvuspargi keskus. Katariina ja Eliisabet käisid samuti ujumas. Koos nendega nautis kaunist õhtut järvel üks armas pardipere. Mina ujuma ei läinud, istusin lihtsalt järve kaldal ja mõnulesin. Veetsime siin umbes tunnikese ja siis jalutasime külla tagasi. Pärast tänast matkapäeva tundsime, et oleme väikese kosutuse ära teeninud. Seega läksime kohvikusse sooviga üks väike ja külm õlu juua. Meie siis Eveliniga mõtlesime õllele. 

Aga kui me siis lõpuks ühte kohta maha istusime ei olnud neil seal ühtegi kohalikku õlut meile pakkuda. Selle peale läks üldse soov õlut juua üle. Valisime siis jääkohvi. See oli küll ootamatult kallis, aga üldse mitte eriti hea. Siinses külas on turism üks põhilisi sissetuleku allikaid. Rahvuspargi sissepääsu lähedale ehitati just meeletult suurt hotelli. Sealsamas kõrval, paarsada meetrit eemal, oli aga sama suur tühjalt seisev hotell. Miks ei võinud vana hotelli lihtsalt renoveerida? Kusjuures hoone ei tundunud üldse eriti kehvas seisus olevat. Vot see oli küll kummaline!

Oma ööbimiskohta tagasi jõudes tegime õhtusöögi. Siis tuli naabrimees ja soovis meile veel enne pimedaks minemist näidata kätte koha kuhu võime telgi üles panna. Vaatasime koha üle ja Katariina ning Eliisabet panidki kohe telgi ka püsti. Tegid voodidki valmis. Sõime kõhud täis, tõstsime oma asjad veel autosse toast eest ära. Hotell pidi tulema täna küll inimesi täis... meie nägime siiski ainult ühes toas ühte perekonda. Aga see selleks! Olime rahul ka sellega, et saime naabrimehe hoovis ööbida. Ja ega meil rohkem ei olnudki midagi teha... pidime köögist lahkuma, sest sinna saabusid teised külalised... kui magama minna telki.

Autoga sõitsime täna ainult 10 kilomeetrit suusakeskusesse ja tagasi. Raha kulutasime poes 13 eurot, tõstukisõit 15 eurot, jääkohvid 7 eurot. Tänase ööbimise eest maksmine hotellile 7,5 eurot. Kokku 42,5 eurot. Nii öelda köögi ja tualeti kasutamise eest. Eile pererahvas ise pakkus sellise variandi meile, et saame siis veel õhtul pesemas ära käia matkalt tulles. Päriselt me siiski pesema minna ei saanud kuna polnud sooja vett. Korraks jäime mõtlema, et ei tea, kas meelega lülitati boiler välja!? Aga samas oli see sama pererahvas veel eile olnud äärmiselt sõbralik ja lahke. Täna kogesime aga nagu hoopis teistsugust peret ja inimesi. Jälle äärmiselt kummaline!

Saturday, October 23, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KAHETEISTKÜMNES PÄEV!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 29. juuli 2021!

Kella kaheksast olime üleval. Tegime hommikusöögi ja sõime seda imelises aias. Nüüd hommikul sõitsime ööbimiskoha juurest välja ikka teed mööda erinevalt eile õhtust, kus tee asemel kasutasime jalakäijate silda! Käisime vaatamas Rugova kanjonit, mis algab kohe Pejast ning suundub üles mäkke Montenegro piiri äärde. 25 kilomeetri pikkune ja 1000 meetri sügavune kanjon on üks Euroopa pikimaid ja suurimaid. Kanjoni tekitas veeerosioon ja Peja liustiku taandumine. 1985. aastal kuulutati Rugova kanjon geoloogiliste, hüdroloogiliste, speleoloogiliste ja botaaniliste väärtuste ning suurejoonelise maastiku tõttu looduspärandi kaitsealuseks mälestiseks. Mööda kanjoni põhja kulgeb küll maantee, aga ega neid kõige paremaid ja ilusamaid vaateid meil ei õnnestunud siiski  näha. Mööda kanjonit kulges meie tee Montenegrosse välja kuhu olimegi uuesti teel.

Aga enne sinna jõudmist käisime veel 13. sajandil ehitatud Peja nunnakloostris. Kloostrit laiendati 14. sajandil, mil sellest sai Serbia patriarhide asukoht. Kesk- ja varauusajal kasutati kloostrit ka Serbia peapiiskoppide ja patriarhide mausoleumina. Kompleks on unikaalne kogu piirkonna keskaegses arhitektuuris kuna ühte hoonesse on kokku ehitatud neli erinevat kirikut: Püha Nikolause, Püha Demetriuse, Pühade Apostlite ja Püha Neitsi Odigitrija kirikud. Kolme neist pääseb ühe sissekäigu kaudu ja neljandasse eraldi sissekäigust. Olin sellest kirikust või õigemini peaks ütlema kirikutest täiesti lummatud! Midagi nii ilusat polnud ma tükk aega näinud. 2006. aastast kuulub klooster koos Visoki Dećani kloostriga (mida külastasime eile) UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2006. aastal restaureeriti kogu klooster nii seest kui väljast. Ja Peja kloostergi on KFOR-i vägede kaitse ja valve all.

Edasi sõitsimegi uuesti Montenegro poole. Esimesel sisenemisel sinna sõitsime mööda lõunapoolseid kohti Vahemere äärt pidi. Nüüd aga soovisime tutvuda ka mägedega Montenegro põhja osas. Piirini jõudsime suhteliselt ootamatult ja äkki - Kosovo on tõesti väga väike riik! Kosovo poolel läks päris kiiresti. Meie jaoks harjumatult pikk oli aga kahe riigi vaheline nö piiritsoon. Ikka väga mitmeid kilomeetreid sõitsime kuni lõpuks jõudsime Montenegro piirini. Arvasime juba, et vist polegi Montenegro pool piiripunkti, aga see ei tundunud ka loogiline. No lõpuks jõudsime siiski muidugi sinna. Tegelikult õige ka - miks ehitada piiripunkti kõrgele mägedesse! Mõistlikum on see alla poole ehitada. Töötajatel lihtsam tööl käia jne. Piiriületajatel ju vahet pole: nemad sõidavad nagunii üle mägede. Bensiinijaamas käisime Montenegrosse jõudes jäätist ostmas. Mis ei olnud muidugi üldse hea. Ma olen pool maailma läbi rännanud ja võin julgelt kinnitada, et maailma parim jäätis on Eestis! Jah, jäätise suhtes olen ma väga valiv.

Montenegro põhjaosas oli loodus jällegi teistsugune Kosovoga võrreldes. Oleme ikka ja jälle imestanud sellise märgatava muutuse üle riikide vahetudes. Nagu loodus aktsepteeriks inimeste loodud riikide piire. Suundusime Durmitori rahvusparki. Talvisel perioodil on see imeline suusakuurort. Suvel aga armastatud matkamise kohaks nii kohalikele kui turistidele. Rahvuspark on koduks 163 linnuliigile, 50 erinevale imetajale ja parimale kollektsioonile liblikatele kogu Euroopas. Imetajate hulgas võib siin kohata isegi karu ja hunti. Need kaks looma on eestlastele küll harjumuspärased metsaelukad, aga mitte muule Euroopale, kus need on äärmiselt haruldased. Durmitori rahvusparki, mis muuseas kuulub aastast 1980 samuti UNESCO nimistusse, läbib Tara jõgi, mis on uuristanud siiagi kanjoni.

Ja veel sügavama võrreldes Rugova kanjoniga: Tara kanjon on oma 1300 meetriga Euroopa kõige sügavam ning üks sügavaimaid ja suurimaid kogu maailmas. Võrdluseks võib öelda, et USA-s asuv Suur kanjon on vaid 300 meetrit sügavam. Sõitsimegi mööda kanjonit Tara jõe kaldal. Üks kuulsaimaid ehitisi on siin Tara sild, mis ühendab kanjoni kahte poolt omavahel. Tegime silla juures peatuse, käisime natukene jalutamas sillal ja pildistasime mõned fotod. Turismitööstus oskab loomulikult kõike ära kasutada. Siingi on sillalt eemal asuvale mäeküljele tõmmatud zip-line, mida mööda huvilised saavad siis natukene närvikõdi endale tekitada. Kes julgevad loomulikult. Mina pakkusin seda Katariinale ja Eliisabetile, aga nemadki loobusid. Hind iseenesest ei olnud üldse kallis - vaid 10 eurot!

Meie ööbimise koht tänaseks ootas meid Zabljakis. Tegemist oli jälle väikese peremajutuse kohaga, mida pidasid vanaema, ema ja tütretütar. Tüdruk rääkis ainukesena inglise keelt. Nii vara, kui täna, polnud me veel selle reisi jooksul ka ühtegi ööbimise kohta jõudnud ning seega oli meil ka aega vestelda. Alustuseks pakuti meile jälle kohvi kenasti. Tõime sinna juurde Eestist kaasa võetud "Tallinna" küpsised. Kuid pererahvale need ilmselt väga ei maitsenud. Kohalik rahvas on siin harjunud sööma üle mõistuse magusaid asju. Meie seltskond on selles kordades tagasihoidlikum. Seega sõime ise oma küpsiseid! Istusime väljas. Olles nüüd taas mägedes, ning päris kõrgel, ei olnudki siin nii kuum enam. Peres oli lisaks meiega vestelnud tütarlapsele veel üks väike tüdruk. Tema küll inglise keelt ei osanud, aga sellele vaatamata sai sõbraks Eliisabetiga. Paberi ja pliiatsi abil said kõik jutud neil ka räägitud.

Uurisime pererahva käest ümbruskonna vaatamisväärsuste kohta. Nemad ise oskasid küll mainida paari huvitavat ja ilusat asja, aga soovitasid pöörduda hoopis nende naabrite poole, kes tegelevadki turistidega. Läksime siis naabritele külla! Kuna nad parasjagu sõid õhtust, lubasid nad tulla ise hiljem meie juurest läbi, mida nad ka tegid. Neilt saadud info põhja otsustasime meie senise plaani homseks jälle ringi mängida. Pererahva käest uurisime ka võimalust jääda siia veel üheks ööks peale tänast, et mitte homme jälle uut ööbimise kohta otsida. Neil polnud see aga kahjuks võimalik. Kõik toad olevat välja üüritud. Küsisime, et kas võime kuskile siia telgi panna? Pidi võima küll - sama naabri aeda, kes oli meil just külas käinud! Igaks juhuks karjuti see info ka üle tänava naabrile kohe. No, et kursis oleks... No jah, ruumi oli seal igal juhul rohkem. Maja ümber oli kogu aiaga piiratud alal ainult muru kasvamas. Nii stiilipuhast minimalismi olen seni vaid Eestis kohanud!

Kui õues jahe hakkas läksime tuppa süüa tegema. Meie kasutada oli peale toa veel ka suur köök. Väike tüdruk tuli meiega kaasa. Oleme täiesti kindlad, et tema lemmikloom on koer. Sest ta joonistas meile kõigile koerapilte mälestuseks. Pere oli varasemalt elanud hoopis Serbias Belgradis, tegemist ongi serblastega, kuid Serbia pealinn pidi olema kole, lärmakas ja mõttetu linn! Seega koliti hoopis Montenegrosse, kus nagunii veedeti alati suved vanaema juures. Ja nüüd siis peetigi siin kõik koos hotelli. Serbia kohta saime mõned soovitused. Muu hulgas selle, et Belgradi pole mõtet küll minna. Panime selle kõrva taha. Sellel reisil on tõesti kujunenud nii, et pealinnadest oleme pigem eemale hoidnud. Seni olemegi käinud ainult Skopjes. Ikka on juhtunud nii, et kõik kohad, mida kindlasti külastada tahame, on pealinnast täiesti muudesse suundadesse jäänud. Ja pealinna sõitmiseks oleksime pidanud alati suure ringi sisse tegema. Nii nad kõrvale jäid.

Kõhud täis, käisime veel pesus, ja siis pugesime vooditesse. Täna oli küll suhteliselt kerge päev meil, kuid ilmselt oleme siin natukene teises rütmis, kui oma igapäevaelus ja uni kippus ikkagi peale juba. Sõitsime täna 200 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätistele bensiinijaamas 5 eurot, arbuusile, mille tee äärest ostsime 1,5 eurot ning ööbimisele 23 eurot. Kokku 29,5 eurot. Pole just palju! Montenegro on siis see riik Balkanil, kus on käibel ametliku rahana euro. Neid riike meil siin nii palju ja lisaks sellele sõidame veel neisse osadesse ka mitmeid kordi sisse-välja: nii, et pole ime, kui rahad meil segamini!

Saturday, October 2, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 28. juuli 2021!

Kell 7.00 tegime täna äratuse. Kohv kaasa termosesse ja asusime teele Kosovo poole. Enne Skopjest väljasõitu tankisime. Linnast välja jõudes tuli üsna varsti Makedoonia-Kosovo piir. Piiril selgus, et minu auto roheline kaart Kosovos ei kehti (õigus küll - sellel paberil, mis kindlustusest sain, oli see lausa kirjas!) ja ma pidin tegema lisakindlustuse. Minu suureks üllatuseks ei maksnud see mitte midagi! Piirivalvur ütles tõesti seda mind kindlustuse müügi putkasse juhatades, kuid seinal hinnakirja nähes, jõudsin ikkagi kahtlema hakata. Ja ega see 15 eurot ei oleks ka ületamatu summa olnud. Aga tõesti oli täiesti tasuta! Sellise toreda ja positiivse kogemusega asusime Kosovot, meie reisi kõige väiksemat riiki, avastama.

Kosovosse sisenemisel peab eelnevalt mõtlema natukene selle peale kuidas ja kuhu sealt edasi soovitakse liikuda. Nimelt ei tunnusta Serbia Kosovo eraldumist endast ja iseseisvumist, mis toimus 17. veebruaril 2008. aastal. Seetõttu võib Kosovost edasi Serbiasse liikumisel tekkida viimase piiril probleeme. Nimelt peavad nad Montenegrost, Albaaniast või Põhja-Makedooniast Kosovosse sisenejaid Serbia piiri rikkujateks. Meiegi plaanisime erinevates reisi ettevalmistamise etappides ja reisi jooksulgi väga erinevaid marsruute. Kuna alguses oli meil plaan Kosovost minnagi edasi Serbiasse, siis selle jaoks oli meil näiteks plaan minna Skopjest ringiga Serbiasse ja siseneda Kosovosse läbi Serbia. Jõudsime muidugi nii enne reisi kui reisi ajal mitu korda ringi mõelda!

Pärast Kosovo iseseisvuse välja kuulutamist tunnustasid seda kohe mitmed riigid. Teiste hulgas sellised suured hiiud nagu USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti tunnustas uue riigi iseseisvust 24. aprillil 2008. 2020. aasta seisuga on Kosovo iseseisvust tunnustanud 97 riiki. Kosovo lähinaabritest tunnustavad selle iseseisvust kõik peale Serbia. Kuigi suur enamus nii NATO, Euroopa Liidu kui ÜRO liikmesriikidest on tunnustanud Kosovo iseseisvust ei ole teinud seda nimetatud liidud organisatsioonina. Nii nagu praegune riigi staatus on ka Kosovo varajane ajalugu vaidlusalune küsimus. Serblased ja albaanlased on nimelt mõlemad veendunud, et praegustel Kosovo aladel on just nende iidne asuala. Et just nemad on Kosovo algasukad! Ning nende vaidluste pinnalt hõõgub endiselt tuli vaikselt tuha all.

Erinevalt Serbiast ei ole Albaanial (riigina, rahvusena on mingi osa albaanlasi natukene teisel arvamusel!) siiski midagi Kosovo iseseisvuse vastu ning pooldab seda. Kosovo ajalugu on nagu kordus naaberriikide omast, mida ma siin kordama seetõttu ka ei hakka. Kosovo on pisikene riik, mille territoorium vaid 10 909 ruutkilomeetrit, kuid rahvaarv ligi 1,9 miljonit inimest. Rahvastiku tihedus on ikka hoopis teine Eestiga võrreldes! Juba esimestel hetkedel Kosovos sõites panime aga tähele, kui palju puhtam on siin teiste Balkanimaadega võrreldes. Teeäärsed kraavid ei olnudki triiki kõik mõeldavaid liike sodi täis. Vaid mõned üksikud tühjad pudelid, purgid ja natukene muud sodi ääristas teid. Sõitsime Kosovo suuruselt teise linna Prizrenisse, mille puhul on tegemist kena vana linnaga. Pealinna Pristina otsustasime jälle vahele jätta ja keskenduda muudele kohtadele.

Vanalinna sisse sõites leidis meid kohe abivalmis ja väga hakkaja parkimiskorraldaja, kes suunas meid varjulisse katusealusesse parklasse, mis läks maksma meile taas vaid 5 eurot. Kuna hommikust olime söömata, siis alustuseks läksimegi sööma. Istusime linna läbiva samanimelise jõe kaldal kenas restoranis ja sõime kohalikke roogasid. Kõht täis jalutasime linna peale. Katariina ja Eliisabet leidsid mõned armsad väikesed poed. meie Eveliniga mośee. Sinan Pasha Mośee linna peatänava ääres on pärit Prizreni Ottomani perioodist aastast 1615. Hoone on ilmselt ehitatud kunagise kloostri varemetele. Maalingud, mida imetlesime, on tehtud 19. sajandil. Vaidlus linna ja usutegelaste vahel on käinud mośee tänapäevase kasutuse üle: linn tahtis rajada sinna muuseum/raamatukogu, kus hoitaks õigetes tingimustes hoonest leitud vanadele osmanite käsikirjadele lisaks kogu Kosovo sarnaseid kunsti- ja ajaloo väärtesemeid. Kuid usutegelased soovivad kindlalt säilitada hoone religioosse otstarbe. UNESCO on toetanud hoone säilimist aidates seda 2000ndate alguses renoveerida.

Astusime sinna. Natukese aja pärast tuli meile järele Eliisabet. Rätiku kenasti pähe saanud endale ukse juurest! Kauni ehituse imetlemise kõrval oli tal ka muu eesmärk: nimelt oli ta mingist ehtepoest leidnud kõrvarõngad, mida tal nüüd kohe hädasti vaja oli! Ostsime talle siis need kõrvarõngad ja läksime edasi Prizreni kindluse poole. Aga enne jäi veel ette mingi pood... ja sinna meie neiud jäidki! Eveliniga ronisime mäkke. Poolel teel läks tee kaheks, ristumiskohas seisis tool ja toolil istus politseinik. Hakkasin küsima talt kummale poole jääb kindlus. Enne, kui jõudsin küsima hakatagi, näitas ta õige suuna kätte! Jäin mõtlema, et ilmselt see politseinik ainult sellepärast seal istuski. Kuna sellel ristmikul puudus õiget suunda näitav silt, siis pandigi sinna istuma politseinik. Kummaline ressursside kasutus! Igal juhul palusime härrasmehel, nähes kahte eksinud tütarlast, juhatada nad samuti kindluse juurde. Kuhu nad loomulikult ei jõudnudki!

Kindlusest avanes imeline vaade alla linnale ja seda ümbritsevatele mägedele. Kuigi sinna ronimine tänases pea 40 kraadises kuumuses oli parajalt tüütu. Erinevalt Skopje kindlusest oli siin aga äärmiselt puhas ja korras! Üldse paistab Kosovo Balkani riikide hulgast silma puhtuse poolest. Nagu juba mainisin eespool märkasime seda erinevust kohe pärast piiriületust. Prizreni kindlus on 1948. aastal kuulutatud erakordseks kultuurimälestiseks. Kindluse varasem osa pärineb pronksiajast (umbes 2000 aastat eKr). Ja vaade oli siin tõesti fantastiline! Imetlesime all orus laiuvat linna. Jõeäärne restoran, kus enne sõime, oli kenasti näha. Kui oleks olnud binokkel oleks ilmselt näinud ka linnatänavail jalutavaid Katariinat ja Eliisabetti.

Kui Eveliniga kindlusest alla linna tagasi jõudsime istusime esimesse ette juhtuvasse kohvikusse ja tellisime jäätisekokteilid. Hetk hiljem jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Said nemadki omale kokteilid. Nad oli meid otsides käinud juba parklas auto juures ära. Seal oli lahke parkimise korraldaja neile pudeli vett andnud. Loomulikult oli otse parkla kõrval tegutsev kauplus tema oma. Jalutasime parkla juurde tagasi, kus tuli järjekordne aktsioon autode liigutamisega. Siinsetes väikestes linnades on autodele väga vähe ruumi. Sellepärast ongi siin parkimine nii suur probleem. Meie auto manööverdati aga osavalt kolme auto liigutamisega välja ja võisime oma sõitu jätkata. Parkla mees juhatas meile kenasti ka õige teeotsa kätte.

Ootas meid Visoki Dećani klooster. 14. sajandil ehitatud klooster kuulub koos mitme muu objektiga UNESCO nimekirja ühise nimetaja "keskaegsed mälestised Kosovos" all. UNESCO on nimetanud kloostrit "asendamatuks aardeks, kohaks, kus romaani arhitektuuri traditsioonid kohtuvad Bütsantsi maailma kunstiliste mustritega". Mingite kuulujuttude järgi pidavat kloostri kiriku puhul olema tegemist ühe Euroopa ilusaima kirikuga. Kloostrisse sisse saamine võttis aega. Klooster koos munkadega on sõjaväe valve all ja sattusime ilmselt mitte kõige paremal ajal, kus kõik lõunatasid, kohvitasid, lasid leiba luusse või palvetasid parajasti. Ootasime umbes 20 minutit, siis korjati kokku meie passid ja lubati meilgi kloostrisse siseneda. Kompleks ise on uskumatult tagasihoidlik oma nelinurkse põhiplaaniga, mille keskel kõrgub kirik ning müürina äärtes abiruumid ja munkade elupaigad.

Alates 2000ndate algusest on kloostrit korduvalt rünnatud vägivaldsete albaanlaste poolt. Sellepärast ka siiani kestev valve KFOR-i (NATO rahuvalveväed Kosovos) vägede poolt. Muidugi kummaline, et ründajad on olnud just albaanlased. Riikide vaheline konflikt on ju Serbiaga. Samas on Albaanias suures enamuses moslemid. Rünnatud kloostrid aga õigeusu omad. Ilmselt tuleb see vastuolu pigem sellelt pinnalt. Viimasel ajal on olukord küll rahunenud ja klooster taas avatud külastajatele. Kirikusse sisse astudes, pidin nõustuma kelle iganes arvamusega, et tegemist on ühe Euroopa ilusaima kirikuga! Väljast lihtne ja tagasihoidlik kirik ei anna kuidagi aimu meeletult kaunist ja suursugusest sisemusest. Terveid seinu ja lagesid katvaid imelisi freskosid oleks võinud jäädagi imetlema. Ostsin mõned küünlad ja panime need Eliisabetiga koos põlema. Kõigile meile ühe ja Karlile.

Edasi sõitsime Pejasse. Mis on Kosovo suuruselt neljas linn. Ühelt poolt on meie läbi sõidetud riigid kõik sarnased. Samas on igas midagi erinevat. Kosovos on midagi täiesti erinevat võrreldes teiste Balkanimaadega. Mis see on? Vot seda ei oska öelda. Igal juhul see erilisus meeldib mulle! Pejas oli meil ööbimine broneeritud. Seda mõtlesime ka mitmeid kordi ringi: ööbime Kosovos, ei ööbi Kosovos, ööbime ikka, aga ikkagi ei ööbi... Lõpuks otsustasime ööbida ja veeta siin siiski kauem aega, sest meile tundus juba ette see riik väärt rohkemat kui üks päev. Kuigi oma väiksuses oleks saanud mingi ülevaate ka päevaga. Meie hotelli juurde, mis tegelikult osutus kena aiaga kodumajutuseks, viis üle kraavi kitsas betoonpaneel. Imestasin, mis ma imestasin, aga kuna sõber Google nii ütles, siis autorattad napilt veel betoonil, sõitsime sealt ikka üle. Pärast selgus muidugi, et suur ja lai tänav läks tegelikult teiselt poolt ja see nö sild oli mõeldud jalakäijatele ja heal juhul rolleritele.

Hotelli pidas tore perekond. Ema inglise keelt ei rääkinud. Kaks poega aitasid teda selles. Panime asjad tuppa, siis läksime aeda, kuhu perenaine oli meile kohvi serveerinud. Valmistavad nad siin riikides kohvi, mida nimetavad ise Albaania kohviks. See ei ole nii tökatkange kui Türgi oma. Võib juua nii mustalt kui piimaga. Ja erinevad inimesed teevad seda natukene erineva kangusega. Kuid üldiselt on tegemist hea kohviga. Siis jalutasime linna peale Eveliniga. Tüdrukud ei viitsinud tulla - vanalinn oli paari-kolme kilomeetri kaugusel ja kuna seal parkimine oleks olnud paras peavalu jälle, pidime minema jala. Enne läbi vanalinna sõites jäi meile silma üks looduskosmeetika pood ja nüüd soovisime selle üles otsida. Leidsime ka! No ja kui me seal juba olime, siis loomulikult ostsime sealt üht-teist. Õhtust läksime sööma vanalinna kohaliku köögiga restorani Kulla e Zenel Beut, mida on kõvasti kiidetud. Ja meie kiidame ka! Kohalikud Balkani toidud. Valisime Kosovo rahvusroa tava kelneri soovitusel ja olime väga rahul. Kodu poole tagasi jalutades, ostsime poest hommikuks natukene sinki, tomatit ja leiba, mis tegelikult neil on siin sai.

Sõitsime täna 180 kilomeetrit. Raha kulutasime 15 eurot hommikusöögile, 6 eurot jäätisekokteilidele, minu õhtusöök 8 (tüdrukud toitusid tagavaradest), ööbimine 20 eurot, poes 4 eurot, kosmeetikale kulus 15 eurot ning bensiinile 20 eurot. Kokku 73 eurot - kosmeetika võtsin jälle maha!