SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

ESIMENE PÄEV - 26.07.2014.a.

Hommikul lastele kiire puder ja siis teele. Auto oli juba eelmisel päeval kõik kokku pakitud. Sellega ei olnud vaja enam jännata hommikul. Laev läks 10.30 Tallinnast, tund aega varem peab olema sadamas. Natukene plaanisin ka ajavaru. Enne sadamasse sõitu oli vaja veel tankida ja võtta sularaha välja. Tankisin omal kodulähedal odavas tanklas. Sularaha tahtsin võtta välja sadama Statoilis. Millegipärast olin veendunud jälle, et seal peab olema pangaautomaat. Aga võta näpust - ei olnudki! Jooksin siis ruttu üle tee kaubanduskeskusesse, kus oli lähim automaat ning võtsin välja 300 eurot. Ja siis sadamasse järjekorda. Praamile minek läks kiiresti ja kergelt ning ilma igasuguste viperusteta. Ainuke probleem minul praamile mineku juures on alati see, et ma kunagi ei mäleta kuhu ma oma auto olen jätnud. Tegelikult mitte ainult praami puhul. Ka täiesti suvalises kaubanduskeskuse parklas võin ma väga pikka aega ringi jalutada ja oma autot otsida. Ära kaotamiseks tundub auto kuidagi liiga suur asi olevat. Aga mina saan ka sellega hakkama! Sellisel juhul on hea ülesandeid delegeerida - Karl, kui ikkagi ainukene meesterahvas meie seltskonnas, sai selle enda kohustuseks. Pean mainima, et ta sai hästi hakkama.

Selle reisi üheks kõige keerulisemaks asjaks pidasin mina orienteerumist erinevates suurtes linnades. No ja Helsingi oli see kõige suurem ja keerulisem neist. Olen selles linnas küll väga palju erinevatel aegadel ja põhjustel käinud, aga mitte kunagi pidanud ise autoga liikudes õige tee leidmise eest vastutama. Olime varustatud Katariina nutitelefoni laaditud navigeerimissüsteemiga. Eestis ringi sõites olime paar korda seda enne prooviks kasutanud. Ta sai sellega hakkama (siis nii Katariina, tema uhke uus nutitelefon ning ka nimetatud süsteem) ning see jäigi tema ülesandeks - vastutada selle eest kuhu me sõidame. Õigemini siis mitte selle eest kuhu (selle võtsin ikka enda ülesandeks!) vaid kuidas. Meil oli küll ka tavaline vanaaegne paberkujul Soome kaart (laevalt ostsin uue, sest kaardi unustasime koju!). Helsingist saime välja üllatavalt kiiresti vaatamata pidevatele teeremontidele ja ümberehitustele, mis minu arvates igavesti kestavad selle linnas.

Esimesena võtsime suuna Loviisa poole. Minu ettekujutustes peab nii ilusa nimega linn olema ka ise väga ilus. Natukene nagu muinasjutulisena tundus see koht mulle. Tee peale jäi ka Porvoo. Seal ei peatunud küll, sõitsime natukene linnas ringi ja vaatasime läbi autoakna vanalinna. See oli ka ilus. Aga Loviisa täitis kuhjaga minu ettekujutused väikesest, armsast, romantilisest ning imeilusast sadamalinnast! Käisime esimesena vaatamas kirikut. Lapsed avastasid kesklinnast Hesburgeri restorani ja muidugi avaldasid nad kohe soovi sinna minna. Üldiselt on meil reegel, et kaks korda aastas võime käia kõik koos hamburgerit söömas. Tavaliselt me isegi kahte korda ei jõua... Aga no, kuna see aasta me polnud veel tõesti mitte ühtegi korda jõudnud käia, siis otsustasin, et täna võib. Enne pidime aga käima  jalutamas ikka selles imelises  ja romantilises linnas.
Sadama poole jalutades mööda väga armsat vanalinna tänavat leidsime ühe eriti ilusa ja vana maja. Läksin natukene lähemale, et maja pildistada, siis avastasin, et selles majas on kohvik. Astusime sisse. Ning sellest hetkest olin mina armunud sellesse kohvikusse! Loomulikult pidime me sinna kohe jääma. Tellisin endale kohvi ja lastele õunamahla. Hetkeks küll mõtlesin, kui mulle jäid silma letil seisvad kohvitassid, et nii väike tass ja maksab kolm eurot. Aga koht võlus mind nii ära, et ma enam ei mõelnudki hinnale. Hetk hiljem toodi mulle lauda tõesti see sama väike vanaaegne roosiline kohvitass. Ning sinna juurde sama roosiline kohvikann. Selgus, et 3 euro eest sain ma kohvi terve kannutäie. Sellest kogusest oleks jätkunud mitmele inimesele. Kuid lapsed kohvi ei joo ja mina sain väga pikalt nautida maailma kõige paremat kohvikut. Kui maailmas on olemas ideaalseid kohvikuid, siis "Tuhannen Tuskan Kahvila" Loviisas saab selle tiitli minu arvates täiesti konkurentsitult endale! Ma olen leidnud üle maailma paljusid fantastilisi kohvikuid, aga see kohvik on neist kõigist peajagu üle! Tähistasime lastega toredasti alanud reisi ja soovisime endile ilusat puhkust.

Pärast kohvikuskäiku jalutasime sadamasse. Seegi oli väga ilus, vaatasime natukene turistipoodidesse, külastasime kunstinäitust ja jalutasime siis läbi vanalinna kesklinna tagasi. Teel imetlesime neid armsaid väikeseid puumajakesi. Ühel rohelusse uppunud valge aiaga majal oli müügisilt. Karl ja Eliisabet pidid siis loomulikult ilusa valge aia vahelt piiluma majakest. Nendega kuskil käies fantaseerivad nad alati, et kuidas oleks elada mõnes muus kohas. See väike silt majal pani nende fantaasia jälle tööle ... nad leidsid, et Loviisas oleks ühes 150 aastases armsas puumajakeses väga tore elada! Pidin nendega nõustuma: oleks küll tore. Käisime ära ka lubatud Hesburgeris. Väga vastik ei olnudki. Igal juhul tundus parem kui Eestis. Järgmine peatus oli Kotka. Seal olid parasjagu käimas Kotka merepäevad. Rahvast oli meeletult palju, linn tundus pärast leebet ja rahulikku Loviisat kuidagi närviline, igav ja väsinud. Pikemat peatust seal ei teinud. Sõitsime edasi Lappeenranta´sse. Soomes on minu arust väga hea süsteem turistidele. Mõned kilomeetrid enne linna on infotahvel linna sisenejatele. Seal on kaart, kaardile märgitud põhilised vaatamisväärsused, majutus- ja söögikohad jne. Enne igat linna pidasimegi siis sellises kohakeses kinni ja uurisime, mida kohe külastatavas linnas vaadata võiks. Seda enam, et ma ei olnud enne reisi mitte mingit eeltööd teinud. Lappeenranta´s oli, peale samuti armsale ja ilusale vanalinnale, vaadata veel liivaskulptuuride näitus sadamas ja vana linnus.

Vaatasime mõlemad üle. Kummagi vaatamise eest ei küsitud ka raha meie käest. Liivast tehtud suured kujud olid tõesti muljetavaldavad. Hetkeks tekkis Karlil väike kahtlus, et need ei saa ju olla päris liivast, see pudeneks päikese käes kohe laiali. Aga olid ikka päris liivast. Neid lihtsalt niisutatakse kogu aeg seestpoolt. Kuid sellele vaatamata oli mõne kuju juures natukene pudenemist märgata. Vahepeal tegime kuskil tee ääres peatuse ilusa ja vana kiriku juures. Kahjuks ei jäänud see nimi meelde. Meelde jäi see, et nimetatud kirik oli ehitatud aastatel 1200-1400 ja üks vanimaid Soomes. Ja oli väga ilus! Lappeenranta´st sõitsime edasi Imatra poole. Plaanisin enne Imatra´t kuskile ööbima jääda. Ega seal väga palju võimalusi ei olnud. Sõitsime lihtsalt kiirteelt maha. Vaatasin kaardi järgi, kus peaks olema järv ja lootsime leida ilusasti tee järve äärde. Tee järve äärde leidsime küll, aga selgus, et kogu see tee oli täis kas hotelle, elumaju või suvilaid. Lõpuks seiklesime mingeid väga väikeseid metsateid mööda. Aga kuidagi sinna järve äärde me ei saanud.  Eemalt paistis küll järv oma imeilusa algava päikeseloojanguga. Nimetatud päikeseloojang oli tõesti vaatamist väärt. Ainuüksi selle nägemine tasus ära ekslemised järve äärde tee leidmisel.

Lõpuks mingi tee ikka leidsime. Ning see viis tõesti meid ilmselt ainukese vaba rannariba äärde selle järve ääres. Nii umbes 40 meetrit lai, mõlemalt poolt ümbritsetud traataiaga, mis ulatus päris veepiirini välja. Hetkeks jäin mõtlema meil kehtivale seadusele kallasrajast. Ilmselt on siis Soomes asjad teistmoodi seatud. Aga järves oli imesoe vesi ning me läksimegi kohe ujuma. Katariina muidugi ei tulnud. Minu jaoks oli see üllatav, sest ujumine on nende kõigi lemmiktegevus. Erinevalt minust siis, kellele isegi vesi ei meeldi. Järve ääres oli ujujaid veel. Seetõttu me kohe telki püstitama ei hakanud. Alustasime söögitegemisega. Kuna me alles kella kümne ajal saabusime sellesse paika, siis söögiga saime ühele poole juba päris pimedas. Menüüs oli kartulipuder hakklihaga. Esimese õhtu luksus. Päris liha. Hiljem enam sellist asja endale lubada ei saa. Erinevalt Muhvi autost minu autos külmkappi ei ole. Selle aja peale olid kõik kohalikud ka lahkunud. Paar autot küll sõitis veel meie poolt vallutatud kohta, aga nähes juba autot ees, keerasid nad ringi ja lahkusid. Katariina ja Eliisabet olid meie "telgi meeskonnas". Nende ülesandeks jäigi kogu reisi jooksul telk üles panna. Magamiskotid ja matid sisse, kõigile magamiskohad valmis ja hommikul siis jälle vastupidi. Karli ülesanne oli minuga koos süüa teha ja nõusid pesta.

Umbes poole ühe paiku saime telki poetud. Meil on igal telgis ööbimisel jäänud komme, et enne magamaminekut loen lastele mõnda huvitavat raamatut ette. Nüüd selgus aga Eliisabeti poolt esitatud küsimusest lugemise kohta, et sellel korral me ei ole isegi lugemiseks nii vajalikku asja nagu raamat, kaasa taibanud võtta. Selle probleemi saime muidugi lahendatud. Kuna Karlil oli kaasas kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluv raamat, siis alustasime sellega. Karl pidi lihtsalt lugema ise iga päev kindlasti mingi osa ette ära. Et siis mina saaksin õhtul lugeda telgis kõigile. Täna oli tal õnneks juba kaks peatükki ilusasti läbi loetud. Korraks kahtlustasin, et äkki hakkab pättust tegema ja ei loegi tegelikult edaspidi korralikult. Kuid minu kahtlused osutusid alusetuks - nii kohusetundlikult ja palju korraga, ei ole ta enne viitsinud lugeda. Vastupidiselt minu kartustele osutus põhjus viilimiseks hoopis motivatsiooniks. Öö jooksul käis muidugi paar lärmakat seltskonda korraks ujumas järve ääres. Ikkagi oli tegemist juulikuu, palavate ilmade ja laupäevase päevaga! See kõik oli arusaadav.

Kui nüüd esimesest päevast väike numbriline ülevaade teha, siis eurosid kulus 82 kokku (56 bensiin Eestis, umbes 12 Soome kaart laeval, Loviisas kohvikus 7,50, Hesburgeris söök 16). Sõitsime kokku 320 kilomeetrit ning ööbima jäime natukene enne Imatra´t Saimaa järve äärde. Saimaa järv on Soome kõige suurem järv. Euroopas suuruselt neljas. Kuna järves asub väga palju saari (3507), siis on kahtlustatud, kas on ikka tegemist ühe järvega. Uuringud kogu järve ühtlase veetaseme osas kinnitavad aga, et tegemist on tõesti ühe järvega. Järve pindala on kokku umbes 4400 ruutmeetrit. Kaldajoone pikkuseks hinnatakse 13 700 kilomeetrit. Meie esimene reisipäev oli ilus ja õnnelik!