SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 06.08.2014.a.

Täna hommikul olime kõik väga unised. Suure tee ääres ööbimine ilmselt ongi selliste tagajärgedega. Autod sõitsid ikka kogu aeg ja terve öö läbi. Natukene leevendasid meie unisust õhtul söömata jäänud kaneelirullid, mis olid hommikutee ja -kohvi juurde suurepärased. Oli algamas meie reisi viimane päev. Natukene kahju oli. Samas tahaks juba koju oma voodisse magama. Lapse unistavad samuti oma vooditest. Kuigi me oleme juba väga karastunud telgis ööbijad meeldib meile pehme voodi ka ikkagi. Ning Eliisabet on väsinud veidikene reisimisest juba. Karl isegi arvas, et kui me nüüd koju tagasi läheme, siis see aeg, mis jääb veel kooliminekuni, istub tema ainult kodus ja mitte kuskile ei ole nõus minema. Aga pärast viimast asjade pakkimist (isegi toidunõud jätsime pesemata, kodus saab ju nõudepesumasinasse nad panna), asusime viimast korda hommikul teele. Suunaks sai Naantali. See on imearmas (jälle!!!) väike Soome sadamalinnake. See on see koht, kus asub Muumimaa. Sinna meil küll plaanis minna ei olnud, sest kõik oleme seal juba umbes kaheksa aastat tagasi käinud. Eliisabet vaesekene ei mäleta sellest mitte midagi, kuid teised on Muumimaa jaoks juba liiga suured. Mina ise ka rohkem sinna minna ei soovinud. Aga mina soovisin külastada veel seda ilusat ja idüllilist linnakest. Seda enam, et ta jäi meile tee peale. Naantali´s oli meil plaan minna kohvikusse. Mina tahtsin otsida üles toreda kohviku "Cafe Antonius", milles aastate eest käisime. Millegipärast jäi siis reisist kõige rohkem meelde just too kohvikuskäik.

Kohviku me leidsimegi üles! Samas kohas, sama nimi ja sama armas. Kedagi ei olnud ainult seal kohvikus. Ühes lauas istusid kaks prouat. Meie pidasime neid automaatselt kohe töötajateks. Tervitasin ilusasti, valisime välja soovitud asjad, otsin raha ka kotist välja. Aga prouad ei liigutanudki ennast. Mõtlesin, mis ma veel pean tegema, et nad ikka aru saaksid, et me jääme siia ja kavatseme tellida. Valasin Eliisabeti´le klaasi vett juba valmis, millega ta läks ja istus lauda. Prouad ei teinud väljagi, vaatasid ainult otsiva pilguga ringi. Lõpuks taipasin küsida. Nemad ka ootasid. Juba 20 minutit. Kohvikus ei pidavat aga mitte kedagi lihtsalt olema. Prouad sättisid ennast juba minekule vaikselt. Aga mina olin järjekindel. Lõppude lõpuks olin ma ainult selle kohviku pärast siia linna tulnud! Ja nüüd nii kergelt alla ei anna.

Kui lahkuvad kliendid tänavale jõudsid ilmus ka kohviku madaam välja. Ta olevat käinud põllul lilli korjamas kohviku laudadele. Prouad tulid tagasi, lilled jäid hetkeks ootama ja meie võisime siiski esitada oma tellimuse. Nii need asjad siis välismaal käivadki. Võid lahkuda oma kohvikust tunnikeseks metsa alla jalutama, jättes kõik uksed valla ja mitte midagi halba vahepeal ei juhtu. Kohalikud elanikud ilmselt ei tule selle pealegi, et midagi üldse võiks juhtuda. Meie siin, need rikutud, imestame ja kujutame ette, miks ei tohiks ükski normaalne inimene nii teha. Saime kätte oma koogid, kohvid ja veed. Lobisesime, jõime kohvi ja sõime kooki. Enne Naantali´st lahkumist tankisime natukene. Palju polnud enam vaja. Pidime jõudma kõigest Helsinki´sse. Sealt edasi laevaga ja siis saab juba Tallinnast odavamalt kütust osta. Hakkasime sõitma oma viimast teelõiku - Helsinki´sse. Meie navigaator juhatas meid ilusasti vana teed pidi Turku´st edasi. Uut kiirteed mööda olen väga palju kordi sõitnud. Vana tee aga oli ilus, looklev ja hoopis teistsugune. Seal jõuad ka pöörata pilgu teelt kõrvale. Avastasin näiteks, et Soomes ei ole selliseid lahmakaid viljapõlde. Nii meeletult suuri nagu Eestis. On väikesed. Põllukultuurid vahetuvad tihemini. Ometigi on Soome maana kordades suurem võrreldes Eestiga.

Hakkasime Helsingisse jõudma. Kuna meil oli küllalt aega, pidime seda kusagil parajaks tegema. Katariinal oli muidugi kohe idee kuidas aega sisustada. Tuli minna poodidesse. Ootamatult avastas meie noorem osa seltskonnast, et tegelikult oli vaja kohe saada hoopis tualetti. Kuna mul ei olnud aimugi, kust võiks selles linnas kõige kiiremini sellise koha leida, siis otsustasin automaatselt, et ilmselt kesklinnast võiks sellise koha leida küll. Olles juba seal kesklinnas pidime muidugi ka parkima kuskile. Kõige loogilisem, et me koha ka leiame ilma poole tunnise otsimiseta, oli parkida maa-alla parkimismajja. Parkisime Stockmanni alla. Stockmannis saime käia ka WC-s ära. Pikemalt me seal kesklinnas siiski ei peatunud. Parkimine maksis seitse eurot tund. Pidasin seda natukene kalliks. Auto otsimine oli pärast muidugi paras proovikivi meile. Ma suudan oma auto ära kaotada Tallinnaski, mõnes kümme korda väiksemas parklas, rääkimata veel Helsinki´st. Aga õnneks oli meil Karl! Ja õnneks olen mina õppinud teda kuulama aastatega.

Sõitsime nüüd hoopis Idakeskusesse. Käisime poodides, ostsin lastele riideid mitu kotitäit, sõime Hesburgeris, tegime aega parajaks. Laev läks meil 22:30. Mõtlesin, et kui arvestan üheksaks sadamasse saabumise, peaksime piisava ajavaruga kohal olema. Sõitmiseks arvestasin pool tundi. See oli meie esimene viga. Hakkasime niisiis natukene pärast pool üheksat minema. Katariina pani oma seadmesse ilusasti Tallinn sisse. Ilmselt sellega tegime teise vea. Sest "tädi" juhatas meid valesse terminali. Ilmselt ei teadnud ta, et meil on Tallinki piletid. Ja sõitmise peale kulus tegelikult natukene rohkem aega kui pool tundi. Siis sinna valesse kohta. Tiirutasime ringi seal ja otsisime õiget kohta. Teadsin küll, kuhu me peame jõudma, aga kuidas sinna saada autoga, sellest ei olnud mul aimugi. Ning meie navigaator keeldus pärast sellist eksimist meiega üldse igasugusest koostööst. Käisin sealt valest sadamast küsimas kuidas saada õigesse. Tütarlaps ei osanud vastata. Aga ta oskas öelda mulle õige aadressi. Meie navigaator aga ei reageerinud ka aadressi peale enam. Tema arvates sellist sihtkohta ei eksisteerinud. Kell kihutas aga kohutava kiirusega edasi ja meie ei teadnud ikka veel, kuhu me minema peame. Käisin mõttes läbi juba kõik Helsinki´s ja selle lähimas ümbruses elavad tuttavad, kelle juures võiks öömaja saada. Sest meie, juba minu kujutelmas lahkuv laev, oli viimane täna. Olin juba leppinud mõttega, et see laev väljub Tallinna poole täna ilma meieta.

Meil oli laeva väljumiseni aega täpselt 40 minutit. Siis nägin teisel pool teed jalutamas ühte turvameest. Tegin ruttu pöörde teise teeserva ja pidasin kinni. Ning õnneks meil vedas. See noormees teadis täpselt, kuidas meid juhatada õigesse kohta:"Sõitke otse kesklinna poole, siis vasakule ja otse kaks kilomeetrit." Ta oskas öelda isegi ristmiku täpsusega koha, kust hakkavad sildid teed juhatama. Kihutasime siis nüüd juba õiget teed pidi õige sadama poole. Palusin andestust õnnetutelt jalakäijatelt, keda mul tõesti ei olnud aega nii mõnigi kord üle tee lasta. Eks sai kinnitust jälle müüt, kui ebaviisakatest eestlastest autojuhtidest. Jõudsime sadamasse pool tundi enne laeva väljumist. Oleksime pidanud aga hiljemalt tund aega enne laeva väljumist kohal olema. Õnneks oli laevale pääs veel avatud. Ning me ei olnud isegi viimane auto, mis kihutades kohale jõudis. Pärast meid tuli veel kaks autot. Said nemadki laeva peale.

Hetk hiljem olime sutsuke väsinult ja räsitult aga õnnelikuna laeval. Lõpp oli läinud kohutavalt kiireks ja närvesöövaks, aga nagu öeldakse, lõpp hea kõik hea! Ja laevas me olime. Kaks tundi laevas ja olimegi Tallinnas tagasi. Kell oli pool üks öösel. Käisime veel tankimas ja siis kiiresti koju tuttu. Läbi oligi meie imeline reis! Meie reisi viimasel päeval sõitsime me natukene üle 300 kilomeetri maha. Kulutasime ära 124,80 eurot (6,80 eurot parkimine Helsinkis; 3,0 eurot parkimine Naantalis; 1,50 eurot postkaart; 35,0 eurot lasteriided; 14,5 eurot kohvik Naantalis; 16,0 eurot Hesburger; 8,0 eurot kommid; 40,0 eurot viimane reisil ostetud bensiin).