SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KÜMNES PÄEV - 04.08.2014.a.

Me võisime õhtul küll mõelda, et täna hommikul ärkame hilja. Ja üldse on rahulikum magada olemata mõne suure maantee, kohiseva kose või niisama lärmaka seltskonna läheduses. Aga võta näpust! Täna hommikul ärkasime me viie meie telgi kõrval käivitatud mootorratta tõttu. Ning see ületas kõik meie senised segajad lärmi tugevuse tõttu. Õnneks ei startinud nad kell kuus või seitse. Vaid alles kell kaheksa. Natukese pikutasime veel pärast ootamatut ja valju äratust. Magama küll ei jäänud enam ja siis oligi mõistlikum juba liigutama hakata ja telgist välja ronida. Seda enam, et tuli veel ka dušši all ära käia. Seda me eelnevatel hommikutel arusaadavatel põhjustel ei ole teinud.

Muidu hommik nagu ikka oma traditsioonilise pudru ja teega. Sõitma hakkamine jäi jälle kuidagi hilja peale. Alati suudame startida nii hilja. Kuigi võiks just hommikupoolset aega ära kasutada nii sõitmiseks kui linnade külastuseks. Igal juhul on sel juhul palju suurem tõenäosus leida eest avatud kohad. Sõitsime edasi Vaasa poole. See oli meie järgmine suuremat tähelepanu vääriv koht. Meie targa nutitelefoni, navigatsiooniseadme ja Katariina koostöös ekslesime muidugi kõvasti Oulu ümbruses. Need kolm, kõik väga suured isiksused, ei suutnud leppida oma vahel kokku, kuhu me siis peaksime sõitma. Aga pole halba ilma heata! Selle tulemusena jäi mulle äkki silma viit automuuseumi kohta. Loomulikult tegin ma kohe kiire pöörde vasakule, et külastada seda muuseumi. Korra meil juba ebaõnnestus ühe automuuseumi külastus. Nüüd jäi üks selline teele nagu kingitus. Kingitus siis muidugi eelkõige Karlile.

Läksime muuseumi. Katariina jäi autosse lugema. Arvas, et autod on küll maailmas teda kõige vähem köitvad asjad. Mina nii resoluutne ei ole. Mulle meeldivad hirmsasti ilusad asjad. Ja vanad autod (nagu kõik vanad asjad!) on minu meelest kohutavalt ilusad. Selles muuseumis oli neid ilusaid asju väga palju. Kõik super kenasti restaureeritud ja korras. Ilmselt nad kõik sõidavad veel tänase päevani. Paljude autode juures oli ka sildikene omaniku nimega. Olen selle reisil juba kogenud, et kõik muuseumides eksponeeritavad esemed ei pruugigi olla muuseumi omanduses. Nii ka siin. Ilmselt on see kasulik mõlemat pidi. Nii muuseumile, kelle kogu selle läbi rikastub. Kui ka omanikule, kelle vara leiab väärika koha muuseumis. Ning seetõttu on turvalises kohas, kaitstud ning hooldatud. Ma ei suutnud ainult välja mõelda, kas tegemist ongi lihtsalt vastastikku kasuliku tehinguga ja keegi ei maksa kellelegi millegi eest midagi juurde. Või on üks osapool ikkagi paremas seisus, mida peab kuidagi kompenseerima. Ja kui see on nii, siis kumb pool võidab rohkem?

Karlile muuseum muidugi väga meeldis. Eks tema pärast sinna läksimegi, kui nüüd väga aus olla. Aga meeldis mullegi. Loodetavasti ka Eliisabetile. Vähemalt ei kuulnud ma tema käest ühtegi vastupidist väidet. Muuseumis oli ka auto, millega sõitis Rootsi kuningapaar oma viimasel Soome visiidil. Samuti ka Soome kunagise presidendi Urho Kekkose (ning armastatuima Eestis) auto. Kõige rohkem meeldisid meile muidugi eelmise sajandi kahe-, ja kolmekümnendate aastate uhked limusiinid. Need läikisid nii, et tahtsid silmanägemise ära võtta. Ja võtsid ära viie Mr. Bean´i auto ruumi. Bean´i auto oli ka muidugi esindatud. Karlile meeldis veel ka kiirabiauto, mille mootoriks ainult üks hobune. See päris hobune. Kuigi autoks vist seda ei saagi päriselt nimetada.

Muusemist lahkudes sõitsime edasi ikka Vaasa poole. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles. Pärast väikest peatust läks see tunduvalt ladusamalt. Ilmselt see automuuseum oli siiski määratud meile. Tee ääred on kõik täis neid imeilusaid rootsi punaseid majakesi. Kõikidest majadest on minu arust Soomes 80 protsenti rootsi punased, siis umbes 10 protsenti on kollased. Ning kõik ülejäänud maailma värvid jagavad seda natukest protsentidest mis üle jääb. Punaseks on nad värvinud ka vanad palkmajad. Värv siiski kaitseb puitu. Võib-olla nad seetõttu ongi nii hästi säilinud.

Mõtlesime enne Vaasa'sse jõudmist teha ka lõunapausi. Kuid ei leidnud kuidagi ilusat lauaga kohta, kus võileibu süüa. Natukene enne Vaasat tegime siis ujumispeatuse. Karl ja Eliisabet käisid ujumas. Kuid vesi vist ei olnud väga soe. Seekordne ujumine jäi lühikeseks. Karl on käinud ujumas absoluutselt iga päev meie reis jooksul. Siiani vähemalt. Ujumas käidud ja asudes edasi sõitma, selgus aga õige pea, et me olemegi juba Vaasas. Minu plaan oli leida ööbimiskoht enne linna ja hommikul alles sõita päris linnaga tutvuma. Aga ühel hetkel oli ainult kiirtee, siis teeremont kilomeetreid ja siis juba linn.

Sildid näitasid Vaasa kämpingusse. Sõitsime siis sinna. Mõtlesin, et reisi lõpp hakkab lähenema, võime ka rohkem kämpingus ööbida. Läksin Karliga hinda küsima. Siin oli hind aga hoopis teine võrreldes Tornio´ga. Meie auto, inimeste ja telgi eest küsiti kokku 40 eurot. Seda summat ma väga ei tahtnud maksta. Otsustasime, et läheme sõidame natukene ringi ja vaatame, äkki leiame ikka mingi koha ka niisama. Administraatori käest küsisin igaks juhuks, kas on mõnda teist kämpingut läheduses. Ei pidanud olema. Sõitsime kämpingust siis umbes kilomeetrikese kaugemale. Leidsime sellise natukene mahajäetud parkimisplatsi ilusa männimetsa ääres. Keelavat märki ei olnud seal, et sinna sõita ei tohiks. Teadupärast kehtib aga Eestis arvamus, et mis ei ole keelatud on lubatud. Soome koha pealt pole ma küll kindel, kuid muud meil üle ei jäänud. Vastasel juhul oleksin pidanud maksma 40 eurot. Meie ööbimise koht oli Vaasa sadama taga. Vaskiluoto saarel. Ühesõnaga: peaaegu kesklinnas. Sellises kohas ei olnud me veel telkinud. Ikka sellistes kõrvalistes kohtades.

Pimedus saabus ka täna õhtul täiesti ootamatult. Ei ole me veel harjunud sellega, et õhtul pimedaks läheb. Meie tööde jaotus oli tänagi endine, nii nagu see kujunenud on. Mina ei ole pidanud näiteks kordagi telgiga tegelema. See on puhtalt Katariina ja Eliisabeti töö olnud. Ausalt öelda, ega mulle väga ei meeldigi telgiga mässata. Eriti kui see märg on. Karl aitas mind söögiga. Ja tegi võileibasid söögi juurde. Olen avastanud, et talle meeldib süüa teha. Pärast sööki, nagu ikka, telki lugema.

Täna sõitsime maha 550 kilomeetrit. Raha kulutasime 72 eurot (15 Oulu automuuseum; 67 bensiin).