SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KOLMAS PÄEV - 28.07.2014.a.

Täna öösel magasime pärast äikest kui kotid. Ilmselt eelmine halvasti magatud öö andis tunda ikka. Seda isegi vaatamata külje all olevatele kividele. Soome on nii kivine maa, et isegi telgi pinna alla ei jätku siledat maad. Hommikul oli menüüs mannapuder. Selle üle "rõõmustas" kõige rohkem meie Katariina. Meil oli korralikult Eestist isegi kaasa ostetud kohvikoor, et saaks teha korralikult piimaga hommikuputru. Kaks pakki. Minu arvestuse järgi pidi see selle aja ilusasti vastu pidama. Eile küll ei läinud vaja. Aga võta näpust! Hakates pudrule koort peale valama oli pakis ainult hapukoor. Valasin selle Soome siilidele metsa alla ja proovisin järgmise pakiga. Sama lugu. Järelikult tuleb veega keedetud puder. Katariinale me seda igaks juhuks ei öelnud. Ilma piimata mannapuder on tema õudusunenägu. Karl korjas metsa alt ainult veidi mustikaid pudru sisse. Kuid Katariina sõi oma portsu ilusasti ära ja ei saanud arugi, et midagi valesti oleks.

Kõht täis, asjad pakitud ja hambad pestud, hakkasime liikuma Kuusamo´sse. Ööbisime suhteliselt lähedal linnale ning seega jõudsime sinna päris kiiresti. Jälle selline natukene igav linn. Ilus oli aga Kuusamo kirik. Karl ostis sealt ühe küünla ja süütas selle põlema. Soome kirikud on nii ilusasti korda tehtud, et täitsa kade meel hakkab. Eriti ilusad on iga kiriku ümber olevad surnuaiad. Korras, ilusad, vaiksed, rahulikud ja pühad. Mulle meeldib neis jalutada. Kui meie surnuaiad tunduvad mõnikord natukene nukrad ja mahajäetud, siis Soomes mitte. Nendes on elu. Täna käisime veel ka Kemijärvi's kirikus. Käisime veel tankimas ja toidupoes. Otsa olid saanud või, leib, jogurt. Pean ütlema, et enamus nendest asjadest olid odavamad kui Eestis. Ostsime ka jäätist. Eestist ei leia ka nii odavat jäätist. Karl valis välja kuue jäätisega karbi. Natukene vaidlemist tekitas valik kas šokolaadi- või maasikajäätis. Vaidluse lõpetamiseks otsustasin ise, et maasikajäätis. Karp maksis natukene alla kahe euro. Hetkeks tekkis mul küll kahtlus, et mida me teeme kuue jäätisega. Meid ju siiski ainult neli. Kuid Katariina ja Karl olid kohe varmalt nõus sööma kaks jäätist. Mina poleks mingil juhul suutnud kahte jäätist korraga ära süüa!

Kuusamo´st edasi sõites ületasime põhjapöörijoone. Oli tunda küll, et me selle ületanud oleme. Õhutemperatuur langes juba tükk aega sujuvalt. 30 kraadisest kuumusest ei ole palju järele jäänud. Õues sooja 17 kraadi. Korraks pidasin auto kinni ja tegime Napapiiri tähise juures mõne fotogi. Kuna Karlile pildistamine iga kord ei meeldi ja ilmselt sattus nüüd olema just nimetatud kord, siis võttis see päris jupp aega. Kuni saime sellise pildi, millega mina ja tüdrukud rahule jäime. Kus ei ole mossis näoga või lollitavat Karli. Igal ühel omad väikesed veidrused. Vahepeal jõudis hakata vihma sadama. Ilm tundus kuidagi õnnetu olevat. Kuigi natukese aja pärast, olles mõned kümned kilomeetrid edasi sõitnud muutus ilm jälle ilusamaks. Vihm sai otsa, päike tuli välja ja termomeeter näitas juba uuesti 20 kraadi sooja. Selle peale otsustasime kohe ujuma minna, kui tee ääres silt näitas ujumiskohta. Ujuma muidugi läksid siiski ainult Karl ja Eliisabet. Katariina nagu ikka ei viitsinud ja minu jaoks oli vesi liiga külm.

Järgmine peatus oli meil Sodankyla. Enne linna sisse sõitmist tegime lõunapausi. Seal oli taas selline ilus söögikoht lauakesega. See muidugi oli viga, sest kui me siis Sodankyla vanasse kirikusse jõudsime, oli see just kinni pandud. Nii, et sisse me ei saanudki. Millest minul oli muidugi nii kohutavalt kahju! Lapsed muidugi ei saa aru miks peab ometi nii palju kirikuid vaatama. Nende arust on kõik kirikud ühesugused ning piisaks sellest kui ühe ära vaatad. Vähemalt aastaks peaks rahu majas olema. Kirik ise oli aga väga ilus ja mis peamine - väga vana. Ehitatud aastal 1689. Restaureeritud aastatel 1926 ja 1991-1995. Tegemist on sellise traditsioonilise põhjamaade puukirikuga. Vanad palgid ja puidust katus olid tõrvatud. Tõrva ei oldud muidugi kokku hoitud. Kogu räästa alune ja kiriku ümbrus oli maha tilkunud tõrva täis. Vana kiriku kõrvale ehitati 1856 ka uus kirik. Mis tegelikult ju nii väga uus enam ei olegi. Käisime läbi ka Sodankyla infopunktist, mis samuti oli kinni juba. Aga ukse tagant saime natukene materjale. Neid lugedes avastasin, et meile jääb teele Tankavaara kullamuuseum. Mul ei olnud küll plaanis reisi jooksul muuseumidele väga rõhuda, kuid ega see tähenda, et neist lausa eemale hoidma peaks. Otsustasime, et sellesse muuseumi me homme läheme. Enne kui edasi sõitsime otsisin kaardi pealt ainult täpse koha välja, et me suure kiirusega sellest mööda ei kihuta. Siis peaks homme tagasi sõitma.

Mingil hetkel ilmusid tee äärde põhjapõtrade eest hoiatavad sildid. Ja tõesti hakkas neid tee ääres ja teel jalutama. Nad on nii naljakad ja armsad oma väikese keha, suurte sarvede ja suurte kapjadega. Neil oleks nagu jalas kaheksa numbrit suuremad šveitsi puukingad, milledega nad siis kepsakalt ringi tipivad. Õnneks on nad autodega harjunud ja suhteliselt flegmaatilised. Mitte sellised äkilised ja ootamatud nagu meie metsades elavad põdrad. Meie omad ilmuvad tavaliselt sama ootamatult kui tuulispask teele. Tuleb vaid õnne ja kiiret reageerimist tänada, kui neile otsasõitu vältida õnnestub. Aga põhjapõdrad on hoopis teistsugused. Nad jalutavad või seisavad rahulikult keset teed, nad ei kavatsegi kuhugi tormata ega joosta. Vaatavad sulle läbi autoklaasi rahulikult otsa, justkui küsides, et mida ja kuhu sa tormad? Et kas sa näiteks kujutad ette, et oma tormamisega sa praegu segad mind? Kas ma olen sellele mõelnud? Olen küll ja sellepärast nad mulle meeldivadki. Ma võtan aja maha. Ja ootan. Meil on nii palju aega küll, et oodata ja vaadata. Ööbimispaika hakkasime umbes kella seitsmest otsima. Vihma hakkas uuesti sadama. Ja temperatuur nüüd veelgi kiiremini langema. Iga kilomeetriga tuletati meile meelde, et liigume kogu aeg kindlalt põhja poole. Ilusa koha leidsime Vuotso's. Jõe kaldal ja ilusa vaatega. Ainuke häda oli selles, et teisel pool jõge vastaskaldal olid kohe majad. Ma ei osanud seisukohta võtta, kas on kõige mõistlikum sellises kohas telkida. Aga Katariina arvas, et väga suure mõistlikkusega ei ole ma kunagi hiilanud, miks siis nüüd peaksin selle pärast muretsema. Võtsin endast nooremaid kuulda ja ei muretsenud rohkem. Pealegi oli meist natukene eemal ööbimas ka kolm autosuvilat. Või majaautot nagu Karl neid nimetab. Karl ja Eliisabet käis jälle ujumas. Prr... Minul hakkas igal juhul neid vaadates juba külm. Panin veel ühe kampsuni selga.

Tegime süüa. Menüüs makaronid suitsukanaga ja "karvatuustid". Need on tegelikult kaneelisaiad. Aga soome keeles kõlab see nagu karvatuust. Karl pesi nõud, pakkisime oma köögi jälle kokku. Vihma hakkas järjest kõvemini sadama. Pugesime telki lugema. Aga magama jäämine ei olnudki nii lihtne. Sest pimedaks õues ei läinud. Teine märk peale külma ilma ja vihma, et oleme ületanud põhjapöörijoone. Polaarpäev!  See tundus nii naljakas ja imelik! Ja harjumatu. Oli selline natukene hämar. Aga see võis olla ka lihtsalt vihmast ja laus pilves ilmast. Eliisabet oli esimene, kes magama jäi. Mina ilmselt viimane. Katariina ja Karl olid järelikult kuskile meie kahe vahel. Aga tegelikult on see polaarpäev äärmiselt meeldiv kogemus nagu selgus meie reisi edenedes.

Nautisime ikka täiega neid pikki päevi, kus võis sõita poole ööni välja muretsemata pimeda peale jäämise pärast! Ja etteruttavalt pean ütlema, et mõne aja pärast oli pigem vastupidi: nõudis pikalt harjumist, et öösel läheb pimedaks! Päris mitmel õhtul jäime telkimiskoha otsimisega seetõttu totaalselt hilja peale. Aga tänasel päeval kulutasime kokku 70 eurot (56 bensiin; 13 söök; 1 Karli süüdatud küünal kirikus). Kilomeetreid sõitsime maha 410. Oh, mulle ikka meeldib autoga sõita! Lõpuks ometi saan seda teha piiramatult. Ilmselt saab minulgi varsti sellest kohe täiesti kõrini. Kuid seni kavatsen seda veel nautida. Ja roolis olla saab siin kõvasti. Seda enam, et meie seltskonnas ju teist autojuhti polegi.