SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS! 

VIIES PÄEV - 30.07.2014.a.

Täna hommikul avasin silmad esimesena mina - kell oli kohe 11 saamas. Nii kaua ei olnud me maganud veel ükski hommik! Aga uni oli hea. Kuigi minul oli külm öösel. Ma olen ikka täielik külmavares. Keetsime putru, Katariina ja Eliisabet panid telgi kokku, Karl pesi nõud. Ja valmis liikuma hakkama me olimegi. Utsjoki poole. Enne Utsjoki´it tegime peatuse veel ühes imearmsas saami vabaõhumuuseumis. Erinevalt paljudest teistest vabaõhumuuseumidest oli see küla algselt peale rajatudki sinna kohta. Ja kasutuses oli ta veel eelmise sajandi keskpaigal. Tegemist oli saamide talvekülaga, mida nad ise kirikumajadeks kutsuvad. Ilmselt sellepärast, et väike külakene on rajatud vahetult kiriku kõrvale. Seal elati talvel, pühade ajal, kaubeldi ja suheldi. Tänasel päeval tundus kunagi uhke ja suur kivikirik mahajäetuna, õnnetuna ja unustatuna. Ainukene kirik siiamaani, millel mitu katkist aknaruutu, kooruv värv, pragunenud katusekivid ja kirikuaias niitmata muru. Soome tavaliselt ülihoolitsetud kirikute kõrval tundus see täiesti hüljatuna. Kahjuks!

Aga küla kiriku kõrval üle tee oli selle eest fantastiliselt armas ja ilus. Need pisikesed, tuulest puretud ja vihmast läbiimbunud puumajakesed on võitnud minu südame. Nad võivad ju olla kõik ühesugused, suhteliselt sarnase sisustusega jne. Aga minu arust on nad kõik unikaalsed. Oma loo, oma inimeste ja oma eluga. Iga sellise maja juures olen õnnelik, kui tema lugu saab jätkuda. Osadel nendel majadel on olemas veel isegi need päris oma inimesed. Nad ei ela küll nendes, aga nad on olemas. Ning külastavad neid maju aeg-ajalt. Muul ajal on nad muuseumi majad. Kuna selles külas on ka nimeliselt täpselt teada, kes nendes majades kunagi elanud ja kes nad ehitanud on, siis on neil ukse kõrval armsad nimesildid kunagiste elanike nimedega. Hansu ja Tettu maja, õpetaja Nils Holmberg´i maja, perekond Länsman´i maja. On ka seltsimaja, kalakelder ja suitsusaun.

Hetkel on külas ka väike suveniiripood. Poes müüjana töötava kena tütarlapse käest sain Põhja-Norra kaardi ja reisijuhi ning soovitused kuhu minna Põhja-Jäämere ääres, kui on soov vältida Nordkap´i. Ning siis see vahvlikohvik! See on nüüd see kohvik, mis võitis minu laste jäägitu armastuse. Kohvikupidajateks olid kaks imearmast punaste mummuliste põllede ja halli peaga vanaprouat. Lahked, soojad ja hoolitsevad. Küpsetasid meile vahvleid ja valmistasid maailma kõige parema morsi. Olid keetnud ise moosid vahvlite juurde ja korjanud selle tarbeks marjad. Tellisime vahvleid. Kuigi meil oli hommikusöögist möödas vaid napilt 1,5 tundi. Kõht ei olnud sugugi tühi. Aga sellisest kohast ja sellistest vahvlitest ei saanud ära öelda. Nagu Karl ütles:"See on nii armas koht ja need vanatädid on nii toredad, et me lihtsalt peame siin sööma!" Ja ma olin temaga nõus! Mõnikord lihtsalt tunned ära, kui sa tõesti pead midagi tegema.

Vahvlid söödud, sõitsime edasi Utsjoki. Seal panime posti vahepeal valmis kirjutatud postkaardid kodustele. Loodetavasti jõuavad need kõik ilusasti kohale adressaatidele. Saadud soovituste kohaselt võtsime suuna Norrasse Vardo´sse. Utsjoki´st välja sõites ületasime ka piiri kohe - olime jõudnud Norrasse. Tagapingilt kostis kõva "hurraa"! Nüüd sõitsime juba mööda Norrat järjest põhja poole. Varsti hakkas meist paremalt paistma esimene fjord. Ehk siis see kaua oodatud eesmärk - Põhja-Jäämeri. Aga õues oli külm. Sooja umbes 13 kraadi. Kliima tundus karm ja järjest karmimaks muutus. Vastupidavad ja tugevad inimesed peavad siin elama. Tegemist on ju tavaliselt meil aasta kõige soojema ajaga. Aga siin kestab suvi napp kaks kuud ainult.

Need mereäärsed väikesed sadamalinnad on ka imearmsad. Soome põhja osaga võrreldes on siin aga asustus kordades tihedam. Soomes oli väga hõre see viimane osa. Norras jälle suhteliselt tihe nii karmi koha kohta minu arvates. Korraks tegime mõnes linnakeses väikese peatuse, jalutasime. Kuid tuul ja külm ajas meid päris ruttu sooja autosse tagasi. Maastik on samuti muutunud. Puud on ära kadunud. Kui Norrasse jõudes olid veel sellised viletsakesed metsasalud madalate puudega, siis nüüd ei olnud enam puid. Natukene väikest kidurat võsa võib veel leida mõnes kohas. Kui sedagi!

Enne Vardo´t tuli tunnel. Mina aga imestasin, et miks tunnel, ei paista ju ühtegi nii kõrget ja ületamatut mäge, kust tee ei saaks lihtsalt ringi või üle minna? Tunnelisse sisse sõites jäi mulle silma kiirusepiirang 50 kilomeetrit tunnis. Mingil hetkel imestasin veel rohkem, et kuidas on võimalik, et sõidan juba 90ga, vajutamata üldse gaasipedaalile? Alles siis sain aru: tunnel läks hoopis mere alt läbi! Ja seega otse sügavale maa ja mere alla. Ja hoopis pidurdama pidin mina! Poole tunneli peal hakkas tee jälle järsult üles poole tõusma. Tunneli kogupikkus oli kolm kilomeetrit. Mere alt ei olnud mina veel enne läbi sõitnud. Lapsed ka mitte. Igal juhul väga lahe kogemus. Seda enam, et meil ei olnud aimugi, et Vardo asub saarel. Selle huvitava seiga jättis lahke soovitaja mainimata. Oligi tore üllatus.

Sõitsime linnas ringi ja leidsime Vardo kindluse. See oli samuti väga huvitav koht. Ma ei saanudki aru, kas seal asuv muuseum oli kinni või avatud. Ühtegi hingelist me ei näinud, samas kõik uksed olid lahti ja nagu ootasid meid. Seinal oli jälle kast, kuhu soovitati panna piletiraha, kui me ei peaks kedagi kohtama. Raha koha pealt oli keeruline, sest norra kroone meil ei olnud. Ja ausalt öelda ei olnud mul aimugi, mis on kurss. Üritasin teha mingid umbkaudsed arvutused läbi eesti krooni. Mingid tulemused sain, tasusime oma ringkäigu eest vastavalt sellele. Loodetavasti ei pannud me väga mööda ja väljendasime oma tänu ikka piisava summaga. Sest muuseum oli väga tore. See oli see koht, mis Norras II maailmasõja ajal viimasena alistus Hitleri okupatsioonile. Ja siin lõpetas oma kuulsa polaarretke Amundsen. Aga kohutavalt külm oli tõesti õues!

Vardo´st tagasi sõites sõitisme läbi Kibergi. Seal oli partisanimuuseum, kuhu Karl soovis minna. Kuid kahjuks nägi see muuseum väga kinnine välja. Ilmselt oli ta oma tegevuse turistide vähesuse tõttu lõpetanud. Ei jõudnud ta meid ära oodata ... Pärast Kibergi oli igal juhul tõesti käes see hetk, kus lapsed pidid käima Põhja-Jäämeres ujumas. Sest see tegelikult oli ju kogu meie reisi eesmärk. Tee ääres olid mõned ilusa liivase kaldaga kohad. Rand ei julgenud kohe öeldagi, sest ega siin keegi rannas ei käi. Väga tee ääres ainult ei olnud need kohad. Aga jalutasime. Lapsed võtsid ujumise asjad kaasa, mina fotoaparaadi ja jalutasime randa. No jah, imeilus liivarand oleks see tõesti. Aga Põhja-Jäämere ääres ilmselt ei ole randasid. Minu vaprakesed aga kogusid julgust, et vette söösta. Kõigepealt tegid nad natukene sooja ehk jooksid mööda ranna äärt edasi-tagasi. Ja siis nad läksid. Kõik koos sööstsid nad väga vapralt ja hooga põlvini vette. Siis oli hetk reageerimise aega ja siis kihutasid nad sama kiirelt röökides tagasi. Hirmus külm!!! Kaks sekundit kogusid veel julgust ja siis mindi uuesti. Nüüd läksid kõik ikkagi üleni vette. Lapsed tegid ruttu mõned kohustuslikud ujumisliigutused ja jooksid väga ruttu tagasi. Karl oli ainukene, kes läks veel kolmandat korda vette. Õues sooja ujumise hetkel 11 kraadi. Kui palju oli vesi ei osanud meist keegi öelda. Hirmus külm. Kuid nad olid väga tublid ja täitsid oma eesmärgi. Pärast laste ujumas käimist tegin veel mõned pildid, aga fotoaparaadi aku sai täiesti tühjaks. Homme on vaja seda uuesti laadida kindlasti.

Vadso´s tankisime. Ligilähedaselt arvestasin ka bensiini liitri hinna välja. Parem poleks seda vaja olnud. Bensiin oli Norras kohutavalt kallis! Aga tankisin paagi täis sellele vaatamata. Mis mul muud üle jäi. Soomes oli bensiini liiter umbes 1,7 eurot, siin aga umbes 2,2 eurot. Toidupoes oli ka vaja käia. Ostsime leiba, juustu ja võid. Need summad tundusid veel kohutavamad. Sellega, et bensiin on kallis, olen justkui harjunud. Toit on muu asi. Pärast Vadso´t leidsime ka päris normaalse ööbimiskoha. Hakates asju lahti pakkima selgus aga, et me olime unustanud täna vett võtta. Mis aga tähendas seda, et õhtusööki ei saanud me teha. No pagan küll, kuidas selline asi üldse võimalik oli, ei saanud mina aru! Meil oli vett ainult ühe poti jagu. Otsustasime siis, et õhtul süüa ei tee. Sööme müslibatoone ja õuna. Ning selle veega, mis olemas oli, keedame hommikul hoopis suppi. Hetke pärast see otsus enam nii väga masendav ei tundunudki. Siis, kui hakkas paduvihma sadama. Ning me võisime telki magamiskotti kohe sooja pugeda. Lugesime, sõime oma kasinat, kuid siiski täiesti piisavat õhtusööki ja mina kirjutasin natukene märkmeid tänasest imetoredast päevast veel üles. Vihm telgis ööbides on tegelikult hea - uinutab ilusasti magama. Katariina kunagi rabamatkal, kui sadas ikka väga korralikku vihma, puges lausa poole õhtu pealt üksi telki magama ettekäändega, et talle nii meeldib telgis magada, kui vihma sajab! See kaalus iegi üle teistega koos lõkke ääres istumise ja laulmise. Kulutasime tänase päevaga kokku 89,5 eurot (8,5 eurot selles imelises vahvlikohvikus; 21 eurot toidupoes; 60 euro eest ostsime bensiini). Maha sõitsime 340 kilomeetrit.