SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

SEITSMES PÄEV - 01.08.2014.a.

Täna hommikul oli sooja 21 kraadi. Karl läks esimese asjana hommikuujumisele. Üle mitme päeva oli väga ilus päikesepaisteline hommik. Aga need sääsed! Korraga ei saanud kahte asja käes hoida - üks käsi pidi olema kogu aeg vaba sääskede peletamiseks. Oleme harjunud tavaliselt sellega, et Eestis tulevad sääsed välja alles suhteliselt õhtusel ajal päikese kadudes. Siin sellist luksust ei tule: sääsed on kogu aeg ja kõikjal! Karlil nõudepesu oli seetõttu väga suur kannatuse proov talle. Sääsed suutsid meid siiski suhteliselt kiiresti tegutsema sundida ja panna valmis ennast liikuma hakkamiseks.

Varsti pärast sõitma hakkamist tegime väikese metsapeatuse. Seal võsa vahel nägin esimest korda elus väikest halli ja kohutavalt armast jänesepoega. Jäneseid olen näinud väga palju metsas. Mingil ajal tundsid nad ennast mu aiaski väga koduselt. Aga pisikest jänest nägin looduses esimest korda. Varsti ületasimegi jälle piiri. Nüüd siis Soomes tagasi. Soojemaks läheb ka kogu aeg. Varsti näitas auto termomeeter juba sooja 23 kraadi. Sõitsime Enontekiö´sse. Seal läksime turismiinfopunkti. Mina soovisin seal vaadata, mida vaatamisväärset võiks selles linnas olla. Aga vaata kui kaua vaatad, ega seal midagi ei olnudki. Põhiline, kuhu turiste ja niisama uudistajaid suunatakse, on ikka Kilpisjärvi (see on nn Soome pöidla ots) ja Halti. Halti on Soome kõige kõrgem mägi oma 1324 meetriga. Järgmine on Saana 1029 meetrit. Halti otsa olen kunagi roninud suuskadega. Talvel ja keset lumetuisku. Üldse on talvel siin käimas ilmselt rohkem rahvast ja turiste. Vähemalt kõik tegevused on orienteeritud ikka talvisele ajale. Suusatamisest, suusamatkadest, saanimatkadest ja muudest talvelõbudest ei saa siin üle ega ümber. Suvised tegevused tunduvad natukene otsituna ja millegi aseainena. Kalapüük on see tõmbenumber suvisel ajal.

Infopunktist võtsin selle piirkonna kaardi. Karl aga leidis väikese reklaambrožüüri sõjamuuseumi kohta. Tema küsimuse peale, kas me võime sinna minna, vastasin, et loomulikult me võime. Vaatasin aadressi. Selle järgi pidi see olema samas linnas. Kui infoteenindaja käest küsisin, kas ta teab, kus see asub, vastas ta, et muidugi teab ja joonistas minu äsja soetatud kaardile punase ringi umbes 70 kilomeetri kaugusele linnast. Siis ma taipasin muidugi: neil on Enontekiö maakond ja linn. Aadress oli küll Enontekiö, aga mõeldud ei olnud linna. Kuigi ma ei saa aru, kuidas nad siis ise vahet teevad, millega tegu. Seal on ilmselt veel mingeid nüansse, mida mina ei tea. Aga kuna lapsele oli juba kindlalt lubatud, et läheme sinna muuseumisse, siis ma otsustasin, et sinna me ka läheme! Bensiin oli ainult otsakorral. Käisime tankimas ja hakkasime edasi sõitma. Otsima sõjamuuseumi.

Muuseum oli tegelikult väga tore. Kujutas endas II maailmasõjaaegseid kaitseliine ja -kraave. Korda olid tehtud seal asuvad punkrid sõduritele, ohvitseridele ja tulepesad. Säilinud oli isegi üks kahur või suurtükk, mis iganes ta võis olla. Jalutasime mööda kaevikuid. Meeletu vaev oli ikka rajada neid kunagi graniidist kalju sisse. Sapöörilabidas ilmselt ei saanud olla ainuke tööriist selle tarbeks. Katariina pidas muidugi mõttetuks kõiki neid kraave ja urkaid läbi käia ning ootas pool ajast meid päevitades. Mina ja Eliisabet olime aga väga vaprad ja käisime Karli sabas läbi kõik kohad. Karl oli tõeline huviline, kes tõepoolest viitsis käia läbi iga viimase kui kaevikujupi ja uurida läbi kõik punkrid, tulepesad ja muud tähtsad kohad. Meie Eliisabetiga võtsime asja natukene kergemalt. Jalutasime lihtsalt ilusa ilmaga päikese käes.

Muusemist lahkudes vaatasin uuesti kaarti. Me olime juba poolel teel (Enontekiö´st alates) Kilpisjärvile. Siis tuli mul mõte, et võiks äkki siiski käia ära seal. Mina olen küll olnud seal, aga lapsed mitte. Kindlasti oleks neil huvitav vaadata Soome kõrgeimaid tippe. Eemalt küll, kuid ikkagi... Lapsed vastu ei vaielnud. Mõeldud-tehtud. Sõitsime Kilpisjärvile. Käisime looduskeskuses ja vaatasime Saana ära (Halti ei paista nii hästi kätte). Siis käisime poes jäätist ja süüa ostmas. Parim jäätis Soomes. Võib olla isegi üldse elu parim jäätis! Istusime seal poe ees ja sõime jäätist. Ja elu tundus korraga nii ilus. Vaatasin uuesti kaarti. Siis jäi mulle silma Kilpisjärvist Norrasse suunduva tee ots, millele kirjutatud, et Tromsoni on kõigest 155 kilomeetrit. Ja siis see mõte mul tuligi! Et me võiksime ikkagi sõita Norrasse tagasi ja käia ära Tromsos ja Narvikis. Saaksin lahti sellest kripeldusest hinges täitmata plaani tõttu. Ja nii me saaksime käia ära ka Rootsis, mis meie plaani muutuse tõttu ähvardas üldse külastamata jääda. Arvutasin kilomeetreid edasi ja  tagasi ja avastasin, et me Norras üldse tankima ei peagi. Kui Kilpisjärvist võtame paagi täis, siis veame ringiga Rootsini Kirunasse välja pärast. Poodi ei pea samuti minema, sest olime ostnud mitmeks päevaks ära söögi, mida vajasime. Plaan tundus hea! Käisime tankimas ja startisime.

See tee mägedes, mida mööda me nüüd sõitsime Tromso poole, on ilmselt üks maailma kõige kauneimaid maanteid. Varsti pärast sõitma hakkamist ületasime tänase päeva jooksul teist korda piiri. Olime jälle Norras. Kahjuks või õnneks (siis sõidad aeglaselt ja paned ka tähele rohkem) olid terve selle teelõigu pikkuses teetööd. See tähendas seda, et kuskil peatuda ei tohtinud. Ning tegemata jäid kõik ilupildid. Katariina tegi mõned pildid sõidu pealt, aga see ei olnud ikka see päris. Kui said otsa teetööd, sai otsa ka mägede vaheline tee ja me olimegi juba uuesti Norra fjordide ääres. Jälle ookean, seekord siis Atlandi ookean. Muuseas, üks põhjuseid, miks lapsed olid nõus sõitma jälle põhja poole, külma ja vastikult vihmasesse kohta, oligi see, et saavad ujuda veel ühes ookeanis. Ilma koha pealt oli neil õigus. Tõesti sadas jälle vihma ja külmemaks hakkas ka minema iga kilomeetriga.

Sõitsime fjorde mööda suhteliselt pikalt edasi. Et jõuaksime Tromso´le küllaltki lähedale. Siis oli plaan ööbida ja hommikul kohe siis linna sõita. Ilusa ööbimiskoha leidsimegi umbes 30 kilomeetrit enne Tromso´t. Koht oli tõesti ilus, kõrval oli ka puhkekoht pinkide ja prügikastide ja kõige muu vajalikuga. Üks asi, mis natukene häiris, oli meeletult suur kosk samas kõrval. Karl kartis, et see ei lase öösel üldse magada. Veekohin oli väga kõva. Parema koha otsingutele ei viitsinud aga enam keegi minna. Kell oli palju, peaaegu üksteist juba. Selle pideva päeva tõttu siin pool põhjapöörijoont, ei saagi aru, et öö käes ja magama vaja minna. Meie pikemad sõidud kippusid just hilisele ajale jääma. Kordagi ei olnud muret ööbimiskoha otsimisel sellega, et liiga pimedaks läheb ja enam ei näe. Ja kuidagi tuli välja, et meile kõigile meeldibki just pigem hilja õhtul sõita. Naudime autosõitu kõik päris kõvasti. Ja eriti hästi tundub meile sobivat pool öine sõit. Just siis nägime kõige ilusaimaid vaateid, kõige ilusamaid teid ja kõige põnevamaid kohtasid!

Aga otsustasime kose kohinast lasta ennast mitte häirida ja hakkasime selle asemel hoopis tatraputru Karliga keetma. Tüdrukud läksid telki üles panema. Vihm oli õnneks vaikne, mis ei häirinud väga meie tegemisi. Sõime ja jõime teed. Mulle ja lastele ka muidugi, ikka meeldivad need meie õhtused tee joomised, mille juurde kuuluvad loomulikult ka küpsised. Varsti  läksime magama. Õues oli meie magamamineku hetkel sooja 16 kraadi. Täna sõitsime kokku maha 450 kilomeetrit. Ja kulutasime 103,5 eurot (5,50 eurot  sõjamuuseum; 55 eurot hommikune bensiin; 21 eurot õhtune bensiin; 21 eurot poest ostetud toit).