SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

NELJAS PÄEV - 29.07.2014.a.

Hommikul sadas ikka veel lakkamatult vihma. Sooja oli õues ainult 10 kraadi. Eile hommikul oli veel 25 kraadi sooja. Järsk langus. Pudrukeetmine hakkas tunduma vastiku kohustusena. Kerge südamega otsustasime sellest loobuda ja süüa jälle jogurtit ja müslit. Katariina ja Eliisabet telgi olid sunnitud siiski kokku panema. Sellest ei päästa miski. Riietusime kõik soojalt, loodetavasti ka ilmale vastavalt. Sõitma hakates jäi vihm tasapisi siiski vähemaks, temperatuur aga muutumatuks.

Esimene peatus oli Tankavaara kullamuuseum. Soomes oli ka olnud üle eelmisel sajandil kullapalavik. Loomulikult ei olnud seal tegemist sellise hullusega nagu Alaskal, aga oma paigad ja lood, on neil siiski olemas. Ning kulda võib seal leida veel tänagi. Meie sinna sattumise ajal toimusid seal rahvusvahelised kullapesemise võistlused. Muuseumipiletit ostes palusin perepiletit. Müüja soovis mulle siiski müüa eraldi ühte täiskasvanu ja kolme lapsepiletit. See summa oli kokku 25 eurot. Mina jäin aga endale kindlaks ja soovisin osta perepiletit, mis oli 20 eurot. Müüja proovis mulle seletada, et perepilet sisaldab sissepääsu kahele täiskasvanule ja kahele lapsele. Mina proovisin väita, et meie puhul ongi tegemist perega ja me soovime osta perepiletit. Lõpuks müüja siiski leebus, arvates, et Katariina ongi juba peaaegu täiskasvanu ning meie pere aktsepteeriti perekonnana.

Muuseum ise mulle täitsa meeldis. Lapsed jõudsid muidugi sama ajaga kogu muuseumi käia läbi viis korda, kui mina sain ühe ringi peale tehtud. Tankavaaras pakuti ka külalistele kullapesemise võimalust. Aga sellest me loobusime. Nii külma ilmaga kuskil jäises vees kättpidi lödistada ei tundunud ei mulle ega lastele väga meeldiv tegevus. Eriti veel siis kui selle eest pidi peale maksma. Kaheksa eurot nägu. Tankavaara kullamuuseum koosnes kolmest osast: muuseumi siseruumides asuvast näitusest, väljas olevast kullaotsijate külast ja kullapesemise kohast koos vastava varustusega jõe ääres. Näitusel oli pikalt ja põhjalikult seletatud kullaotsimisest, kullaotsijatest ja üldse kulla avastamisest ja otsimisest Soomes. Kusjuures väga suur osa oli pühendatud kogu maailmast kulla kaevandamisele. Kuigi see oli natukene igav ja mulle tundus, et millegipärast ei sobinud ka Soome konteksti. Väljas soome kullaotsijate külas olid eksponeeritud nende meeste (üldjuhul meeste, aga nende hulgas olevat mingil ajal olnud ka üks naisest kullaotsija) elamised. Seal lähedal oli mingist ajast säilinud ka nüüdseks juba lagunenud ja kogu oma veetluse kaotanud laste kullaküla. Sattusime sinna kuidagi väga naljakalt kuskilt üle aia ronides. Ilmselt ei oleks me pidanud sinna üldse sattuma. Aga see jättis tegelikult kogu sellest asjast natukene välja suremisele määratud tunde. Sealsamas lastele mõeldud koha kõrval oli Alaska kullaotsijate külade-linnade eeskujul rajatud linnatänav. Kuid see jättis ka väga kehvakese mulje. Hooned olid lagunenud, värv maha koorunud, ühtegi hingelist ei olnud kusagil. Peale meie hulkusid ringi ainult veel mõned turistid ja üks eksinud kass. Linna keskel asuvas müügiletis ei olnud isegi müüjat. Letil oli kast, kuhu paluti raha panna. Ostsin lastele sealt paar kristalli. Raha siis nende eest panime meiegi kasti.

Siin üleval põhjas on palju (Tankavaara kaasa arvatud) kohtasid, mis ongi avatud ainult suvel mõned kuud. Augusti keskel kui ilmad hakkavad väga koledaks minema (suvel on lihtsalt koledad!) pannakse need kinni. Ilmselt sellest tuleb ka nende räsitud välja nägemine. Terve aasta, välja arvatud siis need paar kuud suvel, seisavad need lihtsalt tühjalt. Tuulte ja tormide räsida. Edasi läks meie sõit ikka põhja poole üles. Enne Inari't jäi meile tee peale väike kohvik. Keerasime korraks sisse. Selgus, et kohvikust veel edasi oli pisikene matkarada mäe otsa, kus olevat olnud kunagi kohaliku karu koobas. Läksime meiegi vaatama siis karu koobast. Päris hea oli jälle vahepeal pärast pikka istumist jalgu sirutada ja käia. Karu koobas oli suure rändrahnu alla tekkivas lohus olnud. Karl muidugi ronis kohe müraka kivi otsa. Kohvikusse läksime ka pärast. Esiteks sellepärast, et tänu hommikuse vihmale ja meie laiskusele, ei olnud ma veel kohvi joonud. Ning teiseks sellepärast, et seal olid väga odavad suhkrupontšikud, mida lapsed ihaldasid. Ostsime siis kohvi ja saiakesi. Ma pean ütlema, et need olid tõesti head. Mõlemad siis. Lõunat seega ei olnudki vaja.

Inarisse jõudes oli minu sooviks külastada saami muuseumi Siida´t. See oli nüüd üks selline muuseum, mis suutis isegi lapsi köita tõsiselt. Katariina käis koos minuga ringi ja oli täitsa huvitatud kogu väljapanekust. Ning väiksemadki leidsid endale küllaga toredat ajaviitmist sellel ajal, mis meil kulus asjasse süvenemiseks. Saamide elu oli kogu muuseumis päris hästi kajastatud. Lapsed said väikese šoki sellest, kuidas saamidest karjakasvatajad oma põhjapõtrasid märgistavad. Terava noaga lihtsalt lõigatakse kõrvadest tükid välja. Iga perekonnal on oma muster, mille järgi kõik põdrad märgistatakse. Erinevaid variante, kuidas lõhkuda põhjapõtrade kõrvu ja teha nad kõikide teiste hulgast äratuntavaks, on sadu. Kõige rohkem meeldis mulle siiski õues asuv vabaõhumuuseumi osa. Saamide majad, aidad, saunad ja muud hooned. Päris korralik kogu oli seal erinevaid püüniseid kõikidele loomadele, keda saamid iganes tabada üritasid. Alates lindudest ja lõpetades karuga. Väga nutikalt välja mõeldud lõksud! Palusin pärast muuseumis ringkäigu lõpetamist panna fotoaparaadi laadima muuseumi poodi. See sai suure pildistamise käigus täitsa tühjaks. Mulle tuldi lahkelt vastu ja nii tegimegi tunnikese aega parajaks veel poes turisti nänni imetledes, et kaamera saaks paraja aja laadimisel olla.

Inari, kui linn ise, väga suur vaatamisväärsus ei olnud. Natukene sõitsime seal ringi pärast muuseumis käiku. Tankisime. Siis hakkasime edasi sõitma. Natukene mõtlemist ja otsustamist nõudis meilt nüüd see, et mis teed pidi ja kuhu edasi. Natukene pärast Inari´t oli teede hargnemispunkt. Mul oli vaja nüüd otsustada, kas sõita kõige lühemat teed Nordkapi poole ja keerata seega vasakule ära või sõita otse edasi üles Utsjoki´ile. Valisin otse üles sõitmise variandi. Päris Nordkap´ile me nagu nii ei plaaninud minna. See on ilmselgelt ainult turistidele orienteeritud (me muidugi ise ka oleme need turistid) ja ülehinnatud. Mina nii palju ei soovinud Põhja-Jäämere vaatamise eest maksta. Ma usun, et loodus on see, mille vaatamise eest ma siiski ei peaks maksma. Kui vähegi on muid võimalusi. Seega polnud vahet, mis teed mööda me täpselt läksime. Plaanis oli natukene enne Utsjoki´t ööbima jääda. Kui meile jäi teele suur jõgi, millest üle sõitsime, tegin korraks väikese peatuse, et jõest paar pilti teha. Karl arvas siis aga, et tema läheb hoopis ujuma. Täna ta ei olevatki veel ujumas käinud. Ma küsisin ikka kolm korda üle, kas ta on kindel. Sooja oli umbes 14 kraadi. Jõgi oli suur ja kiirevooluline, seega ilmselgelt väga külm. Karl jäi kindlaks endale. Mulle muidugi üldse ei meeldinud see mõte. Sest jõgi oli tõesti väga kiire vooluga ja kärestikuline ning sügav. Hakkasin natukene kartma Karli pärast. Kuna mina olen meie perest kõige kehvem ujuja, siis päästjat ei ole minust kellelegi. Kartsin, et vool võib ta lihtsalt kaasa viia ja ta ei jaksa enam kaldale ujuda. Aga Karl oli kindel endas ja väitis, et teab, mida teeb. Õnneks oli vesi ikka väga külm. Nii, et ujumine väga kaua ei kestnud.

Pärast Karli talisuplust edasi sõites leidsime suhteliselt kiiresti suurelt teelt kõrvale keerates ilusa laagrikoha metsa all. Isegi väike allikas oli seal olemas. Tegime söögi ja keetsime teed. Sääseuputus oli kohutav. Süües pidi kogu aeg ringi liikuma, võimatu oli paigal püsida. Kuigi riietega katmata olid ainult käed ja nägu. Neid sääski oli nii palju, et nad ei mahtunud isegi ringi lendama. Nad põrkasid õhus kokku, siis kukkusid söögi sisse. Igat lusikatäit pidi kontrollima, et mitte mõnda neist tüütutest olevustest alla neelata. Pidevalt oli silme ees mingi hägu, mis varjas vaatevälja. Sellele vaatamata võtsime me kätte ja küpsetasime magustoiduks veel pannkooke. Pannkooke tehes pidi Karl muidugi mul silme ees lehvitama puuoksaga, et ma näeks, mida ma teen. Õhk oli sääskedest nii paks, et varjas lausa nägemist! Kell oli 00:30. Õues oli sama valge kui päeval. Isegi sääski hakkas pärast keskööd vähemaks jääma, vist läksid magama ära. Elu tundus päris mõnus! 

Tänase päevaga kulutasime 111,50 eurot (20 eurot kullamuuseum; 2 eurot kivid lastele; 3 eurot margid; 6,50 eurot kohv; paar kaarti ja sõõrikud; 20 eurot oli Siida muuseum, bensiini eest maksime täna 60 eurot). Maha sõitsime 230 kilomeetrit. Täna läks enamus aega muuseumide ja muude vaatamisväärsuste peale. Saime aga palju teadmisi juurde saamidest. Sest muistsetel nende aladel me ju praegu ringi sõidamegi. Kui reisi alguses olin mõelnud, et mingit erilist muuseumides käimist ega kultuurireisi laadset teekonda sellest reisist ei tule, et ikkagi lastega reis ju, siis tänane päev näitas, et me ainult muuseumides käimegi. Siinsed muuseumid on osatud teha nii toredateks, et meeldivad ka lastele! Ja mis mul saab selle vastu olla, kui meie reis on muutunud ootamatult veelgi meeldivamaks ja harivamaks meile kõigile!