SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KAHEKSAS PÄEV - 02.08.2014.a.

Hommikul oli ilm päris ilus. Sadas ainult natukene seenevihma. Näe, väike vihm, ja sellele vaatamata pean mina ilma ilusaks! Need varasemad külmad ilmad, meeletud tuuled ja ägedad vihmad keset harjumuslikult suve kõige kuumemat aega, on leplikuks teinud. Käisime enne sõitma hakkamist Karli ja Eliisabetiga koske uudistamas veelgi lähemalt. Ronisime mööda kive üles päris kose alla kohe. Kuna koses oli väga puhas ja külm mäestikuvesi (liustikelt tulnud), täitsime seal ka meie veepudelid õhtuks ära. Et oleks kohe olemas ja ei oleks võimalust jälle unustada. Muidu kogu aeg üks jama meil selle veega: ikka kipume ära unustama, kas meil on seda või ei ja ka selle, et meil üleüldse seda vaja on.

Hakkasime Tromso´sse sõitma. Tee lookles mööda fjordide ääri. Norra on oma fjordidega ikka üks imekaunis maa. Poole tunni pärast olime kohal. Otsisime teed kesklinna. Keset linna paistis üks väga suur sild. Karl arvas, et me peame kindlasti sellest sillast üle minema. Mina üritasin sellest ikka kõrvale hoiduda. Kuid lõpuks sain aru, et kesklinn ongi üle selle silla. Ja me peamegi just sillale minema. Natukene aega ekslesime ringi ja siis saime ka õige tee otsa kätte sillale sõitmiseks. Sild oli väga pikk tõesti ja viis üle fjordi saarele. Seega oli Tromso vanalinna osa hoopis saarel. Jälle fakt, mida mina varemalt ei teadnud. Parkisime auto ära ja läksime linna peale jalutama ning uudistama.

Alustuseks läksime üle sama silla ka jalgsi, kust just olime autoga üle sõitnud. Oli ikka pikk küll ja kohutavalt külm oli keset silda tuulte käes. Ning sealt pidi veel tagasi ka tulema. Karl oleks sillal peaaegu ühe jalgrattaga kihutava vanamehe ratta alla jäänud. Mees pistis röökima ja siis Karl taipas eest ära hüpata. Mina veel mõtlesin, et nii kitsas on see jalakäijate osa sillal, et kas rattad ei peaks ohutuse mõttes sõitma autoteel. Rohkem siiski ei juurelnud selle üle. Kui nii, ju siis peabki nii olema ja sellised kombed siin. Kuid jõudes silla otsani, nägin seal lausa märki, et rattaga sillal sõitmine oli kohe täiesti keelatud! Sestap enamus rattaga inimesi jalutasidki ratas käe kõrval. Ei tea, kas Karli peaaegu alla ajanud vanamees ei teadnud seda, või lihtsalt eiras täiega korraldusi. Natukene rikkus ta ära minu senise mulje norrakatest kui toredatest inimestest. Kui oleks asi minus olnud, poleks see ilmselt nii häirinud. Aga kui keegi minu lapse peale karjub, pealegi veel üldse mitte õigustatult, siis tundub see äärmiselt vale ja ebaõiglane!

Tromso on väga armas skandinaavia sadamalinn. Jalutasime pikalt nende ilusate ja väga värviliste puumajade ning kitsaste tänavate vahel. Jõudsime välja vana sadamani. Sadama ees oli Roald Amundseni kuju. No loomulikult! Tromso on ju paljude Norra kuulsate polaarekspeditsioonide juures olnud väga tähtsal kohal. Kohe kuju juures avastasime ka polaarmuuseumi. Mõtlesin, et vaatame korra sisse. Kui pilet on väga kallis, siis ei lähe. Aga pilet ei olnud väga kallis. Perepilet oli koos vaalapüügilaev "Polstjerna" külastusega 100 norra krooni. See oli umbes 12 eurot. Ma ei pidanud seda kalliks. Ning pean tunnistama, et see muuseumi külastus vääris igat senti, mis maksime. Ma ei ole varemalt isegi lapsi näinud nii tõsise huviga uurimas kogu väljapanekut. Muidugi liikusid nemad jälle kiiremas tempos võrreldes minuga. Siis käidi mulle vaimustunult iga natukese aja tagant teatamas, et kas ma seda nägin ja ma pean kohe tulema vaatama mingit eriti põnevat asja. Üritasin siiski mingi süsteeemi järgi käia. Kuigi paaril korral läks see meelest ja lasin ennast nende vaimustusel kaasa haarata. Pärast üritasin oma süsteemi juurde ikka tagasi naasta. Mõned muuseumid on ikka hästi välja kukkunud.

Seal oli väljas kogu Norra polaaralade avastamine ja uurimine. Jõudmine Teravmägedele ning esimesed talvitumised seal jne. Väga suure osa muuseumist võttis arusaadavalt enda alla väljapanek Amundsenist ja Nansenist. Ikkagi Norra rahvuslik uhkus. Need mehed on teinud ajalugu ja väärivad nüüd igat sentimeetrit selles muuseumis. Mina sain näiteks endale üllatuseks teada, et Nansen maabus oma põhjanaba vallutamiselt tagasi tulles just Vardo´s, kus meiegi olime käinud. Varemalt arvasin, et ta maabus Tromso´s. Aga siia saabus ainult ta laev "Fram" koos kogu meeskonnaga. "Fram" on hetkel Oslos hoopis. Kunagi võiks ka seda vaadata ... Igal juhul jättis polaarmuuseum meile kõigile kustumatu mulje. Sellega on vaeva nähtud, sinna on panustatud ning tulemus on vaatamist väärt. Kõik, kes kunagi Tromso´sse satuvad või kavatsevad seda teha, võiksid külastada sadamas asuvat polaarmuuseumi.

Polaarmuuseumist tulles hakkasime kai äärt pidi edasi jalutama, et jõuda laevani, mida pidime samuti külastama. Jalutasime ja jalutasime, aga ühtegi sarnast laeva me ei näinud. Tee peale jäi ainult infopunkt. Läksime sinna küsima. Teenindaja andis meile kaardi ja joonistas sinna tee peale. Karl avaldas nüüd soovi, et tema võtab kaardi ja proovib meid õigesse kohta juhtida. Andsingi kaardi tema kätte ning õigesse kohta me välja jõudsime. "Polstjerna" puhul on tegemist eelmise sajandi esimese poole vaalapüügilaevaga. Laev oli huvitav, ilusasti korda tehtud ja andis hea ülevaate vaalapüüdjate elust laevas. Ega seal midagi uhket ei olnud, aga kõik mis vajalik, oli olemas. Ostsin sealt endale ka kaelasalli jääkaruga. Tahtsin osta kaks tükki, et üks siis lastele. Kuid nemad ei suutnud otsustada, kelle omaks peaks siis see uus sall saama. Ja kes neist peaks siis leppima vanadega. Ning arvasid hoopis, et siis pole neil üldse salli vaja. Parem olla ise ka ilma, kui teine saab. Imestasin küll, aga mis seal ikka.

Laevalt tulles hakkasime vaikselt tagasi jalutama. Tegime väikese puhkuse ja istusime Tromso kunstimuuseumi ees pinkidel natukene. Mainisin, et tahan tagasi jalutades minna vaatama ka ühte kirikut ja sellest paar pilti teha. Lapsed muidugi hakkasid jälle natukene vinguma kirikute üle. Et miks me peame neid nii palju vaatama ja kuidas nemad üldse ei viitsi. Sellele tegin lõpu lubades kohustuslikku programmi lülitada kirikutele lisaks ka kõik kunstimuuseumid, -saalid, -galeriid ja -näitused. Ja õnneks oli üks neist just hetkel meie selja taga. Nii, et võisime alustada kohe! Laste suud olid poolelt sõnalt lukus. Rohkem ma kriitikat kirikute liigse külastamise kohta ei kuulnud kogu reisi jooksul. Kuigi kunstimuuseumid oleksin mina ikka hea meelega läbi käinud. Kuid andsin endale aru, et see kõik läheks liiale.

Tromso´s oli meie siin viibimise hetkel maleolümpia. Kohal oli ka suurmeister Kasparov ise. Sõitis meist isegi korra autoga mööda. Jalutasime veel natukene selles armsas linnakeses, pildistasime ära kiriku, käisime mõnes poekeses. Ja siis läksime auto juurde tagasi, kus ootas meid üllatus. Me olime saanud parkimistrahvi! See on see, kui sul ei ole kohalikku kehtivat raha. Parkisin auto ära lootuses, et ehk keegi ei kontrolli. Või no kui kontrollitakse, ehk siis kohe trahvi ei tehta. Asjatu lootus. Trahv oli umbes 40 eurot. Päris suur summa. Tromso´st hakkasime sõitma Narvik´i poole. Tee peal oli vahepeal ilus ujumise koht. Karl ja Eliisabet käisid ujumas. Korra mõtlesin, et seal oleks ilus ka ööbida, aga neid ööbijaid oli seal juba väga palju. Mõtlesime ikka edasi sõita. Kell oli ka alles kuue ringis. Viimasel ajal oleme me vähemalt üheksa-kümneni sõitnud. Kella üheksa ajal jõudsimegi Narvik´isse pärast lõputuid teetöid jälle vahe peal. Narvik ei olnud pooltki nii ilus ja armas linn nagu Tromso. Mõned ilusad majad seal küll olid. Väga ilus ja suur ning uhke kirik. Muidu tundus selline väga tööstuslik linn olevat. Tiirutasime natukene linna peal, käisime vaatamas ühte kirikut, paadisadamat jne (selline tavaline meie linna külastuse plaan). Narvik'ist lahkudes olin mina õnnelik. Kogu plaan oli teostunud. Ning isegi natukene rohkem. Sest sõitsime Tromso'sse ikka tõelise ringiga. Enam suuremaga vist ei saakski.

Siis alustasime sõitu Rootsi suunas. Esimene sihtkoht seal oli Kiruna. Sõitsime jälle üles mägedesse. Merest ja ookeanist eemale. Üleval ühel laiemal teelõigul pidasin korraks kinni, et heita viimane pilk ookeanile. Suhteliselt ruttu hakkasime ka ööbimiskohta otsima. See osutus aga oodatust ja meie eelnevatest kogemustest erinevalt harjumatult keeruliseks. Kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis olid kõikvõimalikud koha juba hõivatud. Ilmselt kohalikud veedavad väga tihti nädalalõppe mägedes. Lõpuks olime juba piiripunktis. Aga siis leidsime ka väga ilusa ja hea koha. Nii ööbisimegi kahe riigi vahel neutraaltsoonis. Ehk eikellegimaal. Tänasel ööbimisel jälle vedas. Sääski ei olnud. Menüüs kiirnuudlid. Laste lemmikud. Igal ööl olid meil külje all mõned kivid. Maastik oli olnud siiani hirmus kivine. Pole vist ühtegi ööd mööda läinud, kui ei peaks magades hoiduma erinevatest kividest. Naersimegi, et ilmselt peame nüüd kodus ka mõned kivid voodisse panema, et tuttav tunne magada oleks koju naastes.

Täna sõitsime siis maha 410 kilomeetrit. Ja kulutasime 19,5 eurot (12,50 polaarmuuseum; 7 kaelasall polaarmuuseumist). Tundus väga vähe. Bensiini Norrast rohkem ei pea ostma. Muuseumipilet oli isegi oodatust odavam. Võrreldes näiteks kullamuuseumi ja esimese saamimuuseumiga, kus mõlemas küsiti meie käest 20 eurot.