SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

ALGUS!

Kui nüüd asi päris ausalt ära rääkida, siis tegelikult ei olnudki meil üldse plaanis minna Põhja-Jäämere äärde. Meie (minu ja minu kolme lapse) plaan oli minna hoopis Musta mere äärde. Hakata Eestist sõitma läbi Läti, Valgevene ja Ukraina. Ning siis suvitada nädalakese Odessas. Kogusime raha ja tegime suuri plaane ilusast puhkusest Musta mere ääres. Pidime sõitma eelmisel suvel. Broneeritud oli meil isegi hotell. Aga siis juhtus nõndamoodi, et mina oskasin rulluiskudega sõites kukkuda ja saada omale kipsis jala. Ja meie sõidul oli kriips peal! Selleks suveks organiseerisid nad seal sõja lausa, et mind eemale hoida. Ei oska öelda, mis minul selle Ukrainaga on, aga sinna mind igal juhul ei lasta. Siis tuligi nii öelda varuplaan. Põhja-Jäämeri! Ja kui nüüd veel ausamalt kõik asjad ilusasti ära rääkida, siis lastele see plaan alguses kohe üldse ei meeldinud. Nemad tahtsid ikkagi soojale maale! Aga ma suutsin nad ringi rääkida! Ja nii me siis otsustasimegi minna. Põhiliseks töötavaks argumendiks sai muidugi see külm Põhja-Jäämeri ise. Sest kolmest lapsest oli seni ookeanis ujumas käinud ainult üks. Eemalt näinud olid nad kõik varem ookeani. Siis samuti Norras ja Atlandi ookeani. Kuna aga siis oli talv, ujumist ei toimunud.

Esimese tõsise sammuna selles suunas ostsin ära laevapiletid Tallinn-Helsinki-Tallinn. Kuna meie eelarve oli üsna tillukene, siis broneeringut tehes ehmatasin alguses kohe ära. Sisestades soovitud kuupäevad, reisijate arvu ja sõiduki, sain kogusummaks umbes 300 eurot. Natukene rohkem süvenedes asjadesse, sain aga aru, et muutes natukene kuupäevasid ja kellaaegasid, saab palju soodsamalt. Lõplikuks summaks jäi 160 eurot. Ostsin piletid ära. Taganemisteed enam ei olnud. Järgmisena panin paika marsruudi. Kuna olen varemalt Soomes, Rootsis ja Norras juba väga palju käinud, siis proovisin nüüd liikuda neid teid mööda, kuhu varemalt ei ole jõudnud. Selle töö käigus tuli välja järgmine teekond: Tallinn-Helsinki-Porvoo-Loviisa-Kotka-Hamina-Lappeenranta-Imatra-Joensuu-Kuusamo-Sodankyla-Ivalo-Inari-Nordkap-Tromso-Narvik-Kiruna-Gällivare-Tornio-Kokkola-Vasa-Uusikaupunki-Naantali-Helsinki. Keskmiselt oli plaanis sõita päevas umbes 500 kilomeetrit. Arvestuse järgi jäi ka paar varupäeva. Reisi kestuseks oli 12 päeva. Mingit muud eeltööd ma ei jõudnud ega ka plaaninud teha. Võtsingi asja vabalt! Et hakkame sõitma ja käigu pealt vaatame, mis toimuma hakkab.

Minu plaaniks oli osta kogu toit kaasa. Siis hommiku ja õhtusöögid. Toitu valmistada priimusel ja ööbida telgis. Lõunasöök oli plaanis kas osta koha pealt, käia kuskil söömas või süüa lihtsalt kaasa ostetud näkse. Näiteks müslibatoonid ja pähklid on selle jaoks väga head. Tegime lastega koos korraliku menüü valmis, arvestades mõistlikkuse piires kõikide soove ja eelistusi. Selle menüüga läksime siis paar päeva varem poodi ja ostsime kogu vajaliku kraami ära. Mõni asi muidugi ununes ja mõnega panime mööda, aga see selgus alles reisi käigus. Üks asi, mis ununes alguses, oli muidugi gaas priimusele. Siis tormasime Karliga kümme minutit enne matkapoe sulgemist gaasi ostma. Õnneks jõudsime ja saime soovitud kauba ikka veel kätte. Kokku kulus enne reisi söögi ja muude vajalike asjade kaasaostmiseks 120 eurot. Telgiga ööbida ei olnud mul plaanis muidugi mitte tasulistes kämpingutes vaid niisama kuskil. Et mitte maksta ööbimise eest. Kuulates enne reisi igasugu soovitusi ja arvamusi jäi mulle mulje, et nendes maades selline "metsikult" ööbimine küll võimalik ei ole. Tuleks ikka korralikult valge inimese kombel käia kämpingust kämpingusse. Otsustasin kõiki neid soovitusi ja hoiatusi eirata ja jääda ikkagi kindlaks oma plaanile.

Hakata lihtsalt minema ja vaadata koha peal kuidas asjad kujunevad. Igaks juhuks aga siiski arvestasin võimalusega, et võib-olla peame ööbima korralikult kämpingutes.

Autoga ei olnud ma ka varem nii ise ja üksi Eestist väljas käinud. Olen küll roolis olnud ja sõitnud üle maailma paljudes kohtades, aga mitte üksi, koos kolme lapse ja oma autoga. Mäletasin, et kunagi pidi autol olema välismaale minnes mingi "roheline kaart". Omas mõttes aga kuidagi arvasin, et ilmselt oli see enne Eesti astumist Euroopa Liitu ja enam ei ole seda vaja. Õnneks taipasin targematelt ikka enne üle küsida! Tuli välja, et on küll vaja. Helistasingi siis kindlustusse ja küsisin mis ma pean selle jaoks tegema. Selgus, et mitte midagi. Saadavad selle ise postiga mulle koju. Suutmata uskuda, et mõni asi võib nii lihtne olla, küsisin igaks juhuks veel kaks korda üle, et kas nii lihtne ongi ja kas ma kindlasti ei pea rohkem mitte midagi tegema? Naisterahvas telefonitoru teisel pool hakkas naerma ja kinnitas, et tõesti nii lihtne see ongi ja ma ei pea rohkem mitte midagi tegema. Ja kolme päeva pärast oligi see kaart mul postkastis! Enne reisi lasin autole ka hoolduse teha ära. Jälle igaks juhuks.

No ja siis kõik see asjade pakkimine ja sebimine ja otsustamine ja meeles pidamine. Omamoodi tore asi, aga samas ka nii tüütu ja vastutusrikas. Kes peab pidama meeles, et kõik vajalik ikka tõesti ka kaasa saaks? Kuigi alati jääb mõni vajalik asi maha ja kaasa saab võetud palju ebavajalikku. Ühe erinevusena kõikide oma eelmiste reisidega võrreldes pakkisin kaasa arvuti. See sai kaasa töö pärast. Kuigi üheks argumendiks oli ka antud lubadus kirjutada mõnest oma reisist natukene. Minu esialgses plaanis nägid asjad välja teistmoodi kui tegelikkuses selles osas. Alguses arvasin, et ma kirjutangi igal õhtul korralikult kokkuvõtte päevast ja siis järgmise päeva jooksul ilmselt saan selle ka postitada. Aga päriselt kujunes asi hoopis nii, et tegin igal õhtul ikka vana viisi paberi ja pliiatsiga kokkuvõtte päevast. Ja nüüd, pärast reisi, püüan need sirgeldused päevade järgi jälle ilusasti taastada ja kenamasse vormi panna. Ning üks asi veel milleks see väga hea on: saab endale kõik palju selgemaks ja arusaadavamaks. Muidu on üks muljete virr-varr, milles kohad, sündmused, päevad ja inimesed lootusetult sassis.

Lõpuks jäigi veel üle ainult asjad autosse pakkida, toad korda teha (et tagasi oleks ikka hea tunne tulla) ja siis minema hakata! Meie väike reisiseltskond koosnes siis minust, Katariinast (14), Karlist (11) ja Eliisabetist (9).