KÜPROST AVASTAMAS!

KOLMAS PÄEV - 17.10.2015.

Hommikul läksime muidugi esimese asjana sööma. Ma pean ütlema, et söök on meie hotellis tõesti väga hea. Eriti meeldisid mulle kõik need hõrgutavad isevalmistatud küpsetised. Soolased ja magusad. Ja ma ikka imestasin jätkuvalt kui palju võib ühe 15 aastase tütarlapse sisse süüa mahtuda! Arvatavasti seetõttu meil see hommikune sööminegi võtab umbes tund aega. Usun, et kui mina prooviks sama palju süüa kui Katariina, siis ma läheks ühel hetkel lihtsalt lõhki. Pärast sööki mõtlesime minna Katariinaga basseini äärde natukeseks. Aga siis saime kokku Mare ja Priiduga. Tegime plaane ja mõtlesime, et alustame oma väljasõiduga homme. Kuid kogu selle asjaajamise käigus (Priit proovis autot broneerida meile ette) selgus, et homme on see ülepea võimatu. Sest siis on pühapäev. Ja pühapäeval ei saaks me autot kätte mitte kuidagi.

Järgmine variant oleks olnud esmaspäev. See ei olnud aga hea variant. Oleksime hea meelega alustanud siiski varem oma väikese reisiga. Seda enam, et Priit pidi lahkuma Küproselt ennem kui ülejäänud seltskond. Jäi veel tänane päev ... see muidugi tähendas, et meil oli asjade pakkimiseks umbes kümme minutit. Hetkega otsustas kogu see seltskond, et just seda me teemegi! Priit broneeris ruttu selle auto ära ja lubas, et oleme pooleteise tunni pärast Nicosias AVIS-e autorendis. Mare tellis igaks juhuks meile  marsruuttakso. Buss pidi pealinna väljuma küll iga viieteistkümne minuti järel. Kuid keegi ei tea, mis kellaaegadel see võiks olla. Seega oli kindlam buss ukse ette tellida.

Kiirustasin basseini äärde Katariinat otsima. Tema oli siiski jõudnud sinna. Tuppa jõudes toppisime kilekotti ruttu nii palju asju kui mahtus. Kohvrit polnud mõtet kaasa vedada ja mingeid muid kotte meil ju polnud kaasas. Üritasin natukene küll mõelda, et mida võtta, mida jätta. Aga nii kiiruga ei tulnud see eriti välja. Kõik tähtsad asjad ehk siis hambapasta, hambaharjad, passid, rahakott ja päikeseprillid said kaasa. Ülejäänud asjad ei olnud nii olulised. Kümme minutit hiljem saime hotelli fuajees kokku. Ja siis bussi peale! Bussijuht viis meid piirile nii lähedale kui võimalik. Tormasime piiripunkti, ületasime piiri. Siis peaaegu jooksime esimese suurema liiklusega tänavale, kust sai takso võtta. AVIS-e kontor ei olnud üldse kaugel meie asukohast, kuid kaardi järgi ekslemine oleks võinud võtta väga kaua aega ja seda meil ei olnud. Oli jäänud umbes pool tundi nende kontori sulgemiseni. Õnneks oli taksojuht nõus meid kõiki korraga peale võtma. Katariina, kui kõige väiksem, puges teiste vahele lihtsalt peitu. Ja sõit oli lühike, sest me tõesti ei olnud kaugel.

Autorendis kohal olles algasid järgmised jamad. Tuli välja, et ilma krediitkaardita pole ülepea võimalik autot rentida. Meie olime aga täiesti krediidivabad. Kellel pole kunagi olnudki, kes ei mäletanud koodi, kellel oli automaat ära söönud kaardi. No ja üks meist oli üldse alaealine. Pakkusime, et maksame sularahas. Kamba peale oleksime saanud küll summa kokku. Aga sularahas ei pidavat saama. Neil pole seifi. Polevat hoida kuskil. Siis mul tuli meelde, et minu täiesti tavaline deebetkaart (kaardi peal isegi kirjas deebetkaart!) on mingites situatsioonides käitunud krediitkaardina. Otsustasime proovida. Kuid 1100 eurot oli liiga suur summa. Ma ei mäletanud küll, et mul kaardimaksetel mingi limiit peal on. Ju siis on. Ega ma ilmselt ise ka ei tea. Priidu nördimust ja reaktsiooni nähes otsustas vaene teenindaja anda meile siiski veel ühe võimaluse. Ta alandas deposiiti 1000 euroni ja proovis uuesti. Ning siis see toimiski!!! Me saime siiski selle auto! Nüüd tuli veel paberid vormistada. Kuna tagatiseks oli minu kaart, tuli ka auto ja kindlustus vormistada minu nimele. Kõik see edasine läks aga kiirelt ja valutult. Ning hetk hiljem istusime juba mõnusalt oma väikeses Chevrolet´s ja sõitsime Priidu juhtimisel lõunasse Troodose mägede poole.

Meie eesmärk oli Agios Ioannis Lampadistise klooster. Troodose mägedes on kümneid väikeseid kloostreid, mis esmapilgul väljast vaadates tunduvad üsna ilmetud. Aga peidavad endas imesid! Kõigi nendes kloostrite seinad ja laed on üleni kaetud uskumatult ilusate freskodega. Tutvudes enne reisi Küprosega tundusid just need kloostrid mulle kõige huvitavamad. Kahetsusega pidin tol hetkel nentima, et sinna me kahjuks ei pääse. Kuid nüüd olime me sinna teel! Küll ikka mõnel võib elus vedada! Sõitsime mööda imeilusatest väikestest mägilinnadest: Galata, Kakopetria, Troodos. Olles suurelt teel maha keeranud muutus tee järjes käänulisemaks, kitsamaks ja aeglasemaks. Üsna lähedalt sõitsime mööda Olümpose mäest, mis on Küprose kõige kõrgem mägi (1950 m). Sealt ülevalt olevat näha kogu saar. Kuna sõitsime esialgu õigest teeotsast mööda, siis otsustasimegi sõita esmalt Kykkose kloostrit vaatama.  Ja freskod siis pärast. Kykkose kloostrisse ongi tehtud ametlikult muuseum. Päris töötav kloostri osa on natukene eemal. Inimesed lähevad kloostrisse ikka põhjusel, et eemalduda meie hullumeelsest maailmast. Kui see maailm iga päev sadade turistidena ikkagi segama tuleks, ei täidaks ju klooster oma otstarvet. Kykkose klooster on rajatud 900 aastat tagasi ja seal hoitakse neitsi Maarja imettegevat ikooni, mille andis kloostri rajajale erak Isaiale keiser Alexios Comnenos. Tänase päevani on ikooni ilmalike pilkude eest varjul hoitud. Kykkose kloostris on samuti väga suur hulk pühakute säilmeid. Omaette vaatamisväärsus on minu meelest viis, kuidas säilmeid eksponeeritakse ja hoitakse.

Kykkose kloostrist sõitsime käänulist mägiteed jälle tagasi. Pedoulasse. Sellist teed, mis sinna orgu viis, ei ole mina vist varem kunagi sõitnud. Tõsistel kõrgusekartjatel ei ole vist asja sellesse kohta. Aga jõudsime oma eesmärgi ehk Agios Ioannis Lampadistise kloostrisse. Pisikene hall kivihoone. Klooster on väga väike. Kattes jälle pea (naisterahvad ei tohi siseneda kloostrisse/kirikusse katmata peaga), sisenesime kirikusse. See uskumatu värviküllus ja ilu ja sügav rahu, mis meile hoones avanes, oli sõnulkirjeldamatu.  Need freskod tõestasid mulle hetkega, et olid kõike seda vaeva, mida me nägime siia jõudmisega, tuhat korda väärt. Pildistada neid ei tohtinud. Saan ka aru. Neid peab ise nägema. Ja vaatama. Kohe põhjalikult. Mulle oleks meeldinud, kui seal oleks olnud üks tool, millel istuda. Siis oleks vaadanud veel kauem. Kloostris elab praegu ainult üks munk, kes on olnud siin juba kolm aastat. Ja ma täitsa mõistan teda. Seda rahu ja vaikust. Ja aega. Et Sul on aega lugeda, mõelda, unistada. Mitte midagi teha. Jalutada. Mitte, et ma tahaks kloostrisse elama minna. Lihtsalt mõnikord unistad ikka sellest, millest tsipakene puudu jääb. Ja eks krooniline ajapuudus vaeva meid kõiki.

Küla vahele tagasi sõites sõitsime seda imekitsast tänavat pidi edasi. Oleks meil natukene suurem auto olnud, poleks me üldse ära mahtunud siia tee peale. Tee oli õnneks ühesuunaline. Ühest küla otsast sisse ja teisest välja. Kohati tundus, et autost välja ei saa ka tulla, sest uksi ei mahu avama. Sõitsime tuldud teed tagasi. Suure tee peale välja jälle. Ja siis Limassol´i. Olime broneerinud endile ühe uhke luksuskorteri seal. Jäime lihtsalt öömaja otsimisega hilja peale ja muud varianti ei pakutud. Kuna meie plaan oli võimalikult suurele osale Küprosest ring peale teha, siis pidime paratamatult ööbima mõned ööd Kyrenia´st eemal. Vaatamata sellele, et meil seal oli makstud hotell koos hommikusöökidega ju olemas. Leidsime oma apartmendi suhteliselt kiiresti üles. Jagasime toad, tõmbasime hinge natukene aega ja läksime otsima kohta, kus saaks õhtust süüa. Lahke taksojuht (juhuslikult leidsime suure 8-kohalise takso) viis meid kesklinnast ikka väga kaugele mere äärde restorani. Sõita oli küll kaugele, aga selle eest oli ilus koht. Kohe mere kaldal. Käisime vettki katsumas. Oli soe! Söögid olid samuti imehead.

Kõht täis söödud soovisime mingi osa maast tagasi jalutada. Kui enam jalutada ei viitsinud, siis võtsime takso. Esimese takso peale (siin ei olnud keegi nõus võtma viite inimest ühe auto peale) läksime mina, Katariina ja Priit. Arvasime, et on turvalisem, kui mõlemas seltskonnas ikka üks meesterahvas olemas. Priit ütles aadressi. Taksojuhile ei öelnud see midagi. Ta lihtsalt ei teadnud, kus see asub. Priit seletas nii palju kui me ise teadsime. Telefonist kaarti ei saanud ta näidata, kuna telefonil oli aku tühi. Ilmselt ei saanud juht sellest targemaks, sest jõudes vanalinna piirile, millest mitte väga kaugel teadsime oma eluaseme olevat, "tõstis" ta meid autost välja ja teatas lahkelt, et kõik mida meil vaja, on siin olemas. Sadam, baarid, restoranid ja muu meelelahutus. Aga sellest, kus asub meie soovitud tänav, pole tal aimugi. Tema kiituseks peab muidugi ütlema, et see tema südametunnistust ei vaevanud kah! Seisime siis natuke aega nõutult. Siis otsisime internetiga kohviku, ostsime kolme peale kaks smuutit ja Priit võlus minu telefonist kaardi välja. Meie tänava leidmine oli aga ikkagi keeruline. Sest Google´is oli sellel teine nimekuju. Leidsime ühe, millest arvasime, et see võib osutuda meie kodutänavaks. Ega meil muud üle ei jäänud kui katsetada. Võimalus täppi panna oli täpselt 50:50. Jalutamise peale kulus meil pool tundi kindlasti. Taksosõidu, kohvikus kaardi uurimise ning otsustamise peale mida, teha kulus ilmselt tunnikene. Igal juhul kui me oma maja juurde lõpuks pahaaimamatult jõudsime (ei pannudki mööda tänavaga!), leidsime sealt eest väga murelikud Mare ja Paavo. Nemad olid arvestanud juba võimalusega, et veedavad tänase öö õues mänguväljakul. Siis tuli meile meelde, et majavõtmed jäid lahku minnes tõesti meie kätte, kuna kõik me olime kindlad, et jõuame esimesena kohale. Mare ja Paavo pidid käima poest läbi, et hommikusöök osta. Nemad oli aga veendunud, et meie oleme igaüks oma tuppa juba magama läinud ja lihtsalt ei lase neid sisse. No õnneks olime me Küprosel, kus tegemist sooja kliimaga. Talvises Eestis oleks väga ebamugav tund aega maja ees oodata. Eriti veel teadmisega, et see ootamine võib kesta hommikuni. Pärast seda kulus meile küll klaasikene veini ära. Täiskasvanutele siis. Katariina läks aga magama.

KÜPROST AVASTAMAS!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 15.-16.10.2015.

Ostsin kevadel endale ja Katariinale reisi sügiseseks koolivaheajaks Küprosele. Oli selline odav pakkumine. Paketi hinnas oli lend Tallinn-Ercan-Tallinn, lennujaamatransfeerid, hotell koos hommikusöökidega ja Kyrenia linnaekskursioon. Lennates pidime tegema vahemaandumise Türgis Antalyas. Poliitika tõttu. Kuna me Küprosel läheme Türgi poolsesse osasse, siis peab lennuk tegema Türgis vahemaandumise. Et siis oleks nagu Türgi siselend. Muidu olevat asi kuidagi vastu rahvusvahelist õigust. No nagu nii ju on! Kui ikka vallutad kellegi teise territooriumi, siis see pole õige asi. Aga kahjuks on maailmas riike, keda sellised pisiasjad ei paista absoluutselt häirivat.

Lennuk maandus, reisijatel alguses ei lubatud, ja siis kästi stjuardesside range pilgu all kõigil turvavööd avada. Kusjuures tõesti käidi ja kontrolliti kõik ükshaaval üle, kas on ikka kõik käsust aru saanud ja seda järginud. No kümne minuti möödudes kästi need muidugi taas kinnitada. Ning vahetus lennuki meeskond. Ühesõnaga bürokraatia, kus täideti väga rangelt järgides kõiki reegleid, tegelikult aga tegeldi lauslollusega. Ning ega eriti mõnus ei olnud 30 kraadises kuumuses seisvas lennukis passida. Õhk sai otsa. Katariina vähemalt sai mis tahtis: väga soe oli! Õnneks muidugi natukene enne, kui asi tundus päris vastikuks minevat ja mõni reisija oleks õhupuudusesse minestanud, tõusime uuesti õhku ning maandusime poole tunni pärast juba Küprose pinnal.

Kell oli peaaegu üksteist öösel, õues aga meeldivalt soe. Jagati meid bussidesse, öeldi hotelli nimed kuhu keegi meist siis transfeeritakse. Enamus eestlasi hakkas kohe vaikselt protestima, et see pole õige hotell. Mina ei osanud selles osas muidugi kaasa rääkida, sest mul polnud enne reisi nii palju aegagi, et süveneda sellesse, millises hotellis pidime olema. Seega võtsime meie Katariinaga asja rahulikult ja istusime ilma igasuguse protesti ja pahameeleta bussi. Natukese aja pärast kutsuti meid küll uuesti bussist välja (peale meie veel umbes 15 inimest) ja paluti minna ühte teise bussi. Ei osanud ma sellegi vastu protestida. Kui nii, siis nii! Pealegi oli see väiksem ja parem buss. Nii siis sõidutatigi meid Kyrenia hotelli Pia Bella. Suurem osa rahvast viidi aga Kyreniast kümne kilomeetri kaugusele. Ma pean ütlema, et mina olin väga õnnelik sellise juhuse üle. Me olime nüüd kesklinnas, kust oli vanalinna jalutada 20 minutit, bussijaam lähedal, samuti supermarket. Linnast eemal oleksime ilmselt väga sõltunud ainult hotellist.

Ega õhtul enam palju teha polnudki, sõime ära söögi, mis lennukis oli järgi jäänud. Sest ootamatult selgus, et sellisel reisil anti lennukis isegi süüa. Mina ei osanud lootagi midagi sellist ja varustasime ennast ise piisava koguse söögiga Tallinna lennujaamas. Ja siis magama. Kell oli üks öösel.
Hommikul kell kümme oli meil kohtumine oma giidiga. Infotund. Kus siis anti meile igasugust erinevat infot suurel hulgal. Pakuti nende poolt ka mõningaid ekskursioone saarega tutvumiseks. Need olid Küprose Türgi osas. Päris Küprose riiki oli võimalik külastada pealinnas Nicosias, kus saab ületada piiri. Olin valinud välja kaks ekskursiooni saare erinevatesse osadesse. Kahe peale oleksid need läinud maksma 200 eurot. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kogu aja ei suuda ma basseini ääres või rannas lesida.

Ja selle imeilusa saarega peab ikka tutvuma lähemalt. Broneerisin reisid ära. Kuid igaks juhuks ei maksnud kohe. Luiskasin natukene ja ütlesin, et mul hetkel ei ole raha. Pean selle alles pangaautomaadist välja võtma. Sest tegelikkuses oli mul tekkinud peas juba üks väike idee. Mõned eestlased olid tundnud huvi autorendi vastu. See autorentimise asi meeldis mullegi väga. Seetõttu küsisingi ühe juba eemalt väga toredana tundunud perekonna käest, kas nemad oleksid huvitatud rentimaks auto meiega koos. Kokku oleks siis viis inimest. Olid küll huvitatud. Leppisimegi kokku, et me teeme seda koos ja üürime auto Küprose kreeka poolelt. Natukene eksitav on küproslaste endi hulgas levinud saare eristamine Kreeka ja Türgi pooleks. On küll Türgi pool, Küprose põhjaosa, mille Türgi anastas jõuga 1974 aastal. Lõuna osa on siiski ametlikult Küprose Vabariik. Nimetatakse aga Kreeka pooleks seetõttu, et seal elavad enamuses kreeklased. Türgi poolel siis türklased. Kreeka poolt üüritud autoga saab tulla ka Küprose põhjaosasse ehk Türgi poolele. Vastupidi aga mitte. Mõtlesime, et alustame oma väikese reisiga homme või ülehomme. Ja nii me saimegi tuttavaks Mare, Paavo ja Priiduga.

Tänase päeva otsustasime lihtsalt puhata. Läksime Katariinaga basseini äärde. Mõnus! Saime ujuda ja päevitada ja lugeda. Väga kaua muidugi ei jaksanud. Minu tavaline viga - ma ei suuda eriti pikalt tegevuseta olla. Paari tunni pärast vahetasime riided ja läksime tutvuma Kyreniaga. Küprosel on väga keeruline asi nende nimedega. Igal linnal on kolm nime: türgi, kreeka ja siis veel inglise keelne. Kasutan inglise keelseid nimesid. Sellisel kujul olid need kirjas ka minu Küprose raamatus. No raamat on mul loomulikult sellelgi reisil korralikult olemas ja kaasas. Olen mõistnud, et reisil on reisiraamat täiesti asendamatu asi. Kui ikka vähekenegi tunda huvi maa vastu, kus viibitakse, siis läheb seda vaja. Kyrenia on väike sadamalinn Küprose põhjakaldal. Käisime vana linnamüüri juppi ja ühte ringtorni vaatamas, vanalinnas jalutamas, ühte kirikut ja ühte mošeed nägime kah. Kirikus pidi olema ikoonimuuseum, aga kirik oli remondis ja muuseum kinni. Siis käisime otsimas rooma katakombe. Otsisime neid kohe tükk aega (pool tundi), aga ei leidnud me midagi. Üks lahke vanahärra juhatas meid hoopis mingi kaljuseina äärde. Koopaid seal küll ei olnud. Paar auku oli näha ainult kaljus. Loobusime lõpuks. Ilmselgelt polnud meile ette nähtud neid katakombe leida!

Läksime hoopis Kyrenia kindlusesse. Enamus kunagisest võimsast kindlusest on säilinud ehk siis võib saada aimu selle kunagisest võimsusest. Kohati on mõned korrused küll puudu. Kindluses asub laevavrakimuuseum. Minu raamatu andmetel asub siin vanim laevavrakk maailmas. Põhja läinud koos suurte veinikannude ja käiakivide lastiga ning koos nendega ka üles tõstetud. Vanust on laeval üle kahe tuhande aasta. Uppunud on umbes 300 aastat enne meie ajaarvamist. Kindluse all on suur veereservuaar. Sinna koguti siis vett, mida kasutati. Ausalt öelda see tundus mulle küll suhteliselt jube, kui sellisest kohast peaks vett jooma. Eks see olegi põhjus miks sellel ajal joodi rohkem näiteks veini.

Kohe kunagise joogivee hoidla kõrval on tänasel päeval kohvik. Läksime Katariinaga kohvikusse. Kohvikus olid minu arvates väga odavad hinnad. Eestiga võrreldes näiteks. Arve oli ainult 13,0 liiri. Ka muuseumipiletid olid odavad muu euroopaga võrreldes - 17,0 liiri. Summa tuleb siis jagada kolmega, et eurod saada. Hakkasime tagasi jalutama. Ühelt väikeselt väljakult leidsin sellise asja, mida ma pole kunagi varem näinud! Olid koerte ja kasside söögikohad. Ehk siis hulkuvatele loomadele. Nagu söödaautomaat lehmadele farmides. Ja vett sai ka. Ühtegi koera ega kassi küll söömas polnud. Enne hotelli minekut käisime veel läbi hotelli lähedal asuvast supermarketist. Ostsime õhtusöögi ja jäätist ja juua. 33,0 liiri eest.

Olin natukene põdenud seda, et kuidas ma ütlen ära homse ekskursiooni (üks neis kahest pidi olema juba homme!). Sest kui me auto üürime siis sõidame nagu nii mööda saart ringi ja näeme veelgi rohkem.Aga hotelli jõudes leidsin ukse vahelt kirja, kus seisis, et soovijate vähesuses tõttu homset väljasõitu üldse ei toimugi. Nii hästi mõnikord asjad sujuvad. Tänan! Ja mina veel muretsesin peaaegu terve päeva sellepärast! Sõime õhtust oma toas. Poole öö ajal tuli meelde, et unustasime rätikud basseini äärde. Katariina viitsis isegi ära tuua need. Ausalt öelda mina poleks viitsinud.

AUTOREIS TAANI!

SEITSMES JA KAHEKSAS PÄEV - 18.-19.08.2015.

Öösel magasime väga hästi. Olime küll suhteliselt maantee ääres, aga tegemist oli väga väikese liiklusega teega. Mingil ajal hommikul leidsime veidi eemal meist ühe auto parkimas. Ilmselt mindi metsa seenele. Või marjule. Eilsest H&M-is käimisest oli kohe reaalne kasu olemas: Karl sai jalga korralikud püksid. Muidu oli tema meil enamus reisipäevi käinud ringi dressides. Kuna juba teel olles avastas ta, et tal ongi kaasa võetud ainult dressipüksid. Lõpuks saime endale viimasteks päevadeks väheke esinduslikuma reisikaaslase! Olles oma kodinad ja kompsud kokku pakkinud võtsime suuna Kalmari poole. Oh seda üllatust küll (lastel) - et ka Rootsis jätkub losse vaatamiseks. Kuid pidev ja järjekindel treening viib sihile: mainides sõna loss, läks Karl kohe elevile küsides, et kas me ikka läheme sinna?

Vastasin, et loomulikult me läheme Kalmari ajalooliselt väga tähtsat (Kalmari unioon!) lossi vaatama. Selle peale ohkas Karl üldse mitte õnnetult (pigem rahulolevalt) ja arvas, et väga tore. Ja ühel ilusalt õhtul toredal külade vahelisel teel sõites ja armsaid maakirikuid nähes, soovis ta minna neid vaatama. Kohe, et sisse jne. Minu imestuse peale, et mis temaga on juhtunud, arvas Karl, et me oleme väga palju käinud suurtes ja uhketes kirikutes. Tema sooviks nüüd näha ka mõnda sellist pisikest ja lihtsalt armast. Kuid õhtuti on kirikud kahjuks suletud juba. Mulle endalegi Karli mõte meeldis ja oleksin hea meelega koos temaga külastanud mõnda väikest ja armast maakirikut. Kalmari lossist kihutasime esimese hooga muidugi mööda. Pidime tagasi sõitma. Kuid see oligi hea, sest siis saime näha lossi teisestki küljest. Lossipargi kõrval oli kohe parkla. Ning kahe tunni parkimise eest pidi tasuma ainult 6 krooni. Ja mis mulle Eestist väljas autoga reisides väga meeldib, on parkimine linnades. Mina oma reiside jooksul ei ole üheski suurlinnas kogenud oma auto parkimisega sellist peavalu nagu näiteks Tallinnas kogu aeg. Ja parkimine on tunduvalt odavam! Kopenhaaageniga ma küll ei oska võrrelda. Seal ma ju teadupärast sain hoopis trahvi. Aga kõikides teistes linnades ei olnud isegi vanalinnas parkimisega probleeme (s.t alati olid olemas vabad kohad). Ning hind vähemalt kaks korda odavam kui Tallinnas. Mulle meeldisid väga mõne linna sildid parklate juures: pargi siia, vanalinna jalutada 3 minutit! Informatiivne, mugav ja väga nutikas!

Kalmari loss on aga tõesti väga ilus. Selline rustikaalne ja võimas. Aga mõneti ka elegantne. Ning see elegantsus on saavutatud mõne väga väikese ja esmapilgul võib-olla märkamatu detailiga. Loss oli väljast ja lossihoovist vaadates väga ilus. Paari ruumi sai niisama sisse. Aga päris sisse me tegelikkuses ikkagi ei läinud. Pidasin kalliks. Meile neljale oleksid piletid läinud kokku maksma peaaegu 40 eurot. Sest ootas meid täna ees veel arvatavalt väga suur väljaminek Vimmerbys. Käisime aga Kalmari lossi poes. Kõikide muuseumide juures on saanud laste üheks lemmikkohaks poed. Müüakse küll nendes kõigis üsna tavalist muuseumi nänni. Ei osta me neist samuti tavaliselt mitte midagi. Aga ikkagi meeldivad! Vaatasime nüüd Kalmari lossi poes ringi. Ja sealt leidis Karl isegi mitu asja, mida osta. Oma reisiraha eest, Karlil oli osa veel järgi, teised kulutasid oma raha H&M-is ära eile. Karl siis ostiski endale jo-jo ja "Reis ümber maailma" mängu. Jo-jo olevat lihtsalt lahe asi. Aga magnetnuppudega "Reis ümber maailma" olevat täiesti hädavajalik asi. Tuletas ta siis mulle meelde minu halba "sõidustiili" Kopenhaageni ringteel, kus nende malelaud koos nuppudega sõitis tagaistmel ringi. Ma ei olnud muidugi kindel, kas peab autos sõidu ajal malet mängima. Selgus, et peab.

Edasi sõitsime me Vimmerbysse. Natukene enne kohale jõudmist jäi mulle silma teeviit Hultsfred´i. Minul hakkas mingi kelluke selle peale helisema peas. Tundus kuidagi tuttav see naljakas nimi. Ja siis tuli meelde! Hultsfredi väljal toimus Astrid Lindgreni raamatus "Vahtramäe Emil" igal aastal augustikuus laat. Ja sõites veel natukene edasi oli tee ääres Hultsfred´i laada reklaam! See oli kuidagi nii tore! Avastada, et see, mida Sa oled kogu aeg (Vahtramäe Emil ja väike Ida on kogu meie pere suured lemmikud!) lugenud raamatust või vaadanud filmidest, on tegelikkuses PÄRISELT olemas. Me oleksime kohe hea meelega põrutanud Hultsfredi väljale laadale. Kuid laadani oli aega. Seega pidime me ikka sõitma edasi Vimmerby´sse Astrid Lindgreni maale. Enne külastasime veel tanklat.

Lindgreni maale jõudes ja autot parkides avastasin, et siin on parkimine tasuline. See tegi küll meele natukene kurvaks. Selline koht, kus küsitakse külastuse eest niigi hingehinda (mina ja kolm last maksime piletite eest 130,0 eurot) ei peaks eraldi veel parkimise eest viite krooni võtma. Ma muidugi unustasin selle pärast maksmata ja summa ei olnud ju suur. Aga ikkagi! Kuid koht ise oli vägev! Kõik need imeilusad ja romantilised väikesed majakesed, tuttavad tegelased ja paigad ja lood. Kõige toredam selle koha juures oligi äratundmisrõõm. Et ma ju tean seda! See on mulle tuttav lugu, ma olen kasvanud sellega koos. Ja Astrid Lindgreni lugudega koos on kasvanud mitmed põlvkonnad. Mina ja minu lapsed. Loodetavasti nendegi lapsed. Minule väga meeldis. Mõnes kohas tundus, et mina olingi suuremas vaimustuses kui lapsed. Eliisabetile muidugi meeldis lastest kõige rohkem. Tema oli tõeliselt õnnelik! Lausa varbaotsteni. Ja loomulikult käisime me läbi kõik poed. Ainukene, kust ostsime, oli aga Pipi kommipood. Sest kommi on lastele väga vaja!

Auto juures sõime veel natukene võileiba. Edasi tuli otsida ööbimise koht. Lapsed arvasid siiski, et on natukene vara laagrisse jääda. Neile kohutavalt meeldib autoga sõita. Olen nüüdseks tegelikult juba aru saanud, et nende jaoks on reisi parim osa autosõit. Ei pea midagi vaatama, kuskil käima ega midagi tegema. Võib rahumeeli tagapingil malet mängida! Ja Katariina ilmselt ei pane mitte midagi enda ümber tähele, sest temal on nina kogu aeg raamatus. Kui ei pea just telefonist teed jälgima mulle. Otsustasime, et sõidame Stockholmi kiirtee poole siis natukene veel edasi. Küll me sealt leiame mingi koha ikka. No selle koha leidmine osutus siiski raskemaks kui me arvasime. Leidsime küll väga ilusa puhkekoha tee ääres. Aga kuna tegemist oli looduspargiga, siis ei tohtinud seal telkida. Kuid koht oli väga ilus ja meeldis meile. Otsustasime õhtusöögi ära teha ja pärast mõelda mis saab ööbimisest. Katariina tahtis autos magada uuesti. Mulle ja Eliisabetile see mõte kohe üldse ei meeldinud. Lõpuks panime siiski natukene teest eemale varjatud kohta telgi üles ja lootsime, et keegi ei tule meid keset ööd trahvima.

Trahvi me ei saanud. Öösel keegi meid üles ajama ei tulnud. Väga kaua küll ei julgenud põõnata. Pool kaheksa pakkisime telgi kokku. Viimast korda siis selle reisi jooksul. Sõime hommikust ja nüüd oli suund juba Stockholmi poole. Väikese peatuse tegime Järnas. Pidin sealt tooma koolile kaks kasti flööte ära. Jah, ja siis oli veel üks kohustuslik peatus. See oli Karli nõudmisel. Sest muidu poleks reis mitte midagi väärt olnud. Ühesõnaga: reisi tegi tõeliselt lahedaks alles selle viimane päev ehk käik MacDonalds´isse. Vähemalt Karli arvates. Minule ja Katariinale see väga ei meeldinud. Või õigemini ei meeldinud see ümbrus. Koht ise oli täiesti normaalne. Viisakas, puhas, isegi meeldiv võiks öelda. Aga kogu see Stockholmi eeslinnade ümbrus ja rägastik ja mustus. Katariina arvas selle peale, et Eestis on ikka nii hea ja ilus elada! Et meil ei ole nii koledaid kohtasid. Ega see suurlinnade kaugem ümbrus tõesti väga ilus alati ei ole. Samas on kindlasti kaunimaid paiku võrreldes nn Suur-Stockholmiga. Aga jõudsime järeldusele, et mida suurem linn, seda suurem on kole eeslinn. Ja küll on hea, et Tallinn on nii väike. Seega on väike ka mitte nii väga ilus Tallinna lähiümbrus.

Aga jõudsime ilusasti sadamasse. Käisime veel sadama kõrval asuvast poest läbi. Ostsime laeva peale õhtusöögi ja natukene hommikuks midagi. Täna öösel saime üle pika aja jälle voodis magada. Ja nõnda saigi läbi meie väike reis Taanimaale. Kui nüüd paari sõnaga kirjeldada riiki, kus viimase nädala veetsime, siis see on armas ja suursugune. Suursuguselt armas! Mõned päevad olime Rootsiski. Rootsimaal oleme käinud aga väga palju kordi. Ja alati on see väga tore olnud!Vimmerby päeval sõitsime 324 kilomeetrit. Raha kulutasime 81,0 rootsi krooni Kalmari lossipoes ja parkimine; 135,0 krooni kommipoes ja 130,0 eurot (kaardimaksed nad arvestavad eurodes) Vimmerby´is Lindgreni maailma piletid. Ning Stockholmi sõitmise päeval sõitsime ka umbes 300 kilomeetrit. Täpselt ei teagi, sest kirjutasin selle küll kuhugile üles, aga kuhu, ei mäleta. Raha kulus hamburgerite peale 22,0 eurot, poes ka umbes 20,0 euro ringis.

Kogu reisi peale kokku sõitsime maha 2727 kilomeetrit. Nii ilus number tuli kokku! Peaaegu kaks korda vähem kui eelmise suve reisil Põhja-Jäämere äärde. Aga olime nüüd ka lühemat aega teel. Raha kulus meil koha peal olles 652,0 eurot. Sinna siis juurde veel laevapiletid Tallinn-Stockholm-Tallinn 360,0 eurot. Kaasaostetava söögi peale kulus 80,0 eurot. Ning kõik kokku siis 1092,0 eurot. Ühe reisiselli peale 273,0 eurot. No ja mida ei arvestanud siia, oli meie arve Nyborg´is H&M-is. See päris reisikulude alla ei lähe. Ilma selle arveta poleks meie reis kuidagi kehvem olnud. Bensiini peale kulus üllatavalt vähe, sest vahemaad ei olnud pikad. Samas kulus väga palju raha sillaületustasudeks (peaaegu 170 eurot). Ma ei tulnud isegi selle peale, et uurida enne reisi järgi millised need summad on. Aimasin küll, et Rootsi ja Taani vaheline sild võib olla tasuline. Aga et nii kallis! Kuid võib-olla oligi hea, et ma seda kohe esimese asjana välja ei uurinud. On tõenäoline, et see oleks mind ära ehmatanud ja siis ei oleks meil seda suurepärast reisi Taanimaale olnudki.

Sügisesel koolivaheajal sõidame Katariinaga aga Küprost avastama!

AUTOREIS TAANI!

KUUES PÄEV - 17.08.2015.

Hommikul võtsime asja rahulikult. Aega meil oli. Ärkasime hilja. Sõime oma igahommikust putru. Nüüd pidime hakkama Rootsi poole tagasi liikuma. Täna öösel oli plaan ööbida juba Rootsi riigis. Uurisin natukene enne sõitma hakkamist ikkagi kaarti. Et äkki saab valida sellise tee, mida mööda me ei ole veel sõitnud. No ja alati leiab mõne sellise tee! Saarel, millel hetkel asusime, olime veetnud kõige rohkem aega Taanis. Kuidagi oli see kujunenud meie lemmikkohaks. Siin olid kõige ilusamad majad, külad ja lossid. Ei olnud ühtegi suurlinna. Kõik väikesed, armsad ja kodused. Nüüd oli isegi kahju lahkuda, sest olime tundnud ennast siin väga hästi. Aitäh Funen´ile!

Tagasiteel mõtlesime käia läbi siiski Nyborgist. Tulles me linna sisse ei sõitnud. Nüüd jäi ta aga jälle tee peale. Lapsed arvasid küll, et sõidame kohe kõige otsemat teed Rootsi. Aga mina tahtsin ikka veel viimases lossis Taanimaal ära käia. Ja Nyborgis on loss! Päris eakas veel pealegi. Ehitatud umbes aastal 1170. 200 aastat ehitamisest alates oli Nyborgi loss ka Taani assamblee (varasem eelkäija Taani parlamendile) asukohaks. Aastatel 1183 kuni 1413 oli Nyborg Taani pealinnaks. Sajandite möödudes oli loss lõpuks küll varemetes. Pärast II maailmasõda ehitati loss jälle üles ja tehti muuseumiks. Tõsi, endisest neljast tiivast koosnevast lossist taastati ainult üks pikitiib. Juulis ja augustis igal teisipäeval umbes kell seitse õhtul, jalutab vahtkond läbi Nyborgi tänavate. Sellega hoitakse elus 18-ndast sajandist pärit traditsiooni kontrollimaks, kas kõik linnas asuvad lõbustusasustused on uksed sulgenud õigeaegselt. Seda ma muidugi ei oska öelda, kas siis neil kahel suvekuul, peavadki teisipäeviti olema kõik kohvikud, restoranid ja muud sarnased kohad kella seitsmest kinni. Või nad siiski reaalselt ei järgi seda kunagist linnavõimude ettekirjutust.

Aga Nyborgi kohale jõudes, meeldis mulle isegi rohkem kui loss, lossi läheduses asuv kaupmehe maja. Tegelikult ei teadnud ma üldse, et seal on selline muuseum. Mulle jäi silma lihtsalt see fantastiliselt ilus vanaaegne maja. Ning kui juba midagi niiviisi silma jääb, siis peab minema kohe vaatama. Astusime sisse. Ja seal sees oli väga huvitav. Ühes toas olid õmblejad. Rääkisin nendega natukene juttu. Nemad õmblesid keskaegseid kostüüme. Samadest materjalidest nagu keskajalgi. Valmistatud samal viisil, värvitud samade värvidega. Neid võis ka selga proovida. Aga sellest me siiski loobusime. Nägid nad meie jaoks liiga uhked välja. Parasjagu olidki valminud ülikute riided. Edasi minekuks piletit ostes selgus, et saab osta pileti korraga kahte kohta - kaupmehe maja ja loss. Ei pea üldse kahtlema, et just seda ma tegingi! Rikka kaupmehe majalgi oli vanust sadu aastaid. Massiivsed tammepuidust põrandad olid kiivas ja viltu, seinad tumedaks tõmbunud, ahjud ja korstnad olid tahmunud läikivmustaks. Aga kõik see kokku nägi välja imeilus! Vanade majade puhul mulle meeldib alati mõelda kuidas seal kunagi on elatud ja oldud ...

Maja sisehoovis oli üks töömees. Ta juhatas lapsed hoovi nurgas olevate klotside juurde. Need olid Nyborgi vanalinna majade maketid. Seal oli kaupmehe maja, loss, kirik. Nendest sai teha uue linna või järgida juba olemas olevat. Meesterahvas näitas mulle veel ümberkaudseid maju, rääkis natukene nende ajaloost ja otstarbest. Tema oligi see, kelle käest sain teada, et tänaseks päevaks on Nyborgi lossist alles ainult neljandik. Oma targast raamatust ma sellist infot ei leidnud. Seal oli lakooniliselt ainult kirjas, et loss ehitati üles pärast II maailmasõda ja avati muuseumina. Ma olen selle reisi jooksul pannud tähele, et taanlased tunnevad oma kodukoha ajalugu väga hästi. Nad teavad sellest üllatavalt palju, räägivad sellest hea meelega, on väga uhked oma teadmiste üle oma küla/linna/riigi kohta. Aga siis tuleb nagu mingi sein ette. Kuskilt maalt lõpevad need teadmised ära. Ja ka huvi. Hea näide oli Kopenhaageni infopunkti preili, kes rääkis mulle siiralt, et tema teab ainult Kopenhaagenist. Ülejäänud Taanist ei tea tema mitte midagi. Enamus taanlasi loodetavasti muidugi ikka teavad oma riiki paremini ja vast midagi ikka neid ümbritsevast muust maailmast ka. Aga kui me lõpuks lossi jõudsime, läks meil ringkäik väga kiiresti kuni selle hetkeni, kui Karl leidis raudrüüd. Ning avastas, et neid võib ka selga proovida. Järgmised pool tundi me riietasime Karli raudrüüdesse. Ja siis pärast jälle lahti.

Kaupmehe maja ja ka lossi poes olid tasuta postkaardid, mida igaüks võis kaasa võtta. Valisime sealt meiegi mõned kaardid. Olles muuseumides lõpetanud, jalutasime tagasi auto juurde, mille olime jätnud infopunkti ette. Võtsin autost paar pastakat, istusime infopunkti ette ja kirjutasime kaardid kohe valmis. Samast kõrvalt saime margid osta ja kaardid posti panna. Vanaemale ja vanaisale ja issile ja tädile ja koju. Saadame alati reisil olles koju kaardi. Et me varsti jõuame. Infopunkti lähedal oli jalakäijate tänav. Jalutasime sellel natukene. Varsti pistis Karl kisama:"Katariina vaata, Katariina vaata!" No asi, mida Katariina pidi kohe vaatama, oli pood. H&M. Kuna meil kiiret kuskile ei olnud, siis läksime kõik koos Katariinaga poodi. Poest tulime välja kahe kilekoti täie riietega. Karl sai kaks paari teksaseid. Katariina sai kaks kleiti ja kampsuni. Eliisabet sai püksid. Minagi sain ühe kleidi. Ja siis veel mingit pudi-padi igaühele natukene. Pean ütlema, mõnes riidepoes, mille bränd on ka näiteks Eestis olemas, on meil siiski suhteliselt kehv kaubavalik. Samuti on meil alati vähem allahindluseid kui mujal lähiriikides. Tänagi oli H&M-is enamik kaupa 70% alla hinnatud. 

Nyborgist sõitsime otse sillale, mis ühendas Funen´it ja Zealand´i. Sillal oli selline külgtuul, et auto teel hoidmine oli päris keeruline. Eriti hädas olid suured rekkad. Mingil hetkel sattus üks selline minu ette sõitma. Meeletu tuule käes edasi rühkiv ja teel vänderdav veoauto tundus mulle aga liiga ohtlikuna. Sõitsin mööda ja üritasin oma autoga hakkama saada. Zealand´ist sõitsime nüüd otse läbi. Enne päris Taanist lahkumist käisime veel bensiinijaamas. Mul oli järel sularaha. Taani kroonid. Soovisin need ära kulutada bensiini ostmiseks. Maksin ilusasti kassase ära kogu oma raha. Auto juurde tagasi jõudes ei saanud ma aga hakkama ikkagi tankimisega. Ei tulnud sealt tilkagi bensiini. Läksin siis natukene löödult (et nii rumalaks osutusin!) kassasse tagasi ja palusin abi. Noormees tõttaski kohe appi. Küsis tšeki mu käest. Piiksutas selle korra tankurist läbi ja tuli küll bensiin! Sellist süsteemi polnud mina enne näinud. Pärast tankimist tegime veel peatuse lõunasöögiks. Lõuna söödud, ootas meid järgmine sild. Ehk siis jälle see kõige suurem ja uhkem. Ja endiselt kõige kallim. Tuulega pidime ikka võitlema ja nüüd veel pikemalt. Aga lõpuks olime õnnelikult Rootsimaal. Võtsime suuna Karlskrona poole. Seal käisime poes jäätist ja saiakesi ostmas. Ilmselt ostsime ka midagi söögiks. Muidu me poleks sinna läinudki. Kuna ei jäätis ega saiakesed ei ole minu suured lemmikud, siis ei ole minu ära rääkimine ainult nende pärast poodi minekuks, sugugi kerge. Nii et, midagi pidi olema veel ...

Nüüd hakkasime ka ööbimiskohta otsima. Sõitsime kiirteelt maha. Kõik, mis vaja, oli meil olemas. Isegi vesi oli meeles püsinud. Hommikul olime suure nõu täitnud. Otsimise käigus leidsime imearmsa külakese mere ääres. Seal olid mingi kindluse varemed. Tegemist oli ilusa kohaga ja Karl soovis sinna jääda ööbima. Kuid seal oli selline meeletu tuul ikka veel, et mina ei olnud sellega nõus. Mulle tuul ei meeldi! Sõitsime ainult natukene edasi. Külast välja. Ja leidsimegi tee ääres männimetsas väga ilusa koha. Tuulevaikse. Õhtu nagu õhtud ikka: söök, tee ja saiakesed. See aasta on naljakas suvi. Sääski ei ole üldse. Lapsed tuletasidki meelde meie eelmise aasta reisi Põhja-Jäämere äärde, kus iga päev võitlesime miljonite sääskedega.

Täna sõitsime 459 kilomeetrit. Raha kulus 80,0 krooni Nyborgi muuseumid, 73,0 margid, 235,0 bensiin. 52,0 eurot sillaületus. Ja 42,0 rootsi krooni poes.

AUTOREIS TAANI!

VIIES PÄEV - 16.08.2015.

Eile õhtul ringi tehtud plaanid tähendasid seda, et me ei ööbi Taani mandri osas mitte ühtegi ööd, erinevalt varem tehtud plaanidest. Sõidame seal lihtsalt ühe päeva ringi, vaatame ära need kohad, mida näha soovime ja tuleme ööbimise ajaks uuesti tagasi Egeskovi. Telgi pakkisime küll hommikul ikkagi kokku, sest kämpingu reegel number viis ütles, et järelvalveta telgid teisaldatakse! Olles ise mandril, oleks meie telk siin ilmselgelt järelvalveta. Aga meil läheb teda veel vaja. Seega tuli telk ka kaasa pakkida. Kuna ees ootas pikk päev plaanisin hommikul vähemalt kella üheksast liikuma hakata. Mingi ime läbi me ka punkt kell üheksa suutsime startida.

Taani kõige suurem vaatamisväärsus (vähemalt laste jaoks!) on muidugi Legoland. Aga meie tegime sellise otsuse, et meie sinna ei lähe. Karlil oli muidugi suur soov minna. Siiski titest peale olnud tõeline Lego fänn. Aga esimene põhjus oli muidugi meeletult kallis hind, mis pani mind mõtlema. Teiseks oli meil soov minna tagasiteel Rootsis Astrid Lindgreni maale Vimmerbys. Ja kui hakkasime valima kumb, siis selguski et meist tugev enamus (3:1) on Vimmerby poolt. Seega oli otsustatud. Ning Karlgi leebus suhteliselt kiiresti. Kopenhaagenis käisime meeletu suures Lego poes ka, mis pooleldi oligi juba nagu muuseum. Vast see kompenseeris natukene seda otsust. Täna ootas meid ees veel üks sild. Sellest võis tasuta üle sõita. Ja pärast silda olimegi mandril jälle. Esimene eesmärk oli meil Aarhus.

Ma ei tahtnud sõita sinna kiirteed pidi. Seega sõitsime natukene väiksematel teedel. Teele jäi näiteks Horsens: Vitus Beringi sünnilinn. Meie käisime siin tankimas. Üllatavalt kaua oleme tankimata läbi saanud. Taanis võtsime nüüd kütust esimest korda. Bensiinihind on enam-vähem sama mis Rootsis. Kallim muidugi kui Eestis, aga pole ka mitte midagi hullu. Osta    tuleb.

Aarhus´i jõudes juhatas meie uhke aparaat meid millegipärast sadama territooriumile. Olin natukene hämmeldunud. Et miks meid kuskile pärapõrgusse mingile tühermaale veeti? Ringi vaadates nägin aga meeletult suurt parklat, kuhu palju inimesi sõitis, oma auto parkis ja siis minema jalutas. Otsisin oma targa raamatu ja sealt vahelt Aarhus´i kaardi välja. Natukene süvenedes sellesse, sain aru, et meie aparaat on geniaalne! Vanalinn oli meie parkimise kohast umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tasusin automaadis kahe ja poole tunni parkimise eest ainult 10,0 krooni. Kohe jalutasime ka meie sadamast vanalinna poole. Tahtsime minna viikingimuuseumisse. Aga kuna täna tegemist pühapäevaga, siis loomulikult oli see kinni.

Käisime siis Toomkirikus. Ehitatud aastal 1201. Hävis tulekahjus 14 sajandil. Ehitati üles uuesti 15 sajandil. 16 sajandil kaeti enamik kiriku seinu freskodega. Pärast reformatsiooni värviti need jälle uuesti valgeks. Kuid praeguseks on paljud neist uuesti restaureeritud. Aarhus´i toomkirik on Taani pikim katedraal. Kiriku suurim vaatamisväärsus minu jaoks oli aga Bernt Notke viieosaline altar aastast 1479.

Kuna viikingimuuseumi me siin linnas ei saanud, otsustasime minna kiriku kõrval asuvasse Naistemuuseumisse, mis oli tänasel päeval avatud. Midagi väga huvitavat, peale äärmiselt toreda ja sõbraliku piletimüüja, seal silma ei hakanud. Jalutasime sadama ja auto poole tagasi. Karl, kui kõige parema suunataju ja orienteerumisvõimega perekonnaliige, arvas, et me tulime ikka väga suure ringiga alguses. Ning et tema teab täpselt, kuidas me peaksime minema. Usaldasime end Karli hoolde. Tegelikult olin ma muidugi nõus tema suunaga, päris võssa ei laseks ennast viia. Lähenesime nüüd sadamale teisest küljest. Mis oli tõesti kõige otsem viis jõuda autoni. Lonkides seal lõputul tühermaal, kus kuidagi vastupidiselt ootustele liikus väga palju inimesi, leidsin ma äkki klaveri. Keset suurt ja tühja platsi oli üksik laternapost ja selle all klaver. Vaatepilt oli rabav! Seisin ja jõllitasin tükk aega. Karlgi oli märganud pilli. Jalutas klaveri juurde, tõstis kaane üles ja mängis. Pilt minu silme ees muutus veel sürrealistlikumaks. Lihtsalt seisin ja vaatasin. Lõpuks taipasin vähemalt kotist fotoaparaadi otsida ja mõned pildid teha lapsest ja klaverist. Klaver oli küll hirmsasti häälest ära. Kuid hääl oli siiski olemas.

Aga järgmisena sõitsime me Silkeborgi laipa vaatama! Jah, minu soov oli näha kindlasti ära Tollund´i mees. Tegemist siis 1950-ndal aastal rabast leitud meesterahva laibaga, kes soodsas pinnases üllatavalt hästi säilinud. Alguses arvati, et tegemist kaasaegse mõrvaga, kuna laibal oli kaelas veel poomisköis. Kohale kutsuti esimese asjana politsei.

Täpsemal uurimisel selgus siiski, et laibal vanust tuhandeid aastaid. Tollundi mehe eluajaks määrati süsinikmeetodiga 400-350 enne Kristust ehk siis varane rauaaeg. Pärast leidmist eemaldati tema pea kehast uuringute jaoks ning säilitati polüetüleenglükoolis. Keha aga lagunes kahjuks. Nüüdseks on keha taastatud vanade fotode järgi silikoonist algses asendis ja ühendatud uuesti peaga. Isegi poomisköis on kaela ümber tagasi pandud. Ausalt öelda seal muuseumis klaaskapi ees seistes ja vaadates vaest tapetud meest, ei ole küll aru saada, et keha kuidagi erineks peast. Ilmselt on taastajad teinud väga head tööd. Kindlaks on tehtud mehe surma põhjus poomise läbi (eks kõige tõsisem ja esmane argument selle poolt oli leidmise hetkeni kaelas püsinud köis), viimane söömaaeg jne.

Segaseks on jäänud aga mehe poomise põhjus. Siiski arvatakse, et tegemist on ohverdusega jumalatele. Samast piirkonnast, kus Tollundi mees, on leitud veel umbes viis laipa samast ajajärgust. Üks neist, naisterahvas, isegi erinevatel andmetel kõigest 40 või 80 meetri kauguselt üksteisest. Erinevad andmed tulenesid muuseumi enda infotahvlitelt: ühes saalis oli märgitud selleks 40 meetrit, teises 80. Saa siis aru kumb õige! Silkeborgi muuseum asub aga Silkeborgi mõisas. Peamine vaatamisväärtus ongi Tollund´i mees. Ning tõesti, enamus külastajaid käibki selles suhteliselt väikeses ja kõrvalises kohas, ainult maailmakuulsa laiba tõttu. Ja pean tunnistama, et nii oli ka meiega. Edasi sõites jäi tee peale meile veel Herning. Linnakesest läbi sõites jäi mulle silma silt - Herning´i loss. Mõtlesin vaatama sõita. Kui me siis seal lossi juures olime, ütles Eliisabet:" Emme see on jälle mõis!" Jah, kusjuures selline pisikene. Me ei hakanud autost väljagi tulema.

Edasi sõitsime Esbjerg´i veel mehi vaatama. Nüüd on aga tegemist lausa nelja mehega. Kes kohtuvad merega. Man Meets the Sea. Tegemist on nelja hiiglasliku istuva mehe kujuga. Oi, kuidas need kujud mulle meeldisid! Mõjuvad väga võimsate, kindlate ja rahulikena seal tuulise ja muutliku mere ääres (tegelikult ookeani ääres: olime ju teisel pool Taani mandriosa ning ees loksus Altandi ookean!). Kujud on 9 meetrit kõrged ning vaatavad kõik kaugele merele. Skulptuurid on loodud kohaliku omavalitsuse 100-nda juubeli puhul Svend Wiig Hanseni poolt Esbjerg´i kalandus- ja meremuuseumi juurde 1995-ndal aastal. Samas kujude jalgade ees oli ka imeilus rand. Täna oli väljas küll punane lipp - liiga külm ja liiga tuuline. Ja meie sellel reisil ju teadupärast ei uju! Piirdusime mõne pildiga hiiglaslikest meestest. Selle mõne pildi pärast pidin ma muidugi tükk aega ootama.

Mulle ei meeldi väga võõrad inimesed piltidel. Seega tuli oodata silmapilku, kui kedagi ei ole kujude juures, et teha need mõned fotod. Aga suutsin sellise hetke ära oodata. Lapsed muidugi nii kannatlikud ei olnud. Nemad istusid ammu autos raamatute taga juba. Esbjerg on kunagi olnud väike kalurite küla, millest tänaseks päevaks on saanud üks Taani suurimaid kaubasadamaid ning põhjamaade kütuse transpordi keskus. Sõitsime läbi veel ka Ribe´st. Käisime seal poes jäätist ja saiakesi ostmas ja tegime tiiru vanalinnas. Ribe on Taani kõige vanem linn! Tegelikult on tegemist isegi Skandinaavia vanima linnaga. Armas, väike ja kodune. Nagu enamus Taani väikelinnu. Ribes on kaks viikingimuuseumi. Kuid meie olime siin sellisel kellaajal, et kõik vähegi huvitavad kohad on juba suletud. Kahju oli mul sellest küll. Muuseumite lahtiolekuajad on siin suhteliselt lühikesed. Suvisel perioodil keskmiselt nelja-viieni. Talvel veel vähem. Mulle oleks meeldinud kui nad oleksid lahti näiteks kella kaheksani. Siis me saaks ühe päeva jooksul vaadata ja näha ja avastada palju rohkem. Nüüd on aga tohutult kahju neist kohtadest, mis nägemata jäävad!

Samas annan endale siiski aru, et kõike ei suuda ega jõua kunagi ära vaadata. Aga sellele vaatamata jäävad need "nägemata asjad" natukene hinge kriipima. Ikkagi tahaks ju. Mis siis, et ei saa! Ribe´st sõitsime aga küll otse tagasi Egeskov´i. Meie ööbimispaika. Kohale jõudsime suhteliselt hilja. Õues on juba hämar. Katariina ja Eliisabet said seda kiiremini telgi üles. Meie Karliga tegime õhtusöögi ruttu. Söök söödud, jõime veel teed ja sõime Ribe´st ostetud saiakesi. Ma ei ole kunagi varem nõustunud selliseid asju ostma. Aga pidin jälle oma sõnu sööma ja tunnistama Karli nõudliku pilgu ees, et tegelikult olid need konkreetsed šokolaadisõõrikud imehead ja viisid keele alla! Mis sest, et ebatervislikud. Maitse oli taevalik! Ja ma ei ole kunagi varem oma elus ka dušširuumis söönud. Siin kämpingus oli nimelt ainuke pink, millel istuda, köögi kõrval dušširuumis. Seega me juba teist päeva järjest sõime seal. Ja teist päeva järjest olime me ka ainukesed külalised kämpingus.

Sõitsime täna 528 kilomeetrit. Raha kulutasime 55,0 krooni poes, bensiin 482,0 krooni, muuseum ja parkimine Aarhus´is 60,0 krooni. Kokku siis 597,0 taani krooni.

AUTOREIS TAANI!

NELJAS PÄEV - 15.08.2015.

Täna hommikul ärkasime siis kämpingus. Pärast ebamugavat ööd autos, oli nüüd telgis ikka väga hea magada. Varsti hakkas vihma sadama. Ja mitte ainult vihma. Tuli väga kõva äike! Mulle äike meeldib! Nautisime siis seda telgis vedeledes ja lugedes. Lõpuks pidime aga ikkagi välja ronima. Sellises madalas kohas nagu asus meie kämping võib vihm muidugi olla äärmiselt ebameeldiv. Nüüdki oleks pikema saju puhul ilmselt osad muruplatsid ja teed muutunud porimülgasteks. Käisime dušši all kõik ära. Asjad kokku pakitud, söök valmistatud ja ka ära söödud, läksin administraatori juurde, et meie kämpingus ööbimise eest tasuda. Ööga oli eelmise õhtu hinnale lisandunud sujuvalt 40,0 krooni. Minu imestuse peale, et õhtul öeldi teine hind, tegi naisterahvas umbes sama imestunud näo ja nentis, et ju ta siis eksis. Nii lihtsalt see siis käibki! Kuidagi pooleldi vabatahtlikult, pooleldi administraatori survel, ostsin ka siis selle 110,0 kroonise kämpingupassi. Ausalt öelda ma päris täpselt aru ei saanudko lõpuni välja, et miks seda vaja on. Kokku maksin öö eest hommikuse seisuga siis 385,0 krooni.

Sõitsime Kerteminde´sse. Mulle tohutult meeldis selle linnakese nimi. Nii armas! Võib-olla natukene sellegi pärast, et meenutab minu nime. Käisime toidupoest läbi. Meie lõunasöögi materjal hakkas otsa saama. Täiendasime seda ja muidugi oli vaja ka jäätist osta. Ma ei suuda aru saada, kuidas lapsed suudavad nii palju jäätist süüa! Aga samas suutsin ka mina lapsena seda ikka lõpmatusena endale sisse ajada. Mingi laste värk! Linna peal jalutades leidsime väikese majamuuseumi, mis oli täiesti tasuta. Maja oli väga vana ja ilus. Ning tänaval oli imearmas silt, mis kutsus kõiki sisse vaatama. Loomulikult tõmbas see silt meidki sinna hoovi. Käisime muuseumi keldrist pööningule läbi. Tegemist oli vana käsitöölise majaga, mille juurde kuulus ka väike tagaaed. Kunagine ürdiaed. Nüüd asus majas kohvik ja muuseum. Ja hoovis olid vanaaja jalgrattad, mida võis ka proovida. Lapsed sõitsid tükk aega nendega mööda munakiviteed ringi. Sai Karli algatusel ja õhutusel peetud maha paar võistlustki. Päris lõbus oli! Aga ilmselt mitte väga mugav seal sadulas rappuda, kui rattad üle kivide sõidavad.

Kerteminde oli tõesti nagu muinasjutulinnake oma väikeste armsate ja värviliste majade, kirjute uste, tohutute lillesülemite, naeratavate inimeste ja väga-väga paljude koertega. Üldse ei ole ma kuskil näinud nii palju koertega inimesi kui Taanis. Kerteminde üks sõpruslinnadest on Loksa muuseas. Jalutasime läbi ka infopunktist, et täpsustada viikingite matusepaadi asukohta. Nimelt pidi Kerteminde lähedal olema üks viikingi muuseum. Saime täpsemad selgitused ja asusime otsima. Sildid näitasid kõik õigesti ning me jõudsime eksimatult kohale. Vihma aga hakkas kohale jõudes sadama uuesti. Katariina ei viitsinud autost välja ronida: jäi lugema sinna. Lugemine on küll väga tore tegevus, aga Katariina on meil viimasel ajal ainult nina pidi raamatus.

Ladby viikingimuuseum on ehitatud kohale, kust on leitud (kusjuures ainukene Taanis seni!) Ladby viikingite matusepaat. Laev avastati 1935 aastal. Leidmisel kaevati ta täiesti lahti uurimiseks. Hiljem ehitati laevale ümber muuseum. Ehitis kaeti pealt mulla ja muruga samamoodi nagu viikingid kunagi tegid. 2007 aastal ehitati laeva ümber uus hoone. Originaallaev on nüüd pandud klaaskappi. Väljast vaadates on tegemist suhteliselt sümmeetrilise künkaga, mis peaks olema väga lähedane oma algsele kujule. Originaalist väikese jalutuskäigu kaugusele on ehitatud teine muuseumihoone, kus on eksponeeritud täissuuruses koopia matuselaevast. Laev on sisustatud arvatavalt sarnaselt tolle 10 sajandil maetud rikka viikingikuninga matusepäevale. Laeva ninas on uhke voodi, millel lamab suursugustes rõivastes kuningas.

Tema voodi ees on ori, et kuningat ka pärast surma teenida truult. Ümber voodi on korvid, kannud ja muud nõud toidu ja joogiga. Pool paadist võtavad enda alla kariloomad. Kuningal ei tohi teises maailmas millestki puudust tulla! Loomulikult maeti ainult ülikuid ja väga rikkaid viikingeid selliselt. Esemed, milleta mitte kunagi ei maetud ühtegi meest, olid tema relvad. Ning naistele pandi teise ilma alati kaasa puusal kantav nuga ja ehted. Kuningatele ning teistele rikastele meessoost ülikutele anti tavaliselt seltsiks kaasa ka naisterahvas. Üldise tava kohaselt oli see armuke, kes pidi oma elu loovutama. Väga harva, võib arvata, et isegi mitte kunagi, ei leidnud kohta surmapaadis päris ametlik naine. Sest tema kohus oli kasvatada suureks (tolle aja mehed surid üsna noorelt) lapsed. Ilmselt on see ainuke hetk, kus naine võib olla õnnelik, kui tema mehel on armuke!

Jõudes tagasi kõrvalhoones asuvat originaalpaati vaatamast jäime Karli ja Eliisabetiga veel muuseumipoodi natukene ringi vaatama. Issi oli lastele andnud kaasa igale ühele oma raha reisi peal kulutamiseks. Nüüd otsisidki nad võimalust selleks. Korraga hüüdis keegi sulaselges eesti keeles, et kas ta kuulis kedagi rääkimas siin eesti keelt? Ega me varjama ei hakanud: kuulis tõesti. Tuli välja, et Ladby viikingimuuseumis töötab tore naisterahvas Kehrast. Loomulikult pidime nüüd natukene juttu rääkima. Varsti hakkasime siiski edasi sõitma. Õues oli hakanud jälle vihma sadama. Meie suundusime aga nüüd Odense poole. Suuruselt kolmandasse Taani linna.

Kohale jõudes leidsime eest aga sellise unise ja välja surnud pärastlõunase linnakese. Minule tundus väike linn. Ilmselgelt sain ma jälle valesti aru millestki! Suuri plaane meil seal ei olnud. Aga kuna tegemist on linnaga, kus 2. aprillil 1805. aastal, sündis kõige kuulsam Taani kirjanik, Hans Christian Andersen, siis on Odense siiski üks Taani olulisemaid linnu. Suundusimegi väikese ringiga Anderseni majamuuseumisse. Pisikesse majakesse, kus ta elas kuni neljateistkümnenda eluaastani. Ehk siis selle hetkeni, kui ta rändas Kopenhaagenisse. H.C.Anderseni isa oli kingsepp ning ema töötas pesunaisena. Hans Christian oli pere ainukene laps. Ausalt öelda, käies ringi selles tibatillukeses majas, ei oleks sinna rohkem inimesi mahtunudki. Seda enam, et majas asus ka pereisa töökoda. Muuseumi juures avastasin, et olin autosse unustanud oma fotoaparaadi. Seega pildistada ei saanud. Katariina tegi oma telefoniga mõned pildid palutud kohtadest. Muuseas, Odense oli esimene linn Taanis, mis sai endale vee- ja gaasivarustuse.

Järgmine peatus oli Egeskovi loss. Seda lossi peetakse Taanis üheks ilusamaks ja uhkemaks. Loss on eravalduses. kuid enamus ruumid on külastajatele aastaringselt avatud. Egeskov tähendab taani keeles tammikut. Loss on ehitatud 16. sajandi keskpaigas tammepuust vaiadele, kuna paikneb viie meetri sügavusel väikesel järvel. Lossi ehitamise tarbeks võeti maha kogu ümbruskonna tammed. Meil ei olnud päris kindlat plaani lossi külastuse osas. Et kas läheme sisse või ei. Vihma ka sadas ikka veel. Mõtlesime, et läheme Eliisabetiga vaatame palju maksavad piletid. Piletid maksid väga palju. Ja siin pidi need ostma lastele ka. Mõnes mõttes oli see isegi mõistetav, sest tegemist lausa nagu muuseumite kompleksiga. Peale mitmete erinevate parkide ja aedade ja lossi enese, olid siin veel automuuseum, mootorrattamuuseum, lennukimuuseum, turvatehnikamuuseum, nukumuuseum jne.

Ning väga suur aianduskeskus! Kuna piletihinda pidasin kalliks ja õhtu hakkas lähenema juba, aega oleks külastamiseks jäänud napiks, otsustasime kahekesi kõigi eest, et me ei lähe lossi sisse. Aga tahtsin minna ilusasse aiapoodi! Jalutasime siis seal poes ringi, imetlesime kauneid asju ja lilli. Kuni ühel hetkel avastasime, et me olemegi juba lossiaias. Pood oli sujuvalt läinud üle aiaks. No ma mõtlesin, et kui me juba juhuslikult sinna sisse sattusime, vaatame siis ees paistvat roosiaeda ka tsipake. Ja siis pärast roosiaeda tuli ilus aiapaviljon. Seda tahtsin ka näha. No ja pärast seda paistis uhke labürint. Eliisabet pidi selle kindlasti läbi käima. Siis paistis loss ise juba. Mõtlesin, et kui me juba nii kaugel oleme, siis ma ometi pean lossist mõned pildid ka tegema. Ning siis oli Eliisabet näinud eriti head kohta lossi pildistamiseks ja soovis seda mulle kindlasti näidata. Ja nii me olimegi jõudnud köögiviljaaeda (maailma ilusaimasse!!!) ja ürdiaeda (mitte vähem ilus!!!) samuti. Saime uhkeid pilte lossist. Aga kaugemale minu südametunnistus minna ei lubanud! Seega me sisse lossi ei läinud. Jalutasime tagasi.

Teised istusid autos ja lugesid. Tulles lossi värava eest läbi saabudes, oli jäänud mulle silma telkimisplatsi silt. Sõitsime nüüd sinna tagasi, kuna jalutada keegi ei viitsinud, et vaadata, mis sellel sildil siis ikkagi täpsemalt kirjas oli. Tuli välja, et siin asus täiesti tasuta telkimisplats. Kaks päeva ja kaks ööd järjest võis siin telkida. Oli olemas WC, dušš (küll ainult külm vesi), köök. Ning kõik see asus umbes 200 aastases iidses palktarekeses. Igal juhul oli tegemist väga laheda kohaga! Hetkega otsustasin, et siia me jääme ööbima. Kell oli küll suhteliselt vähe, alles viis. Aga sõime natukene võileibasid, lugesime ja veetsime aega, kes kuidas oskas. Telgi panime ka esimest õhtut nii vara üles. See eest oli telgis mõnus lugeda.

Õhtusööki tehes selgus muidugi, et meie võileibade söömine oli täitsa asjata olnud, nüüd polnud kellelgi kõht eriti tühi. Midagi ikkagi siiski sõime kui söök juba valmis oli tehtud. Kõht uuesti täis, pugesime telki tagasi lugema. Karl ja Eliisabet korraldasid maleturniiri endale. Mina tegin ruttu ringi järgmiste päevade plaanid. Muutus siis tingitud nii ootamatult leitud tasuta ööbimiskohast. Seda tuli loomulikult ära kasutada maksimaalselt. Sõitsime täna ainult 116 kilomeetrit. Raha kulus: pood 90,0; kämping 385,0; viikingimuuseum 60,0; H.C.Anderseni majamuuseum 60,0 taani krooni.