SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 06.08.2014.a.

Täna hommikul olime kõik väga unised. Suure tee ääres ööbimine ilmselt ongi selliste tagajärgedega. Autod sõitsid ikka kogu aeg ja terve öö läbi. Natukene leevendasid meie unisust õhtul söömata jäänud kaneelirullid, mis olid hommikutee ja -kohvi juurde suurepärased. Oli algamas meie reisi viimane päev. Natukene kahju oli. Samas tahaks juba koju oma voodisse magama. Lapse unistavad samuti oma vooditest. Kuigi me oleme juba väga karastunud telgis ööbijad meeldib meile pehme voodi ka ikkagi. Ning Eliisabet on väsinud veidikene reisimisest juba. Karl isegi arvas, et kui me nüüd koju tagasi läheme, siis see aeg, mis jääb veel kooliminekuni, istub tema ainult kodus ja mitte kuskile ei ole nõus minema. Aga pärast viimast asjade pakkimist (isegi toidunõud jätsime pesemata, kodus saab ju nõudepesumasinasse nad panna), asusime viimast korda hommikul teele. Suunaks sai Naantali. See on imearmas (jälle!!!) väike Soome sadamalinnake. See on see koht, kus asub Muumimaa. Sinna meil küll plaanis minna ei olnud, sest kõik oleme seal juba umbes kaheksa aastat tagasi käinud. Eliisabet vaesekene ei mäleta sellest mitte midagi, kuid teised on Muumimaa jaoks juba liiga suured. Mina ise ka rohkem sinna minna ei soovinud. Aga mina soovisin külastada veel seda ilusat ja idüllilist linnakest. Seda enam, et ta jäi meile tee peale. Naantali´s oli meil plaan minna kohvikusse. Mina tahtsin otsida üles toreda kohviku "Cafe Antonius", milles aastate eest käisime. Millegipärast jäi siis reisist kõige rohkem meelde just too kohvikuskäik.

Kohviku me leidsimegi üles! Samas kohas, sama nimi ja sama armas. Kedagi ei olnud ainult seal kohvikus. Ühes lauas istusid kaks prouat. Meie pidasime neid automaatselt kohe töötajateks. Tervitasin ilusasti, valisime välja soovitud asjad, otsin raha ka kotist välja. Aga prouad ei liigutanudki ennast. Mõtlesin, mis ma veel pean tegema, et nad ikka aru saaksid, et me jääme siia ja kavatseme tellida. Valasin Eliisabeti´le klaasi vett juba valmis, millega ta läks ja istus lauda. Prouad ei teinud väljagi, vaatasid ainult otsiva pilguga ringi. Lõpuks taipasin küsida. Nemad ka ootasid. Juba 20 minutit. Kohvikus ei pidavat aga mitte kedagi lihtsalt olema. Prouad sättisid ennast juba minekule vaikselt. Aga mina olin järjekindel. Lõppude lõpuks olin ma ainult selle kohviku pärast siia linna tulnud! Ja nüüd nii kergelt alla ei anna.

Kui lahkuvad kliendid tänavale jõudsid ilmus ka kohviku madaam välja. Ta olevat käinud põllul lilli korjamas kohviku laudadele. Prouad tulid tagasi, lilled jäid hetkeks ootama ja meie võisime siiski esitada oma tellimuse. Nii need asjad siis välismaal käivadki. Võid lahkuda oma kohvikust tunnikeseks metsa alla jalutama, jättes kõik uksed valla ja mitte midagi halba vahepeal ei juhtu. Kohalikud elanikud ilmselt ei tule selle pealegi, et midagi üldse võiks juhtuda. Meie siin, need rikutud, imestame ja kujutame ette, miks ei tohiks ükski normaalne inimene nii teha. Saime kätte oma koogid, kohvid ja veed. Lobisesime, jõime kohvi ja sõime kooki. Enne Naantali´st lahkumist tankisime natukene. Palju polnud enam vaja. Pidime jõudma kõigest Helsinki´sse. Sealt edasi laevaga ja siis saab juba Tallinnast odavamalt kütust osta. Hakkasime sõitma oma viimast teelõiku - Helsinki´sse. Meie navigaator juhatas meid ilusasti vana teed pidi Turku´st edasi. Uut kiirteed mööda olen väga palju kordi sõitnud. Vana tee aga oli ilus, looklev ja hoopis teistsugune. Seal jõuad ka pöörata pilgu teelt kõrvale. Avastasin näiteks, et Soomes ei ole selliseid lahmakaid viljapõlde. Nii meeletult suuri nagu Eestis. On väikesed. Põllukultuurid vahetuvad tihemini. Ometigi on Soome maana kordades suurem võrreldes Eestiga.

Hakkasime Helsingisse jõudma. Kuna meil oli küllalt aega, pidime seda kusagil parajaks tegema. Katariinal oli muidugi kohe idee kuidas aega sisustada. Tuli minna poodidesse. Ootamatult avastas meie noorem osa seltskonnast, et tegelikult oli vaja kohe saada hoopis tualetti. Kuna mul ei olnud aimugi, kust võiks selles linnas kõige kiiremini sellise koha leida, siis otsustasin automaatselt, et ilmselt kesklinnast võiks sellise koha leida küll. Olles juba seal kesklinnas pidime muidugi ka parkima kuskile. Kõige loogilisem, et me koha ka leiame ilma poole tunnise otsimiseta, oli parkida maa-alla parkimismajja. Parkisime Stockmanni alla. Stockmannis saime käia ka WC-s ära. Pikemalt me seal kesklinnas siiski ei peatunud. Parkimine maksis seitse eurot tund. Pidasin seda natukene kalliks. Auto otsimine oli pärast muidugi paras proovikivi meile. Ma suudan oma auto ära kaotada Tallinnaski, mõnes kümme korda väiksemas parklas, rääkimata veel Helsinki´st. Aga õnneks oli meil Karl! Ja õnneks olen mina õppinud teda kuulama aastatega.

Sõitsime nüüd hoopis Idakeskusesse. Käisime poodides, ostsin lastele riideid mitu kotitäit, sõime Hesburgeris, tegime aega parajaks. Laev läks meil 22:30. Mõtlesin, et kui arvestan üheksaks sadamasse saabumise, peaksime piisava ajavaruga kohal olema. Sõitmiseks arvestasin pool tundi. See oli meie esimene viga. Hakkasime niisiis natukene pärast pool üheksat minema. Katariina pani oma seadmesse ilusasti Tallinn sisse. Ilmselt sellega tegime teise vea. Sest "tädi" juhatas meid valesse terminali. Ilmselt ei teadnud ta, et meil on Tallinki piletid. Ja sõitmise peale kulus tegelikult natukene rohkem aega kui pool tundi. Siis sinna valesse kohta. Tiirutasime ringi seal ja otsisime õiget kohta. Teadsin küll, kuhu me peame jõudma, aga kuidas sinna saada autoga, sellest ei olnud mul aimugi. Ning meie navigaator keeldus pärast sellist eksimist meiega üldse igasugusest koostööst. Käisin sealt valest sadamast küsimas kuidas saada õigesse. Tütarlaps ei osanud vastata. Aga ta oskas öelda mulle õige aadressi. Meie navigaator aga ei reageerinud ka aadressi peale enam. Tema arvates sellist sihtkohta ei eksisteerinud. Kell kihutas aga kohutava kiirusega edasi ja meie ei teadnud ikka veel, kuhu me minema peame. Käisin mõttes läbi juba kõik Helsinki´s ja selle lähimas ümbruses elavad tuttavad, kelle juures võiks öömaja saada. Sest meie, juba minu kujutelmas lahkuv laev, oli viimane täna. Olin juba leppinud mõttega, et see laev väljub Tallinna poole täna ilma meieta.

Meil oli laeva väljumiseni aega täpselt 40 minutit. Siis nägin teisel pool teed jalutamas ühte turvameest. Tegin ruttu pöörde teise teeserva ja pidasin kinni. Ning õnneks meil vedas. See noormees teadis täpselt, kuidas meid juhatada õigesse kohta:"Sõitke otse kesklinna poole, siis vasakule ja otse kaks kilomeetrit." Ta oskas öelda isegi ristmiku täpsusega koha, kust hakkavad sildid teed juhatama. Kihutasime siis nüüd juba õiget teed pidi õige sadama poole. Palusin andestust õnnetutelt jalakäijatelt, keda mul tõesti ei olnud aega nii mõnigi kord üle tee lasta. Eks sai kinnitust jälle müüt, kui ebaviisakatest eestlastest autojuhtidest. Jõudsime sadamasse pool tundi enne laeva väljumist. Oleksime pidanud aga hiljemalt tund aega enne laeva väljumist kohal olema. Õnneks oli laevale pääs veel avatud. Ning me ei olnud isegi viimane auto, mis kihutades kohale jõudis. Pärast meid tuli veel kaks autot. Said nemadki laeva peale.

Hetk hiljem olime sutsuke väsinult ja räsitult aga õnnelikuna laeval. Lõpp oli läinud kohutavalt kiireks ja närvesöövaks, aga nagu öeldakse, lõpp hea kõik hea! Ja laevas me olime. Kaks tundi laevas ja olimegi Tallinnas tagasi. Kell oli pool üks öösel. Käisime veel tankimas ja siis kiiresti koju tuttu. Läbi oligi meie imeline reis! Meie reisi viimasel päeval sõitsime me natukene üle 300 kilomeetri maha. Kulutasime ära 124,80 eurot (6,80 eurot parkimine Helsinkis; 3,0 eurot parkimine Naantalis; 1,50 eurot postkaart; 35,0 eurot lasteriided; 14,5 eurot kohvik Naantalis; 16,0 eurot Hesburger; 8,0 eurot kommid; 40,0 eurot viimane reisil ostetud bensiin).

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 05.08.2014.a.

Hommikul sõime jälle oma igapäevast kaerahelbeputru. Meil oli küll kaasas ka näiteks mannat, aga Eliisabet oli meil ainukene, kes armastab mannaputru. Teised eelistavad kõik midagi muud. Ükskõik, mis see siis oleks. Niisiis ongi kaerahelbepuder juba peaaegu iga päev olnud. Õues oli ka järjekordselt soe. Juba hommikul üle kahekümne kraadi sooja. Varsti on jälle mõnusalt palav! Pärast söömist mingil hetkel hakkas Katariina otsima oma prille. Prillide otsimine tema puhul on üldse väga haruldane tegevus. Üldiselt on need tal kogu aeg ees. Ta ei käi kunagi ilma prillideta. Aga nüüd neid igal juhul ei olnud. Otsiti läbi auto, taskud ja muud mõistlikud kohad. Ning kuna mitte üheski mõistlikus kohas ei olnud, siis tuli asuda mitte mõistlike kohtade kallale. Näiteks nagu telk. Mis selleks hetkeks oli kokku pakitud ja autosse juba ära pandud. Kuna öösel olid prillid tal telgitaskus, siis äkki võib nad veel nüüdki sealt leida. Me kõik kujutasime küll ette, millised on ühed suhteliselt õrnade metallraamidega prillid, mis on pakitud kokku koos telgiga. Telgiga, mille nad kõigepealt lapivad neljaks, siis keeravad jõuga rulli ja siis suruvad selle tiheda rulli veel väga väikesesse kotti koos metallvaiadega. Selleks, et kotilukk sulguks, istutakse seal tavaliselt veel otsas. Minul igal juhul terendas silme ees kolmekohaline number uute prillide tarbeks. Telk tuli igal juhul autost välja otsida ja jälle lahti pakkida. Ning loomulikult oli need prillid seal telgis. Ja kujutage ette - nad oli täiesti terved! Mõnikord ikka veab ka.

Asjad kokku pakitud läksime linna peale. Ega meil kaugele minna ei olnud, ööbisimegi kesklinnas. Sõita ainult üle silla maismaale tagasi ja olimegi kohal. Otsustasime kõigepealt käia ära infopunktis nagu tavaliselt. Parkisime auto sinna lähedale. Parkimisautomaati otsima asudes leidsin neid kahte sorti. Üks oli mingi pisike post parkimiskoha juures ja teine selline tavaline, millist olen kogu aeg kasutanud. Selles imelikus oli hind odavam millegipärast. Otsustasin kasutada seda imelikku. Münte mul muidugi väga palju ei olnud, see summa, mis olemas võimaldas meil parkida umbes kaks tundi. Panin raha sisse sinna naljakasse posti. Aga paberilipakat vastu ei saanud. Hoopis postil olevale väikesele ekraanile ilmus minu auto parkimisaja lõpp kellaaeg. Alles siis süvenesin põhjalikult selle posti hingeellu. Tuli välja, et sellega saab parkida kaks autot - postist vasakule ja postist paremale. Ise siis pead valima poole, kuhu raha paned (ka raha sisestamise kohtasid oli kaks, nagu ekraanegi, selgus mulle nüüd). No ja otse loomulikult panin mina oma raha täiesti suvaliselt ja valele poole. Raha vasakule, aga minu auto paremal. Õnneks oli ka vasakpoolne koht vaba, nii sain auto ruttu õigele ja juba kinni makstud kohale tagurdada. Inimene õpib iga päev!

Infopunktist küsisin linna vaatamisväärsuste kohta. Töötaja jutust jäi mulle mulje, et nagu polegi midagi vaadata. Soovitas meile minna mere äärde jalutama. Ja Vaasa Rahvusmuuseumi. See pidavat lastele sobima. Vaasa põles aastal 1852 olnud tulekahjus täiesti maha. Tulest puutumata jäi ainult üks maja. Pärast sellist põlengut otsustati mingil põhjusel muuta ka linna senist asukohta. Uus linn ehitati 7 kilomeetrit eemale praegusele asukohale. Seetõttu puudub Vaasas tõesti vanalinn. Kuid muuseumisse me siiski läksime pärast väikest jalutuskäiku linna peal. Pilet oli seitse eurot ja lapsed tasuta. Selles muuseumis oli igasugu nipet-näpet. Natukene siit ja natukene sealt. Kollektsioon liblikatest, mineraalidest, saali täis topiseid. Mõned videod. Natukene ajalugu, natukene geoloogiat, geograafiat jne. Kuna meie parkimise aeg hakkas aga otsa saama, siis tormasime selle muuseumi küll uskumatult kiiresti läbi. Kakskümmend minutit jäi meil veel auto juurde tagasi jalutamiseks. Käisime vaatamas ikka seda ilusat mere äärt ka, mida soovitati meile. See oli tõesti ilus. Väike paadisadam ja palju kohvikuid ning restorane reas. Inimesi muidugi oli väga vähe näha.

Auto juurde jõudsime täpselt, trahvi ei olnud veel saanud. Nüüd oli meil plaanis leida mõni odavam toidupood. Olime paar minutit sõitnud, kui jäi Lidl meile ette. Käisime poes. Ostsime lõunaks pirukaid ja saiakesi. Õhtuks kaneelirulle jälle. Ning ka otsa saanud toiduaineid. Kuna homme on kojuminek ning kodus ootab meid ainult tühi külmkapp, siis ostsime natukene võileivamaterjali koju. Et esimese hommiku üle elaks. Sest Eestisse jõuame alles öösel. Loomulikult tuli osta ka palju jäätist. Poe eest natukene varjulisemas kohas (sest õues oli sooja 32 kraadi!) jäätist süües jäi mulle silma silt "Vaasa automuuseum". Me olime küll eile juba käinud ühes, aga küsisin ikka Karli käest kas tahab veel minna? Muidugi ta tahtis! Jäätis söödud ja siis läksimegi. See muuseum oli ka väga lahe. Natukene väiksem ainult. Seal oli ka üks väga suur kaal. Kõigepealt oli seal numbrite skaala erinevates vahemikes. Näiteks pead sa umbes teadma, millises kaalus oled. Näiteks kas kümne ja kahekümne vahel või kahekümne ja kolmekümne vahel. Valima õige skaala ja alles siis kaalule astuma ja siis saab edasi juba täpsemalt hakata vaatama.

Kaal oli ilmselt küll mitte autode vaid ikka natukene väiksemate asjade tarbeks. Lahke muuseumitöötaja kaalus ära Karli ja Eliisabeti (Katariina muidugi luges jälle autos). Mina igaks juhuks hoidusin kaalule astumast. Enne lahkumist saime kaasa veel Vaasa muuseumide kaardi, millega saame poole hinnaga veel kahte muuseumi: meremuuseumi ja töömuuseumi. Töömuuseum tundus natukene naljakas, aga meremuuseumi mõtlesime, et võiks küll minna. Pealegi asus see teisel Vaasa linna saarel, kus me veel käinud ei olnud. Mõeldud, tehtud. Ja sinna me siis läksimegi. Meremuuseum oli väga ilusas kohas. Ning ka selle ümbrus oli väga ilus. Kui muuseum läbi vaadatud tegime seal hoovi peal ka lõunapausi. Väga mõnus piknik pirukate ja saiakestega. Joogiks vesi väikese mulliga. Nii, et midagi ikka oli vaadata siin Vaasalinnas. Kahju, et infotöötaja seda ei teadnud!

Järgmine sihtpunkt oli meil Uusikaupunki. Sinna jõudsime umbes kella kaheksa ajal. Hilisele kellaajale vaatamata otsustasime siiski minna randa, sest Karlil oli täna veel ujumata. Ning ilm oli ka väga palav. Õues oli ikka veel 29 kraadi sooja. Ranna otsimine võttis natukene aega. Võtsime I-punktist küll kaardi (see oli kinni juba, aga seal on sellised rebitavad kaardi ukse kõrval seina peal), kuid paljudel tänavatel ei olnud nimesilte. See tegi orienteerumise väga keeruliseks. Üles me ta lõpuks muidugi leidsime. Veetsime tunnikese rannas, käisime ujuma, Karl ja Eliisabet suutsid isegi uhke liivalossi valmis ehitada. Meie Katariinaga lugesime ja nautisime niisama imeliselt sooja õhtut ja suve!

Uusikaupunki oli jälle selline kohutavalt armas väike sadamalinn. Oma purjekate, vanade puumajade ja lahkete inimestega. Jalutasime pärast randa ka sadamas natukene. Karl käis purjekaid valimas. Et millise ta kunagi endale ostab. Meie teised siis istusime lihtsalt pingil ja imetlesime loojuvat päikest. Varsti pidime hakkama muidugi edasi sõitma, sest ööbimiskoht oli vaja leida. Natukene pärast Uusikaupunki´t näitas silt randa. Mõtlesime, et rannas võiks ju ööbida küll, mere ääres. Sinna ranna poole sõites tuli mulle äkki meelde, et vett meil ei ole. Me olime suutnud selle jälle unustada! Kaalusin kõik variandid läbi. Kui me saame ööbida kuskil vee ääres, siis veame välja. Sööki saab teha mereveega. Ning tee jaoks jätkuks. No ja hommikul vaataks siis edasi. Tee peale jäi ka üks pood. Igaks juhuks käisin poes vaatamas, kas neil on müügil suurt pudelit vett. Oli küll, aga hinda ei osanud müüja öelda. Otsustasin selle siiski ostmata jätta. Korra mõtlesin, et lähen küsin niisama vett, kraanist. Aga poe sulgemiseni oli jäänud täpselt viis minutit ja müüjal oli tekkinud minuga sahmerdamisest juba väga pikk järjekord. Halastasin ta peale. Seda enam, et inglise keelt ta ei rääkinud ja minu soome keel on väga vilets.

Lootsime niisiis ranna peale. Edasi sõites läks tee aina väiksemaks, kitsamaks ja üksildasemaks. Imestasin vaid, et kas tõesti viib neil randa selline tee. Kuid tee läks kogu aeg aina kitsamaks. Lõpuks oli see selline pisikene metsatee üle puujuurte ja kivide. Randa ei paistnud kusagilt. Mõned majad oli küll mõlemal pool teed. Ilmselt suvilad. Lapsed küll arvasid aeg-ajalt, et nad näevad vett kuskil eemal puude vahel. See oli ilmselt meelepete. Lõpuks läks tee ikka nii pisikeseks metsarajaks, et otsustasin ringi keerata, kui tuleb esimene sobiv koht. Varsti tuligi väike teeots, mis keeras ära ühe maja juurde. No kõige mõistlikum koht see muidugi ei olnud seal pimedas metsa vahel mäe veerul. Aga edasi sõitmine tundus veel kõhedam. Tagurdades suutsin ma siiski kõikidest neist puudest auto taga jätta ühe tähele panemata. Ning otsa ma siis muidugi kohe hooga põrutasin sellele. Pauk oli päris kõva. Sellele vaatamata keerasin ringi ja sõitsin kohe edasi. Karl vaatas mulle imestunult otsa ja küsis, kas ma vaatama ei lähegi. Vastasin, et ma ei taha seda näha. Mis oligi muidugi õige. Miks ma peaks tahtma näha katki sõidetud autot? Karl oli siiski natukene paanikas, et kuidas nii võib, et äkki oleks olnud vaja mõni jupp üles korjata...

Sõitsime kogu selle jubeda tee tagasi. Nüüd tundus ta veel pikem. Jõudes sinna samasse külakesse, kus poes käisime, paistis kirik ees. Ning siis tuli mulle meelde, et Norras ühe kiriku juures nägime kirikuseinal veekraane, kust inimesed käisid surnuaias kastmiseks vett võtmas. Pidasin kiriku juures kinni. Nüüd vaatasin ka auto üle. Tegelikult ei olnud väga häda midagi. Tagatules oli üks sentimeetrine pragu ja metallis vaevuaimatav mõlk. Värvi isegi ei olnud kuskilt maas ega ühtegi kriimustust. Kuigi kui võtta selle kokkupõrke ajal kostva heli järgi, siis ootasin ilmselt, et tagumine pool autost on puudu. Aga vedas jälle!

Lapsed arvasid küll, et kes see loll pimedas surnuaiale läheb. Mulle küll meeldib öösel surnuaias käia. Kobisid siis ikkagi kõik autost välja ja läksime kraani otsima kiriku seinal. Oletasin, et nii hilja on kirik täitsa tühi, kuid ühes aknas põles veel tuli. Aga see ei heidutanud meid enam. Kraan oli täitsa olemas. Karl tõi autost veepudelid, täitsin need ära. Püha vesi oli meil nüüd õhtuks olemas. Vett ei ole ma muidugi kunagi enne varastanud. Tegelikult ei ole midagi varastanud varasemalt.

Sõitsime edasi. Nüüd juba Turu poole. Meie soov leida ilus mereäärne ööbimiskoht oli kuivanud kokku sooviks lihtsalt leida koht kuhu telk panna. Umbes nii see läkski. Võtsime esimese teeäärse parkimisplatsi kuhu mahtus tee kõrvale puude ja rändrahnude vahele telk ära. Kottpimedas pealampide valgel keetsime siiski õhtusöögi, sest vesi oli meil ju olemas. Muidu oleks see täitsa ilmaasjata olnud. Magustoiduks mõeldud kaneelirullid jätsime küll hommikuks. Tänase väga pika ja seiklusterohke päevaga sõitsime maha 385 kilomeetrit. Kulutasime 34,5 eurot (7 eurot National Museum; 4 eurot meremuuseum; 5,5 eurot automuuseum; 18 eurot toit).

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KÜMNES PÄEV - 04.08.2014.a.

Me võisime õhtul küll mõelda, et täna hommikul ärkame hilja. Ja üldse on rahulikum magada olemata mõne suure maantee, kohiseva kose või niisama lärmaka seltskonna läheduses. Aga võta näpust! Täna hommikul ärkasime me viie meie telgi kõrval käivitatud mootorratta tõttu. Ning see ületas kõik meie senised segajad lärmi tugevuse tõttu. Õnneks ei startinud nad kell kuus või seitse. Vaid alles kell kaheksa. Natukese pikutasime veel pärast ootamatut ja valju äratust. Magama küll ei jäänud enam ja siis oligi mõistlikum juba liigutama hakata ja telgist välja ronida. Seda enam, et tuli veel ka dušši all ära käia. Seda me eelnevatel hommikutel arusaadavatel põhjustel ei ole teinud.

Muidu hommik nagu ikka oma traditsioonilise pudru ja teega. Sõitma hakkamine jäi jälle kuidagi hilja peale. Alati suudame startida nii hilja. Kuigi võiks just hommikupoolset aega ära kasutada nii sõitmiseks kui linnade külastuseks. Igal juhul on sel juhul palju suurem tõenäosus leida eest avatud kohad. Sõitsime edasi Vaasa poole. See oli meie järgmine suuremat tähelepanu vääriv koht. Meie targa nutitelefoni, navigatsiooniseadme ja Katariina koostöös ekslesime muidugi kõvasti Oulu ümbruses. Need kolm, kõik väga suured isiksused, ei suutnud leppida oma vahel kokku, kuhu me siis peaksime sõitma. Aga pole halba ilma heata! Selle tulemusena jäi mulle äkki silma viit automuuseumi kohta. Loomulikult tegin ma kohe kiire pöörde vasakule, et külastada seda muuseumi. Korra meil juba ebaõnnestus ühe automuuseumi külastus. Nüüd jäi üks selline teele nagu kingitus. Kingitus siis muidugi eelkõige Karlile.

Läksime muuseumi. Katariina jäi autosse lugema. Arvas, et autod on küll maailmas teda kõige vähem köitvad asjad. Mina nii resoluutne ei ole. Mulle meeldivad hirmsasti ilusad asjad. Ja vanad autod (nagu kõik vanad asjad!) on minu meelest kohutavalt ilusad. Selles muuseumis oli neid ilusaid asju väga palju. Kõik super kenasti restaureeritud ja korras. Ilmselt nad kõik sõidavad veel tänase päevani. Paljude autode juures oli ka sildikene omaniku nimega. Olen selle reisil juba kogenud, et kõik muuseumides eksponeeritavad esemed ei pruugigi olla muuseumi omanduses. Nii ka siin. Ilmselt on see kasulik mõlemat pidi. Nii muuseumile, kelle kogu selle läbi rikastub. Kui ka omanikule, kelle vara leiab väärika koha muuseumis. Ning seetõttu on turvalises kohas, kaitstud ning hooldatud. Ma ei suutnud ainult välja mõelda, kas tegemist ongi lihtsalt vastastikku kasuliku tehinguga ja keegi ei maksa kellelegi millegi eest midagi juurde. Või on üks osapool ikkagi paremas seisus, mida peab kuidagi kompenseerima. Ja kui see on nii, siis kumb pool võidab rohkem?

Karlile muuseum muidugi väga meeldis. Eks tema pärast sinna läksimegi, kui nüüd väga aus olla. Aga meeldis mullegi. Loodetavasti ka Eliisabetile. Vähemalt ei kuulnud ma tema käest ühtegi vastupidist väidet. Muuseumis oli ka auto, millega sõitis Rootsi kuningapaar oma viimasel Soome visiidil. Samuti ka Soome kunagise presidendi Urho Kekkose (ning armastatuima Eestis) auto. Kõige rohkem meeldisid meile muidugi eelmise sajandi kahe-, ja kolmekümnendate aastate uhked limusiinid. Need läikisid nii, et tahtsid silmanägemise ära võtta. Ja võtsid ära viie Mr. Bean´i auto ruumi. Bean´i auto oli ka muidugi esindatud. Karlile meeldis veel ka kiirabiauto, mille mootoriks ainult üks hobune. See päris hobune. Kuigi autoks vist seda ei saagi päriselt nimetada.

Muusemist lahkudes sõitsime edasi ikka Vaasa poole. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles. Pärast väikest peatust läks see tunduvalt ladusamalt. Ilmselt see automuuseum oli siiski määratud meile. Tee ääred on kõik täis neid imeilusaid rootsi punaseid majakesi. Kõikidest majadest on minu arust Soomes 80 protsenti rootsi punased, siis umbes 10 protsenti on kollased. Ning kõik ülejäänud maailma värvid jagavad seda natukest protsentidest mis üle jääb. Punaseks on nad värvinud ka vanad palkmajad. Värv siiski kaitseb puitu. Võib-olla nad seetõttu ongi nii hästi säilinud.

Mõtlesime enne Vaasa'sse jõudmist teha ka lõunapausi. Kuid ei leidnud kuidagi ilusat lauaga kohta, kus võileibu süüa. Natukene enne Vaasat tegime siis ujumispeatuse. Karl ja Eliisabet käisid ujumas. Kuid vesi vist ei olnud väga soe. Seekordne ujumine jäi lühikeseks. Karl on käinud ujumas absoluutselt iga päev meie reis jooksul. Siiani vähemalt. Ujumas käidud ja asudes edasi sõitma, selgus aga õige pea, et me olemegi juba Vaasas. Minu plaan oli leida ööbimiskoht enne linna ja hommikul alles sõita päris linnaga tutvuma. Aga ühel hetkel oli ainult kiirtee, siis teeremont kilomeetreid ja siis juba linn.

Sildid näitasid Vaasa kämpingusse. Sõitsime siis sinna. Mõtlesin, et reisi lõpp hakkab lähenema, võime ka rohkem kämpingus ööbida. Läksin Karliga hinda küsima. Siin oli hind aga hoopis teine võrreldes Tornio´ga. Meie auto, inimeste ja telgi eest küsiti kokku 40 eurot. Seda summat ma väga ei tahtnud maksta. Otsustasime, et läheme sõidame natukene ringi ja vaatame, äkki leiame ikka mingi koha ka niisama. Administraatori käest küsisin igaks juhuks, kas on mõnda teist kämpingut läheduses. Ei pidanud olema. Sõitsime kämpingust siis umbes kilomeetrikese kaugemale. Leidsime sellise natukene mahajäetud parkimisplatsi ilusa männimetsa ääres. Keelavat märki ei olnud seal, et sinna sõita ei tohiks. Teadupärast kehtib aga Eestis arvamus, et mis ei ole keelatud on lubatud. Soome koha pealt pole ma küll kindel, kuid muud meil üle ei jäänud. Vastasel juhul oleksin pidanud maksma 40 eurot. Meie ööbimise koht oli Vaasa sadama taga. Vaskiluoto saarel. Ühesõnaga: peaaegu kesklinnas. Sellises kohas ei olnud me veel telkinud. Ikka sellistes kõrvalistes kohtades.

Pimedus saabus ka täna õhtul täiesti ootamatult. Ei ole me veel harjunud sellega, et õhtul pimedaks läheb. Meie tööde jaotus oli tänagi endine, nii nagu see kujunenud on. Mina ei ole pidanud näiteks kordagi telgiga tegelema. See on puhtalt Katariina ja Eliisabeti töö olnud. Ausalt öelda, ega mulle väga ei meeldigi telgiga mässata. Eriti kui see märg on. Karl aitas mind söögiga. Ja tegi võileibasid söögi juurde. Olen avastanud, et talle meeldib süüa teha. Pärast sööki, nagu ikka, telki lugema.

Täna sõitsime maha 550 kilomeetrit. Raha kulutasime 72 eurot (15 Oulu automuuseum; 67 bensiin).

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

ÜHEKSAS PÄEV - 03.08.2014.a.

Hommikul ärkasime jälle suhteliselt hilja. Hea uni oli. Öösel mingil ajal olid meie "kämpingusse" ka kaks rekkat ennast ööbima sättinud. Meie ei kuulnud muidugi öö jooksul mitte midagi. Suures hirmus, et mul öösel külm hakkab (kõige põhjapoolsemal ööl külmetasin kõvasti), olin isegi Katariina spordipesu endale selga ajanud ööseks. Katariina siis pani Karli oma. Ja Karl meil külma ei karda. Ning mul oligi väga hea ja soe. Kuigi soojakraade oli öösel tõesti päris vähe. Põhjus, miks Karl nii lahkelt oma spordipesu Katariina loovutas oli muidugi see, et talle endale see lihtsalt eriti ei meeldigi. Õues peab ikka tõesti päris talv ja pakane olema, kui Karl on hea meelega ja vabatahtlikult nõus selle selga panema.

Karli sooviks oli kohe hommikul minna mäge vallutama. Meie ööbimiskoha kõrval oli tõesti üks päris suur mägi. Ja loomulikult arvas Karl, et see tuleb vallutada. Kutsus ka Eliisabeti kaasa, kuid temal olid mingid muud plaanid. Rühkis siis noormees vapralt üksi suurest mäest üles. Jõudis ilusasti tippu ja lehvitas sealt meile. Aga muidugi oli ta nii pisikene seal mäetipus, et kui ei oleks teadnud, et seal peab ta olema, siis aru küll ei oleks saanud. Karli alla jõudes sõime hommikust. Sõime jogurtit ja müslit. Mul oli tekkinud kahtlus, kas me gaasiga välja veame. See oli nüüd hea viis gaasi kokku hoida. Eelmisel päeval olin näinud bensiinijaamas gaasi müügil. See oli täpselt kolm korda kallim kui Eestis matkapoes. Eestist ostsin ballooni peaaegu seitsme euro eest. Soomes oli kakskümmend eurot. Pärast sööki pakkisime asjad kokku ja hakkasime jälle liikuma.

Umbes kolm minutit hiljem jõudsime "eikellegimaalt" Rootsi. Siin olime me selle reisi jooksul nüüd esimest korda. Mida ei saa öelda Soome ja Norra kohta. Nende vahet oleme kõvasti pendeldanud. Meie eesmärk Rootsis oli Kiruna. Rootsi kaevanduslinn. Oleme kõik kunagi seal käinud. Talvel. Suvel on aga kõik hoopis teistmoodi. Kogesin seda juba Kilpisjärvi´l. Ega seal linnas väga eriti midagi vaadata ei olnud. Aga niisama oli ka mõnus jalutada. Käisime linna peal ringi uudistamas ja pitsat söömas. Infopunktis küsisin enne nende raha kursi euro suhtes ka üle. Et oleks julgem sööma minna. Pärast pitsasöömist jalutasime natukene veel. Kiruna rajati koos suurte rauakaevandustega umbes sada aastat tagasi. Kaevurite majutamiseks. Tegelikult on selle linnaga hetkel asi nii, et seda kolitakse hoopis teise kohta. Ekspertide hinnangul ohustab linna all olev kaevanduste võrk linna turvalisust. Sellest tingituna tehtigi aastal 2004 otsus kogu linn viia uude asupaika. Nüüd on juba mingi osa linnast ringi kolitud. Majad lahti võetud ja ükshaaval uude kohta transporditud. Seal jälle üles ehitatud. Vanasse asukohta on plaanis ilus park rajada. Kõige keerulisem pidi olema kiriku teisaldamine. Tegemist on mõnede hinnangute kohaselt Rootsi kõige ilusama puukirikuga. Ehitatud eelmise sajandi alguses. Linnas ringi käies ei näinud aga mina küll mingit märki kolimisest.

Linn on vaikne ja rahulik, nädalavahetusele omaselt uimane ja välja surnud. Avatud olid ainult kaks söögikohta ja turismiinfopunkt. Isegi suveniiripoed olid kõik suletud. Minu üllatuseks kohtasime me siin aga väga palju turiste ja matkajaid. Ilmselt saab siit alguse palju matkaradasid. Kuna meil oli vaja veel laadida fotoaparaati, läksime infopunkti tagasi. Seal oli ka üks avatud kohvik. Panime fotoka laadima ja mina ostsin ühe kohvi. Üle pika aja leidsin kohviku, kust sai osta meil nii tavalist latte´t. Mina jõin kohvi, Katariina avastas wifi ning Karl ja Eliisabet nostalgitsesid natukene. Leidsid mängunurga kohvikus. Ja siis mängisid seal ennastunustavalt tund aega. Ikkagi lapsed! Infopunktist lahkudes asusime bensiinijaama otsima. Tankida oli vaja. Seekord proovis Eliisabet kaarti lugeda. Jõudsime välja väga naljakasse kohta. Kus ei olnud igal juhul mitte ühtegi bensiinijaama. Teisel katsel leidsime üles Statoili. Süvenedes bensiinihinda ei suutnud ma uskuda oma silmi. Kõige odavam bensiin maksis alla 90 eurosendi. Olin veendunud, et seal peab mingi konks olema. Oligi. Sellise hinnaga oli mingi imelik kütus. Ma isegi ei osanud öelda mille jaoks selline kütus võiks mõeldud olla. Mulle igal juhul mitte. Aga ka normaalne bensiin oli Rootsis odavam kui Norras ja isegi Soomes. See oli minu jaoks suur muidugi üllatus, sest arvasin, et siin on kindlasti kallim kui Soomes. 

Kiruna´st sõitsime edasi Gällivare´sse. Ka seal olime varasemalt juba käinud. Seal asub üks Rootsi suusakuurordeid. Ning minu arust on seal üks ilusamaid raudteejaamasid, mida minul on õnnestunud oma elu jooksul kohata. Minu esimese külastuse ja tänase päeva vahel oli see lihtsalt veel korralikumalt üle värvitud ning turismiinfopunkt oli kolitud kõrvalt majast raudteejaama. Võtsime sealt Rootsi põhjaosa kaardi. Seda uurides tuli mulle korraks mõte, et tahaks sõita läbi ka Lulea´st. Tegemist ilusa linnaga Läänemere ääres. Kus palju ajalugu, arhitektuuri ja kunsti. Aga see jääb siiski natukene liiga eemale meie marsruudist. Igale poole ei jõua me kahjuks! Kuigi nii hirsmasti tahaks ju. Niisiis edasi hoopis Tornio poole.

Sõitsime läbi Kalix´i. Seal oli jälle ilus kirik. Tõenäoliselt oli see kohe kõige ilusam kirik üldse, mis meil reisi jooksul nähtud. Mulle meeldivad need kirikud, kus on kellatorn ehitatud eraldi hoonena. Eestis ma selliseid ei ole kohanud. Aga skandinaavias on neid palju. Tornio´sse jõudes oli Karlil ja Eliisabetil esimene soov minna ujuma. Õnneks jäigi meile tee äärde väike ilus rannakene, kus nad said ujumas ära käia. Mina läksin ujujatega kaasa. Katariina jäi autosse lugema. Natukese aja pärast selgus muidugi, et tegemist ei olnud sugugi mitte ujumise kohaga. Vaid hoopis paatide ja skuutrite vette laskmise kohaga. Aga see ei seganud neid. Tornio meid kuidagi endaga väga tutvuma ei meelitanud. Sõitsime sealt lihtsalt läbi. Ja täiesti märkamatult olime sattunud jälle Soome. Mõned kilomeetrid pärast linna ja piiri näitas teeviit kämpingusse. Mõtlesin vaadata korraks sinna. Olime siiani kõik ööd "metsikult" ööbinud seal kus parasjagu juhtus. Nüüd oli viimane aeg minna ööbima sellisesse kohta, kus saaks käia ära dušši all ja ennast ka puhtaks pesta korralikult. Ujumas oleme küll käinud palju. Karl tõesti absoluutselt iga päev kogu reisi jooksul. Ilmselt tema ongi meil praegu kõige puhtam kogu seltskonnas.

Kämpingusse jõudes läksime hinda küsima. Hind oli täiesti normaalne. Meie auto, meie telk ja meie ise pidime siin ööbisime eest maksma 22 eurot. Selle me maksime ja sõitsime meile ette nähtud kohta telki püstitama. Tüdrukud panid telgi üles. Meie Karliga läksime süüa tegema. Päris mugav oli üle pika aja köögis ja pliidi peal süüa teha. Mõtlesime, et teeme ka pannkooke, kui juba selline luksus nagu pliit, meil kasutada oli. Aga pannkoogid ei õnnestunud. Esiteks tegin taigna liiga vedela. Ja ilmselt ei sobinud meie priimuse pann tavalisele pliidile. Või mis iganes probleem seal võis olla. Pannkooke ei tulnud. Proovisin mis ma proovisin. Tulid ainult panni külge kinni kleepunud vastikud käkid. Avasime õhtuse tee juurde lihtsalt paki šokolaadiküpsiseid. Need olid ka väga head. Karl ja Eliisabet käisid veel batuudil hüppamas enne magama minemist. Dušši all otsustasime käia ära hommikul.

Täna olime ületanud ka uuesti põhjapöörijoone. Nüüd oligi meile üllatuseks äkki õues pime jälle. See oli nii harjumatu. Olime peaaegu nädala veetnud pidevas päevas, kus hetkeksi pimedaks ei läinud. Aga kilomeetreid läbisime täna 540. Raha kulutasime kokku 107 eurot (25 pitsa söömine ja minu kohv Kirunas; 60 bensiin Kirunas; 22 kämping).

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

KAHEKSAS PÄEV - 02.08.2014.a.

Hommikul oli ilm päris ilus. Sadas ainult natukene seenevihma. Näe, väike vihm, ja sellele vaatamata pean mina ilma ilusaks! Need varasemad külmad ilmad, meeletud tuuled ja ägedad vihmad keset harjumuslikult suve kõige kuumemat aega, on leplikuks teinud. Käisime enne sõitma hakkamist Karli ja Eliisabetiga koske uudistamas veelgi lähemalt. Ronisime mööda kive üles päris kose alla kohe. Kuna koses oli väga puhas ja külm mäestikuvesi (liustikelt tulnud), täitsime seal ka meie veepudelid õhtuks ära. Et oleks kohe olemas ja ei oleks võimalust jälle unustada. Muidu kogu aeg üks jama meil selle veega: ikka kipume ära unustama, kas meil on seda või ei ja ka selle, et meil üleüldse seda vaja on.

Hakkasime Tromso´sse sõitma. Tee lookles mööda fjordide ääri. Norra on oma fjordidega ikka üks imekaunis maa. Poole tunni pärast olime kohal. Otsisime teed kesklinna. Keset linna paistis üks väga suur sild. Karl arvas, et me peame kindlasti sellest sillast üle minema. Mina üritasin sellest ikka kõrvale hoiduda. Kuid lõpuks sain aru, et kesklinn ongi üle selle silla. Ja me peamegi just sillale minema. Natukene aega ekslesime ringi ja siis saime ka õige tee otsa kätte sillale sõitmiseks. Sild oli väga pikk tõesti ja viis üle fjordi saarele. Seega oli Tromso vanalinna osa hoopis saarel. Jälle fakt, mida mina varemalt ei teadnud. Parkisime auto ära ja läksime linna peale jalutama ning uudistama.

Alustuseks läksime üle sama silla ka jalgsi, kust just olime autoga üle sõitnud. Oli ikka pikk küll ja kohutavalt külm oli keset silda tuulte käes. Ning sealt pidi veel tagasi ka tulema. Karl oleks sillal peaaegu ühe jalgrattaga kihutava vanamehe ratta alla jäänud. Mees pistis röökima ja siis Karl taipas eest ära hüpata. Mina veel mõtlesin, et nii kitsas on see jalakäijate osa sillal, et kas rattad ei peaks ohutuse mõttes sõitma autoteel. Rohkem siiski ei juurelnud selle üle. Kui nii, ju siis peabki nii olema ja sellised kombed siin. Kuid jõudes silla otsani, nägin seal lausa märki, et rattaga sillal sõitmine oli kohe täiesti keelatud! Sestap enamus rattaga inimesi jalutasidki ratas käe kõrval. Ei tea, kas Karli peaaegu alla ajanud vanamees ei teadnud seda, või lihtsalt eiras täiega korraldusi. Natukene rikkus ta ära minu senise mulje norrakatest kui toredatest inimestest. Kui oleks asi minus olnud, poleks see ilmselt nii häirinud. Aga kui keegi minu lapse peale karjub, pealegi veel üldse mitte õigustatult, siis tundub see äärmiselt vale ja ebaõiglane!

Tromso on väga armas skandinaavia sadamalinn. Jalutasime pikalt nende ilusate ja väga värviliste puumajade ning kitsaste tänavate vahel. Jõudsime välja vana sadamani. Sadama ees oli Roald Amundseni kuju. No loomulikult! Tromso on ju paljude Norra kuulsate polaarekspeditsioonide juures olnud väga tähtsal kohal. Kohe kuju juures avastasime ka polaarmuuseumi. Mõtlesin, et vaatame korra sisse. Kui pilet on väga kallis, siis ei lähe. Aga pilet ei olnud väga kallis. Perepilet oli koos vaalapüügilaev "Polstjerna" külastusega 100 norra krooni. See oli umbes 12 eurot. Ma ei pidanud seda kalliks. Ning pean tunnistama, et see muuseumi külastus vääris igat senti, mis maksime. Ma ei ole varemalt isegi lapsi näinud nii tõsise huviga uurimas kogu väljapanekut. Muidugi liikusid nemad jälle kiiremas tempos võrreldes minuga. Siis käidi mulle vaimustunult iga natukese aja tagant teatamas, et kas ma seda nägin ja ma pean kohe tulema vaatama mingit eriti põnevat asja. Üritasin siiski mingi süsteeemi järgi käia. Kuigi paaril korral läks see meelest ja lasin ennast nende vaimustusel kaasa haarata. Pärast üritasin oma süsteemi juurde ikka tagasi naasta. Mõned muuseumid on ikka hästi välja kukkunud.

Seal oli väljas kogu Norra polaaralade avastamine ja uurimine. Jõudmine Teravmägedele ning esimesed talvitumised seal jne. Väga suure osa muuseumist võttis arusaadavalt enda alla väljapanek Amundsenist ja Nansenist. Ikkagi Norra rahvuslik uhkus. Need mehed on teinud ajalugu ja väärivad nüüd igat sentimeetrit selles muuseumis. Mina sain näiteks endale üllatuseks teada, et Nansen maabus oma põhjanaba vallutamiselt tagasi tulles just Vardo´s, kus meiegi olime käinud. Varemalt arvasin, et ta maabus Tromso´s. Aga siia saabus ainult ta laev "Fram" koos kogu meeskonnaga. "Fram" on hetkel Oslos hoopis. Kunagi võiks ka seda vaadata ... Igal juhul jättis polaarmuuseum meile kõigile kustumatu mulje. Sellega on vaeva nähtud, sinna on panustatud ning tulemus on vaatamist väärt. Kõik, kes kunagi Tromso´sse satuvad või kavatsevad seda teha, võiksid külastada sadamas asuvat polaarmuuseumi.

Polaarmuuseumist tulles hakkasime kai äärt pidi edasi jalutama, et jõuda laevani, mida pidime samuti külastama. Jalutasime ja jalutasime, aga ühtegi sarnast laeva me ei näinud. Tee peale jäi ainult infopunkt. Läksime sinna küsima. Teenindaja andis meile kaardi ja joonistas sinna tee peale. Karl avaldas nüüd soovi, et tema võtab kaardi ja proovib meid õigesse kohta juhtida. Andsingi kaardi tema kätte ning õigesse kohta me välja jõudsime. "Polstjerna" puhul on tegemist eelmise sajandi esimese poole vaalapüügilaevaga. Laev oli huvitav, ilusasti korda tehtud ja andis hea ülevaate vaalapüüdjate elust laevas. Ega seal midagi uhket ei olnud, aga kõik mis vajalik, oli olemas. Ostsin sealt endale ka kaelasalli jääkaruga. Tahtsin osta kaks tükki, et üks siis lastele. Kuid nemad ei suutnud otsustada, kelle omaks peaks siis see uus sall saama. Ja kes neist peaks siis leppima vanadega. Ning arvasid hoopis, et siis pole neil üldse salli vaja. Parem olla ise ka ilma, kui teine saab. Imestasin küll, aga mis seal ikka.

Laevalt tulles hakkasime vaikselt tagasi jalutama. Tegime väikese puhkuse ja istusime Tromso kunstimuuseumi ees pinkidel natukene. Mainisin, et tahan tagasi jalutades minna vaatama ka ühte kirikut ja sellest paar pilti teha. Lapsed muidugi hakkasid jälle natukene vinguma kirikute üle. Et miks me peame neid nii palju vaatama ja kuidas nemad üldse ei viitsi. Sellele tegin lõpu lubades kohustuslikku programmi lülitada kirikutele lisaks ka kõik kunstimuuseumid, -saalid, -galeriid ja -näitused. Ja õnneks oli üks neist just hetkel meie selja taga. Nii, et võisime alustada kohe! Laste suud olid poolelt sõnalt lukus. Rohkem ma kriitikat kirikute liigse külastamise kohta ei kuulnud kogu reisi jooksul. Kuigi kunstimuuseumid oleksin mina ikka hea meelega läbi käinud. Kuid andsin endale aru, et see kõik läheks liiale.

Tromso´s oli meie siin viibimise hetkel maleolümpia. Kohal oli ka suurmeister Kasparov ise. Sõitis meist isegi korra autoga mööda. Jalutasime veel natukene selles armsas linnakeses, pildistasime ära kiriku, käisime mõnes poekeses. Ja siis läksime auto juurde tagasi, kus ootas meid üllatus. Me olime saanud parkimistrahvi! See on see, kui sul ei ole kohalikku kehtivat raha. Parkisin auto ära lootuses, et ehk keegi ei kontrolli. Või no kui kontrollitakse, ehk siis kohe trahvi ei tehta. Asjatu lootus. Trahv oli umbes 40 eurot. Päris suur summa. Tromso´st hakkasime sõitma Narvik´i poole. Tee peal oli vahepeal ilus ujumise koht. Karl ja Eliisabet käisid ujumas. Korra mõtlesin, et seal oleks ilus ka ööbida, aga neid ööbijaid oli seal juba väga palju. Mõtlesime ikka edasi sõita. Kell oli ka alles kuue ringis. Viimasel ajal oleme me vähemalt üheksa-kümneni sõitnud. Kella üheksa ajal jõudsimegi Narvik´isse pärast lõputuid teetöid jälle vahe peal. Narvik ei olnud pooltki nii ilus ja armas linn nagu Tromso. Mõned ilusad majad seal küll olid. Väga ilus ja suur ning uhke kirik. Muidu tundus selline väga tööstuslik linn olevat. Tiirutasime natukene linna peal, käisime vaatamas ühte kirikut, paadisadamat jne (selline tavaline meie linna külastuse plaan). Narvik'ist lahkudes olin mina õnnelik. Kogu plaan oli teostunud. Ning isegi natukene rohkem. Sest sõitsime Tromso'sse ikka tõelise ringiga. Enam suuremaga vist ei saakski.

Siis alustasime sõitu Rootsi suunas. Esimene sihtkoht seal oli Kiruna. Sõitsime jälle üles mägedesse. Merest ja ookeanist eemale. Üleval ühel laiemal teelõigul pidasin korraks kinni, et heita viimane pilk ookeanile. Suhteliselt ruttu hakkasime ka ööbimiskohta otsima. See osutus aga oodatust ja meie eelnevatest kogemustest erinevalt harjumatult keeruliseks. Kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis olid kõikvõimalikud koha juba hõivatud. Ilmselt kohalikud veedavad väga tihti nädalalõppe mägedes. Lõpuks olime juba piiripunktis. Aga siis leidsime ka väga ilusa ja hea koha. Nii ööbisimegi kahe riigi vahel neutraaltsoonis. Ehk eikellegimaal. Tänasel ööbimisel jälle vedas. Sääski ei olnud. Menüüs kiirnuudlid. Laste lemmikud. Igal ööl olid meil külje all mõned kivid. Maastik oli olnud siiani hirmus kivine. Pole vist ühtegi ööd mööda läinud, kui ei peaks magades hoiduma erinevatest kividest. Naersimegi, et ilmselt peame nüüd kodus ka mõned kivid voodisse panema, et tuttav tunne magada oleks koju naastes.

Täna sõitsime siis maha 410 kilomeetrit. Ja kulutasime 19,5 eurot (12,50 polaarmuuseum; 7 kaelasall polaarmuuseumist). Tundus väga vähe. Bensiini Norrast rohkem ei pea ostma. Muuseumipilet oli isegi oodatust odavam. Võrreldes näiteks kullamuuseumi ja esimese saamimuuseumiga, kus mõlemas küsiti meie käest 20 eurot.

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!

SEITSMES PÄEV - 01.08.2014.a.

Täna hommikul oli sooja 21 kraadi. Karl läks esimese asjana hommikuujumisele. Üle mitme päeva oli väga ilus päikesepaisteline hommik. Aga need sääsed! Korraga ei saanud kahte asja käes hoida - üks käsi pidi olema kogu aeg vaba sääskede peletamiseks. Oleme harjunud tavaliselt sellega, et Eestis tulevad sääsed välja alles suhteliselt õhtusel ajal päikese kadudes. Siin sellist luksust ei tule: sääsed on kogu aeg ja kõikjal! Karlil nõudepesu oli seetõttu väga suur kannatuse proov talle. Sääsed suutsid meid siiski suhteliselt kiiresti tegutsema sundida ja panna valmis ennast liikuma hakkamiseks.

Varsti pärast sõitma hakkamist tegime väikese metsapeatuse. Seal võsa vahel nägin esimest korda elus väikest halli ja kohutavalt armast jänesepoega. Jäneseid olen näinud väga palju metsas. Mingil ajal tundsid nad ennast mu aiaski väga koduselt. Aga pisikest jänest nägin looduses esimest korda. Varsti ületasimegi jälle piiri. Nüüd siis Soomes tagasi. Soojemaks läheb ka kogu aeg. Varsti näitas auto termomeeter juba sooja 23 kraadi. Sõitsime Enontekiö´sse. Seal läksime turismiinfopunkti. Mina soovisin seal vaadata, mida vaatamisväärset võiks selles linnas olla. Aga vaata kui kaua vaatad, ega seal midagi ei olnudki. Põhiline, kuhu turiste ja niisama uudistajaid suunatakse, on ikka Kilpisjärvi (see on nn Soome pöidla ots) ja Halti. Halti on Soome kõige kõrgem mägi oma 1324 meetriga. Järgmine on Saana 1029 meetrit. Halti otsa olen kunagi roninud suuskadega. Talvel ja keset lumetuisku. Üldse on talvel siin käimas ilmselt rohkem rahvast ja turiste. Vähemalt kõik tegevused on orienteeritud ikka talvisele ajale. Suusatamisest, suusamatkadest, saanimatkadest ja muudest talvelõbudest ei saa siin üle ega ümber. Suvised tegevused tunduvad natukene otsituna ja millegi aseainena. Kalapüük on see tõmbenumber suvisel ajal.

Infopunktist võtsin selle piirkonna kaardi. Karl aga leidis väikese reklaambrožüüri sõjamuuseumi kohta. Tema küsimuse peale, kas me võime sinna minna, vastasin, et loomulikult me võime. Vaatasin aadressi. Selle järgi pidi see olema samas linnas. Kui infoteenindaja käest küsisin, kas ta teab, kus see asub, vastas ta, et muidugi teab ja joonistas minu äsja soetatud kaardile punase ringi umbes 70 kilomeetri kaugusele linnast. Siis ma taipasin muidugi: neil on Enontekiö maakond ja linn. Aadress oli küll Enontekiö, aga mõeldud ei olnud linna. Kuigi ma ei saa aru, kuidas nad siis ise vahet teevad, millega tegu. Seal on ilmselt veel mingeid nüansse, mida mina ei tea. Aga kuna lapsele oli juba kindlalt lubatud, et läheme sinna muuseumisse, siis ma otsustasin, et sinna me ka läheme! Bensiin oli ainult otsakorral. Käisime tankimas ja hakkasime edasi sõitma. Otsima sõjamuuseumi.

Muuseum oli tegelikult väga tore. Kujutas endas II maailmasõjaaegseid kaitseliine ja -kraave. Korda olid tehtud seal asuvad punkrid sõduritele, ohvitseridele ja tulepesad. Säilinud oli isegi üks kahur või suurtükk, mis iganes ta võis olla. Jalutasime mööda kaevikuid. Meeletu vaev oli ikka rajada neid kunagi graniidist kalju sisse. Sapöörilabidas ilmselt ei saanud olla ainuke tööriist selle tarbeks. Katariina pidas muidugi mõttetuks kõiki neid kraave ja urkaid läbi käia ning ootas pool ajast meid päevitades. Mina ja Eliisabet olime aga väga vaprad ja käisime Karli sabas läbi kõik kohad. Karl oli tõeline huviline, kes tõepoolest viitsis käia läbi iga viimase kui kaevikujupi ja uurida läbi kõik punkrid, tulepesad ja muud tähtsad kohad. Meie Eliisabetiga võtsime asja natukene kergemalt. Jalutasime lihtsalt ilusa ilmaga päikese käes.

Muusemist lahkudes vaatasin uuesti kaarti. Me olime juba poolel teel (Enontekiö´st alates) Kilpisjärvile. Siis tuli mul mõte, et võiks äkki siiski käia ära seal. Mina olen küll olnud seal, aga lapsed mitte. Kindlasti oleks neil huvitav vaadata Soome kõrgeimaid tippe. Eemalt küll, kuid ikkagi... Lapsed vastu ei vaielnud. Mõeldud-tehtud. Sõitsime Kilpisjärvile. Käisime looduskeskuses ja vaatasime Saana ära (Halti ei paista nii hästi kätte). Siis käisime poes jäätist ja süüa ostmas. Parim jäätis Soomes. Võib olla isegi üldse elu parim jäätis! Istusime seal poe ees ja sõime jäätist. Ja elu tundus korraga nii ilus. Vaatasin uuesti kaarti. Siis jäi mulle silma Kilpisjärvist Norrasse suunduva tee ots, millele kirjutatud, et Tromsoni on kõigest 155 kilomeetrit. Ja siis see mõte mul tuligi! Et me võiksime ikkagi sõita Norrasse tagasi ja käia ära Tromsos ja Narvikis. Saaksin lahti sellest kripeldusest hinges täitmata plaani tõttu. Ja nii me saaksime käia ära ka Rootsis, mis meie plaani muutuse tõttu ähvardas üldse külastamata jääda. Arvutasin kilomeetreid edasi ja  tagasi ja avastasin, et me Norras üldse tankima ei peagi. Kui Kilpisjärvist võtame paagi täis, siis veame ringiga Rootsini Kirunasse välja pärast. Poodi ei pea samuti minema, sest olime ostnud mitmeks päevaks ära söögi, mida vajasime. Plaan tundus hea! Käisime tankimas ja startisime.

See tee mägedes, mida mööda me nüüd sõitsime Tromso poole, on ilmselt üks maailma kõige kauneimaid maanteid. Varsti pärast sõitma hakkamist ületasime tänase päeva jooksul teist korda piiri. Olime jälle Norras. Kahjuks või õnneks (siis sõidad aeglaselt ja paned ka tähele rohkem) olid terve selle teelõigu pikkuses teetööd. See tähendas seda, et kuskil peatuda ei tohtinud. Ning tegemata jäid kõik ilupildid. Katariina tegi mõned pildid sõidu pealt, aga see ei olnud ikka see päris. Kui said otsa teetööd, sai otsa ka mägede vaheline tee ja me olimegi juba uuesti Norra fjordide ääres. Jälle ookean, seekord siis Atlandi ookean. Muuseas, üks põhjuseid, miks lapsed olid nõus sõitma jälle põhja poole, külma ja vastikult vihmasesse kohta, oligi see, et saavad ujuda veel ühes ookeanis. Ilma koha pealt oli neil õigus. Tõesti sadas jälle vihma ja külmemaks hakkas ka minema iga kilomeetriga.

Sõitsime fjorde mööda suhteliselt pikalt edasi. Et jõuaksime Tromso´le küllaltki lähedale. Siis oli plaan ööbida ja hommikul kohe siis linna sõita. Ilusa ööbimiskoha leidsimegi umbes 30 kilomeetrit enne Tromso´t. Koht oli tõesti ilus, kõrval oli ka puhkekoht pinkide ja prügikastide ja kõige muu vajalikuga. Üks asi, mis natukene häiris, oli meeletult suur kosk samas kõrval. Karl kartis, et see ei lase öösel üldse magada. Veekohin oli väga kõva. Parema koha otsingutele ei viitsinud aga enam keegi minna. Kell oli palju, peaaegu üksteist juba. Selle pideva päeva tõttu siin pool põhjapöörijoont, ei saagi aru, et öö käes ja magama vaja minna. Meie pikemad sõidud kippusid just hilisele ajale jääma. Kordagi ei olnud muret ööbimiskoha otsimisel sellega, et liiga pimedaks läheb ja enam ei näe. Ja kuidagi tuli välja, et meile kõigile meeldibki just pigem hilja õhtul sõita. Naudime autosõitu kõik päris kõvasti. Ja eriti hästi tundub meile sobivat pool öine sõit. Just siis nägime kõige ilusaimaid vaateid, kõige ilusamaid teid ja kõige põnevamaid kohtasid!

Aga otsustasime kose kohinast lasta ennast mitte häirida ja hakkasime selle asemel hoopis tatraputru Karliga keetma. Tüdrukud läksid telki üles panema. Vihm oli õnneks vaikne, mis ei häirinud väga meie tegemisi. Sõime ja jõime teed. Mulle ja lastele ka muidugi, ikka meeldivad need meie õhtused tee joomised, mille juurde kuuluvad loomulikult ka küpsised. Varsti  läksime magama. Õues oli meie magamamineku hetkel sooja 16 kraadi. Täna sõitsime kokku maha 450 kilomeetrit. Ja kulutasime 103,5 eurot (5,50 eurot  sõjamuuseum; 55 eurot hommikune bensiin; 21 eurot õhtune bensiin; 21 eurot poest ostetud toit).

SOOME, ROOTSI JA NORRA AUTOREIS!  

KUUES PÄEV - 31.07.2014.a.

Öö läbi sadas kõvasti vihma. Selleks ajaks kui ärkasime, oli vihm küll õnneks järele jäänud. Hommikul ärgates tegime sellest veest, mis meil olemas oli, suppi. Karl tegi ilusasti kõigile võileivad ka valmis supi juurde. Katariina ja Eliisabet aga venitasid täna kõvasti telgi kokku panemisega. Nii kaua jokutasid, kuni hakkas jälle paduvihma sadama. Karl ja mina suutsime enne vihma oma supi ära süüa. Katariina ja Eliisabet sõid siis natukene vihmaveega lahjendatud suppi. Ning nende võileivad oli päris läbi vettinud. Kugistasid siis kõik kiiresti oma söögi alla, asjad ruttu kokku ja tormasime autosse varjule. Ilmselt, kui lapsed oleksid hakanud kohe liigutama kui paluti, oleksime saanud enne vihma valmis. Aga see on nüüd see koht, kus tegelikult "oleks" või "ma ju ütlesin", ei maksa midagi. Tundub ainult mõttetu targutamisena.

Sellele vaatamata seda siiski öeldakse. Kas või sellepärast, et äkki siis jääb öeldu ka meelde mõnikord. Sellele, kellele öeldi. Tavaliselt siiski mitte. Istusime siis niisama natukene aega autos ja imetlesime läbi paduvihma ilusat vaadet Põhja-Jäämerele. Kuidagi külm ja trööstitu tundus. Tugevad inimesed elavad ikka siin, pidin tahes tahtmata jälle mõtlema. Väga tugevad!

Edasi tekkis meil arutelu selle üle kuhu me sõitma peaks. Põhja-Jäämere ääres on käidud. Ehk seega põhieesmärk täidetud. Mis me nüüd siis peaks ette võtma? Meie plaani kohaselt oleks nüüd järgmine koht Tromso. Aga kuidagi hirmus külm ja ebasõbralik tundub see Norra. Eriti nende hindade poolest. Bensiinihind Norras jahmatas mind ausalt öelda päris kõvasti. Soome tundus selle kõrval väga odav. Nii me siis mõtlesimegi, et mis me peaks edasi tegema? Mõtlesin, et võiks ikka korra sõita veel kuskile poolsaare otsa ja vaadata korra Põhja-Jäämerd ka mõnest teisest kohast. Kaarti uurides arvasin, et Mehamn oleks selle jaoks väga hea koht. Otsustasime sõita sinna. Ja siis vaadata uuesti edasi.

Kuid mõnikord lähevad asjad ikka omasoodu. Kuigi sina võid planeerida ja tahta hoopis midagi muud. Ühesõnaga, ei taibanud ma õigest teeotsast keerata õigele poole. Kui siis juba jupp aega olime sõitnud üldse mitte õigele poole ja lõpuks sellest ka aru saime, ei viitsinud enam ümber pöörata. Ja nii me olimegi jälle tagasi peaaegu Utsjoki´s. Tegime väikese mõttepausi. Kui kõikide meie soovid ja tahtmised kokku panna, jäi kõlama soov minna soojemasse kohta. Ja vihma võiks ka vähem olla. Kuna keegi ei ole öelnud, et oma plaane ei või ringi teha või muuta, siis mõtlesimegi sõita soojemasse kohta. Meil oli aega ja me võisime teha mida iganes soovisime. Nüüd uue plaani kohaselt mõtlesime sõita uuesti Soome ja lõuna poole tagasi. Olles jõudnud piisavalt sooja kliimasse meie arvates, oli meil plaanis hakata liikuma aeglasemalt ja rohkem ringi vaadata. Sest aega oli meil piisavalt. Ja kuna mitu korda ühte ja sama teed ei ole mõtet sõita, otsustasin et nüüd sõidame Soome tagasi täpselt mööda Soome-Norra piiri kulgevat teed pidi. Ehk siis Karasjok´i ja sealt edasi Kautokeino'sse (nime järgi peaks see nagu Soomes asuma, aga on siiski veel Norras).

Kuna see tee oli suhteliselt igav sõita ning ei olnud üldse nii huvitav nagu me siiani olime kogenud, siis hakkas ikka tegelikult kõvasti kripeldama küll, et me ei jõudnud sinna Mehamni. Korraks käis mul peast läbi isegi mõte uuesti ots ringi keerata ja tagasi sõita. Ei teinud seda aga siiski teoks. Ja siis olime juba liiga kaugel, et ei olnud enam mõtet jne-jne. Nagu ikka need asjad käivad. Hinges aga muudkui kripeldas edasi, et kuidas ma siis nii kergelt ikka muudan oma plaane. Kõlas nagu allaandmisena! Mingil hetkel tegime väikese peatuse suure jõe ääres, mille kõrval me kogu aeg sõitsime. Tanagiva jõgi. Väikese jalutuskäigu tegime juba ainuüksi sellel põhjusel, et jalad päris kangeks ei jääks pidevast autos istumisest. Ronisime ka mäkke. See oli muidugi väga väike mägi, aga asi seegi! Parklas, kuhu auto parkisime, oli veel teisigi matkajate/reisijate autosid ning ilmselt tegid mitmed seltskonnad peale meiegi siin väikest sirutuspausi. Sest loodus oli siin äärmiselt kena ja ilus. Kautokeino´s leidsime veel ühe saami muuseum. Käisime seal. See oli selline väike. Ning ka suhteliselt kõrvalises kohas. Peale meie oligi seal veel täpselt kaks külastajat. Ning meidki oli ainult kolm, sest Karl magas autos. Ega seal välismaalastele nüüd ka üleliia mõelnud ei olnud nad. Kõik kirjad ja juhised ja brožüürid olid ainult saami ja soome keeles. See tundus kohe eriti imelik, sest tegelikult olime ju hoopis Norras. Käisime vaatamas ka kirikut, vett võtmas bensiinijaamas ning panime posti veel mõned postkaardid. Vett oleme võtnud tavaliselt bensiinjaamadest, kui tankimas oleme käinud. Täna aga tankida ei olnud vaja. WC-sse said aga ainult Statoili kliendid. Ostsin siis ühe kohvi endale. See tõstis ka mind auväärse kliendi staatusesse. Ja me lahkusime sealt täiesti õiguspäraselt 6 liitri kraaniveega.

Neid saami vabaõumuuseume on siin kandis ikka tohutult. Järgmises tegime lõunapausi ja laadisime fotoaparaati. Laadisime umbes tunnikese. Sellest peaks paariks päevaks jälle piisama. Muuseumit ennast aga ei külastanud. Liiale läheb muidu! See tundus ka selline liiga "turistikas". Järjest saabusid suured turismibussid, kust siis kümnete kaupa pensionäre välja lasti ja muuseumi suunati. Aktiivsed on välismaa pensionärid küll. Muudkui viitsivad käia ja reisida. Eks ole asi muidugi ka sissetulekute erinevuses. Eesti pensionäridestki kindlasti väga suur osa ei ütleks ära reisimisest. Kuid kahjuks on Eesti pensionäridele väga suures osas reisimise lõbu ka soovi korral siiski kättesaamatu. Rahaliselt on ilmselt 90% meie eakatel reisimine välisriikidesse võimatu.

Edasi sõites hakkasime ilusat laagrikohta otsima. Õues on läinud jälle soojemaks. Temperatuur on taas juba ligi 20 kraadi juures. Ilusa koha väikese järve ääres leidsime vahetult enne Soome piiri. Tegelikult tegime seal peatuse ainult selleks, et Karl saaks minna ujuma. Täna ta ei olevatki seda teinud. Selle põhjenduse peale imestasin muidugi. Kas ta on siis tõesti iga päev ujumas käinud meie reisi jooksul? Tuli välja, et oli küll. Ning kuna traditsioone tuleb austada, siis loomulikult lubasin ma tal ka täna ujuma minna. Siis aga selgus, et ujumise koht imeilusa väikese järve kaldal on ideaalne ka ööbimise kohaks. Ja sinna me jäimegi. Karl ja Eliisabet läksidki kohe ujuma. Mina jalutasin niisama ringi. Ei ole halba ilma heata. Kui soe, siis on ka sääsed. Ja siin oli neid kohe ikka täiega jälle. Pärast sööki saime teed juua ja küpsist süüa ainult ringi jalutades. Siis oli veidikenegi vähem neid. Kuna sääskede liikumiskiirus on ainult 2 kilomeetrit tunnis, siis nad lihtsalt ei jõua inimesele järele. Hammaste pesemine oli muidugi päris piin. Ei jäänudki muud üle kui varsti telki lugema pugeda. Aga see pidev valge õues ei lase hästi magama jääda. Õnneks on siiamaani alati taevas natukene pilves olnud. Öösel päike päris telgiuksest sisse ei ole paistnud. Polaarpäev aga tasub vaatamist ja nautimist. Ja seda me naudime siin täiega!

Sõitsime täna 370 kilomeetrit. Kulutasime raha aga ainult 8 eurot (2 kohv; 6 saami muuseum). Enamus rahast kulubki kütuse peale.